Üle 40 aasta kommunistliku keelu all
JUTUSTANUD MIHHAIL SAVITSKI
Aastal 1956 teatati ajakirja ”Vahitorn” 1. aprilli numbris, et 1., 7. ja 8. aprillil 1951 korraldati Venemaal ”suur puhastusaktsioon” Jehoova tunnistajate vastu. ”Vahitorn” selgitas: ”Need on Venemaa Jehoova tunnistajatele unustamatud kuupäevad. Kõik Jehoova tunnistajad, keda suudeti leida Lääne-Ukrainast, Valgevenest, Bessaraabiast, Moldaaviast, Lätist, Leedust ja Eestist — rohkem kui seitse tuhat meest ja naist —, .. pandi nende kolme päeva jooksul vankrile, sõidutati rongijaama, lükati loomavagunisse ja saadeti välja.”
OLI 1951. aasta 8. aprill, kui mu naine, meie kaheksakuune poeg, minu vanemad, minu noorem vend ja paljud teised tunnistajad Ukrainas Ternopolis ja selle ümbruskonnas oma kodust ära viidi. Pärast loomavagunitesse toppimist olid nad teel umbes kaks nädalat. Ja lõpuks pandi nad maha Siberi taigas Baikali järvest lääne pool.
Kuidas ma sellest puhastusaktsioonist pääsesin? Enne kui jutustan sellest, kus ma sel ajal viibisin ja mis juhtus meie kõigiga hiljem, lubage mul teile rääkida, kuidas minust sai Jehoova tunnistaja.
Piibli tõde jõuab meieni
Kaks Jehoova tunnistajat külastasid meie kodu Slovjatini külas, mis asub Ternopolist umbes 50 kilomeetri kaugusel, 1947. aasta septembris, mil olin alles 15-aastane. Kui me emaga istusime ja kuulasime neid noori inimesi — kellest ühe nimi oli Maria —, mõistsin ma, et see pole lihtsalt mingi järjekordne religioon. Nad selgitasid oma usku ja vastasid meie piiblilistele küsimustele arusaadaval viisil.
Ma uskusin, et Piibel on Jumala Sõna, kuid ma olin pettunud kirikus. Vanaisa armastas ikka öelda: ”Preestrid hirmutavad rahvast põrgutule piina jutuga, kuid nad ise ei karda midagi. Nad lihtsalt röövivad ja petavad vaeseid.” Mäletan Teise maailmasõja alguses meie külas poolakatest elanike vastu toime pandud vägivallategusid ja nende kodude süütamisi. Šokeeriv oli see, et neid rünnakuid organiseerisid kreeka-katoliku preestrid. Hiljem nägin ma kümneid mahalöödud ohvreid ja ma tahtsin väga teada saada, mis on sellise julmuse põhjuseks.
Kui uurisin tunnistajatega Piiblit, hakkasin asjast aru saama. Õppisin Piibli põhitõdesid, kaasa arvatud seda, et tulist põrgut pole olemas ja et Kurat-Saatan kasutab valereligiooni, et õhutada sõdasid ja verevalamist. Isikliku uurimise käigus tegin korduvalt pause, et esitada südamesttulev palve Jehoovale tänuks selle eest, mida õppisin. Hakkasin jagama neid Piibli tõdesid oma nooremale vennale Stokile ja olin väga õnnelik, et ta need omaks võttis.
Õpitu ellurakendamine
Tundsin, et mul tuleb elus muudatusi teha, ja lõpetasin otsekohe suitsetamise. Mõistsin ka vajadust teistega korrapäraselt koos käia, et organiseeritult Piiblit uurida. Selleks tuli mul kõndida läbi metsa umbes 10 kilomeetrit, enne kui jõudsin salajasse paika, kus koosolekuid läbi viidi. Vahetevahel said koosolekule tulla vaid mõned naised ja siis paluti mul koosolekut juhatada, kuigi ma ei olnud veel ristitud.
Piiblilise kirjanduse omamine oli ohtlik ja sellega vahelejäämise korral võis ees oodata 25-aastane vanglakaristus. Siiski tahtsin ma, et mul oleks oma raamatukogu. Üks meie naabritest oli uurinud Jehoova tunnistajatega, kuid hirmu tõttu ta lõpetas ja mattis kirjanduse oma aeda maha. Tänasin väga Jehoovat, kui see mees kaevas üles kõik oma raamatud ja ajakirjad ning oli nõus need mulle andma! Peitsin kirjanduse oma isa mesilastarudesse, kust teised seda otsima poleks läinud.
1949. aasta juulis pühendasin oma elu Jehoovale ja sümboliseerisin oma pühendumist ristimisega. See oli mu elu õnnelikuim päev. Tunnistaja, kes viis läbi salajast ristimist, rõhutas, et pole kerge olla tõeline kristlane ja et palju katsumusi ootab ees. Üsna pea sain tunda, kui õiged need sõnad olid! Siiski algas mu elu ristitud kristlasena rõõmurohkelt. Kaks kuud pärast ristimist abiellusin ma Mariaga, ühega neist kahest, kes olid tutvustanud tõde mu emale ja minule.
Esimene katsumus saabus järsku
16. aprillil 1950. aastal, kui olin väiksest Podgaitsi linnast koju tulemas, sattusin ma järsku sõduritega silmitsi. Nad avastasid piiblilise kirjanduse, mida olin viimas meie uurimisgrupile. Mind arreteeriti. Esimeste vangistuspäevade ajal peksti mind kepiga, mulle ei antud süüa ja mul ei lastud magada. Nad käskisid mul teha ka sada sügavat kükki, käed ülal, kuid olin selle tegemiseks liiga kurnatud. Seejärel tõugati mind 24 tunniks külma ja niiskesse keldrisse.
Sellise julma kohtlemise eesmärgiks oli kahandada mu vastupanuvõimet, et oleks lihtsam mult infot saada. ”Kust sa said selle kirjanduse ja kuhu sa seda olid viimas?” nõudsid nad. Ma ei öelnud neile midagi. Siis loeti mulle ette osa seadusest, mille alusel mu üle kohut pidi mõistetama. Seal oli öeldud, et nõukogudevastase kirjanduse levitamise ja omamise eest on karistuseks surmanuhtlus või 25-aastane vanglakaristus.
”Kumb karistus sulle rohkem meeldib?” küsiti minult.
”Mitte kumbki,” vastasin ma, ”kuid ma loodan Jehoovale ning tema abiga olen ma valmis vastu võtma kõike, mida ta lubab mulle osaks saada.”
Minu üllatuseks lasti mind seitsme päeva pärast vabaks. See kogemus aitas mul paremini mõista, kui paikapidav on Jehoova lubadus: ”Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5).
Kui koju jõudsin, olin väga haige, kuid isa viis mu arsti juurde ja varsti ma paranesin. Kuigi isa ei jaganud kogu ülejäänud pere usulisi tõekspidamisi, toetas ta ikka meie jumalakummardamist.
Vangistus ja küüditamine
Mõni kuu hiljem kutsuti mind teenima Nõukogude armeesse. Selgitasin, et keeldun sõjaväest südametunnistuse põhjal (Jesaja 2:4). Sellest hoolimata mõisteti mulle 1951. aasta veebruaris nelja-aastane vanglakaristus ja mind saadeti Ternopoli vanglasse. Hiljem viidi mind üle teise vanglasse, mis asus 120 kilomeetri kaugusel suuremas linnas Lvovis. Seal vangis olles sain teada, et Siberisse oli küüditatud palju tunnistajaid.
1951. aasta suvel saadeti osa meist teisele poole Siberit, kaugele Kaug-Itta. Me sõitsime kuu aega — umbes 11000 kilomeetrit — ja läbisime sealjuures 11 ajavööndit! Kõigest ühel korral, pärast rohkem kui kahenädalast rongisõitu, peatusime ühes paigas, kus saime ennast pesta. See oli suur üldkasutatav saun Novosibirskis Siberis.
Saunas, keset suurt vangide summa, kuulsin üht meest valju häälega küsimas: ”Kes siin on Joonadabi perest?” Nimetust ”Joonadab” kasutati sel ajal nende tähistamiseks, kellel on lootus elada igavesti paradiislikul maal (2. Kuningate 10:15—17; Laul 37:12, 29). Otsekohe andsid mõned vangid teada, et nad on Jehoova tunnistajad. Millise rõõmuga me üksteist tervitasime!
Vaimne tegevus vangistuses olles
Novosibirskis olles leppisime kokku ühe parooli, mille abil üksteisele märku anda, kui oleme jõudnud oma sihtpunkti. Me kõik jõudsime lõpuks samasse vangilaagrisse, mis asus Jaapani mere ääres, Vladivostoki lähistel. Korraldasime seal Piibli uurimiseks regulaarseid koosolekuid. Selliste pikaks ajaks vangi mõistetud küpsete vanemate vendade seltskonnas viibimine tugevdas tõesti mind vaimselt. Nad juhatasid kordamööda meie koosolekuid, kasutades piiblitekste ja nendega seotud mõtteid, mida nad mäletasid ”Vahitornidest”.
Esitati küsimusi ja vennad vastasid. Mitmed meist lõikasid tühjadest tsemendikottidest paberitükikesi ja tegid neile kommentaaride kohta märkmeid. Hoidsime märkmed alles, köitsime need kokku ja kasutasime isikliku raamatukoguna. Paari kuu pärast saadeti pikaajalise karistuse kandjad Siberi kauges põhjaosas asuvatesse laagritesse. Kolm meist, noorematest vendadest, saadeti lähedalasuvasse linna Nahhodkasse, mis jäi Jaapanist vähem kui 650 kilomeetri kaugusele. Seal olin ma vangis kaks aastat.
Vahel saime ”Vahitorni”. Kuude kaupa oli see meile vaimseks toiduks. Peagi saime ka kirju. Esimene, mille sain oma perekonnalt (kes oli juba sel ajal pagenduses), tõi mulle pisarad silmi. Nagu ”Vahitorni” tsitaat sissejuhatuses mainis, seisis seal kirjas, et tunnistajate kodudesse oli sisse tungitud ja peredele oli antud vaid kaks tundi aega lahkumiseks.
Jälle koos oma perega
Mind vabastati 1952. aasta detsembris, kui olin oma nelja-aastasest karistusajast kaks ära kandnud. Sain oma pereliikmetega kokku Siberis väikeses Gadalei külas Tuluni lähistel, kuhu neid oli küüditatud. Oli imetore nendega jälle koos olla — mu poeg Ivan oli peaaegu kolmeaastane ja tütar Anna napilt kahene. Mu vabadus aga oli suhteline. Kohalikud võimud võtsid ära mu passi ja mind jälgiti hoolikalt. Ma ei tohtinud minna kodust kaugemale kui kolm kilomeetrit. Hiljem lubati mul käia hobusega Tuluni turul. Ettevaatusabinõusid kasutades kohtusin seal kaastunnistajatega.
Tolleks ajaks oli meil kaks tütart, Anna ja Nadja, ning kaks poega, Ivan ja Kolja. Aastal 1958 sündis meil veel üks poeg, Volodja, ning hiljem, 1961. aastal, tütar Galja.
KGB pidas mind tihtipeale kinni ja kuulas üle. Nende eesmärgiks polnud lihtsalt saada minu käest infot koguduse kohta, vaid nad tahtsid ka tekitada teistes kahtlust, et ma teen nendega koostööd. Seepärast tavatsesid nad mind viia uhkesse restorani ja üritasid teha minust pilte, kus ma naeran ja veedan nendega lõbusalt aega. Kuid ma taipasin nende motiive ja tegin teadlikke pingutusi, et hoida püsivalt näol halvakspanevat ilmet. Iga kord pärast kinnipidamist rääkisin ma vendadele täpselt, mis oli toimunud. Niiviisi ei kahelnud nad kunagi mu lojaalsuses.
Kontakt laagritega
Aastate jooksul saadeti vangilaagritesse sadu tunnistajaid. Selle aja kestel hoidsime pidevalt sidet vangistatud vendadega ja varustasime neid kirjandusega. Kuidas seda tehti? Kui vennad või õed laagrist vabanesid, saime neilt teada, kuidas vaatamata rangele kontrollile sinna salaja kirjandust sisse viia. Umbes kümne aasta jooksul oli meil võimalik varustada taolistes laagrites olevaid vendi koopiatega ajakirjadest ja raamatutest, mida me saime Poola ja teiste maade kaudu.
Mitmed meie kristlikud õed kulutasid pikki tunde ja nägid palju vaeva kirjanduse ümberkirjutamiseks nii pisikeses kirjas, et kogu ajakirja võis peita kas või tikutopsi! Aastal 1991, kui me ei olnud enam keelu all ja saime ilusaid neljavärvitrükis ajakirju, ütles üks meie õde: ”Nüüd meid unustatakse.” Ta eksis. Isegi kui inimesed unustavad, ei unusta Jehoova selliste ustavate tööd kunagi! (Heebrealastele 6:10.)
Ümberasumine ja traagilised õnnetused
1967. aasta lõpus otsiti läbi mu venna maja Irkutskis. Leiti film ja piiblilise kirjanduse koopiad. Ta mõisteti süüdi ja talle määrati kolmeaastane vanglakaristus. Kuid meie maja läbiotsimisel ei leitud midagi. Siiski olid võimud veendunud, et me oleme asjaga seotud, ja nii tuli meie perel sellest piirkonnast lahkuda. Kolisime umbes 5000 kilomeetrit läände Kaukaasiasse Nevinnomõsski linna. Seal andsime usinalt eraviisilist tunnistust.
Traagiline õnnetus tabas meid 1969. aasta juunis, esimesel koolivaheaja päeval. Meie 12-aastane poeg Kolja sai tugeva elektrilöögi, kui ta proovis kõrgepingetrafo lähedalt palli kätte saada. Üle 70 protsendi tema kehast oli põlenud. Haiglas pööras ta end minu poole ja küsis: ”Kas me saame kunagi jälle koos saarele minna?” (Ta rääkis ühest saarest, kus meil ikka oli meeldinud käia.) ”Jah, Kolja,” vastasin ma, ”me läheme uuesti sellele saarele. Kui Jeesus Kristus äratab sind ellu, siis me kindlasti läheme sellele saarele.” Pooleldi teadvusel olles hakkas ta laulma ühte kuningriigilaulu, mis oli ta lemmikuks ja mida ta ikka armastas koguduse orkestris trompetil mängida. Kolm päeva hiljem ta suri, olles täiesti kindel ülestõusmislootuses.
Järgmisel aastal kutsuti meie 20-aastane poeg Ivan sõjaväeteenistusse. Kui ta sellest keeldus, arreteeriti ta ja pandi kolmeks aastaks vangi. Aastal 1971 kutsuti mind armeesse, keeldumise korral aga ähvardati jälle vangistusega. Mu kohtuasi venis kuude pikkuseks. Vahepeal haigestus mu naine vähki ja vajas pidevat hoolitsust. Sel põhjusel jätsid nad mu kohtuasja kõrvale. Maria suri 1972. aastal. Ta oli truu kaaslane ja Jehoovale surmani ustav.
Meie perekond on võõrsil laiali
1973. aastal abiellusin Niinaga. Kui ta 1960. aastal tunnistajaks sai, viskas tema isa ta selle pärast kodunt välja. Niina oli innukas jumalateenija ja ta oli kuulunud nende õdede hulka, kes tegid kõvasti tööd, et valmistada laagrisolijate jaoks ajakirjadest koopiaid. Ka mu lapsed hakkasid teda armastama.
Võimukandjaid hakkas meie tegevus Nevinnomõsskis häirima ja nad sundisid meid lahkuma. Nii kolisingi koos naise ja tütardega 1975. aastal Kaukasuse lõunaossa Gruusias. Samal ajal mu pojad Ivan ja Volodja kolisid Kasahhi lõunapiiri äärde Džambuli.
Jehoova tunnistajate tegevus oli Gruusias just algamas. Andsime eraviisilist tunnistust Musta mere rannikul Gagras ja Suhhumis ning nende ümbruskonnas ja aasta pärast ristiti mägijões kümme uut tunnistajat. Varsti nõudsid võimud, et lahkuksime ka sellest piirkonnast, ja me kolisime Gruusia idaossa. Seal tegime jõulisemaid pingutusi, et leida lambasarnaseid inimesi, ja Jehoova õnnistas meid.
Kogunesime väikestes gruppides. Keelega tuli ette raskusi, sest me ei osanud gruusia keelt ja mõned grusiinlased ei rääkinud hästi vene keelt. Alguses uurisime ainult venelastega. Varsti aga hakkas gruusia keeles kuulutamine ja õpetamine edenema, ning nüüd on Gruusias tuhandeid Kuningriigi kuulutajaid.
1979. aastal ütles tööandja KGB survel mulle, et ma pole selles riigis enam teretulnud. See oli just siis, kui mu tütar Nadja sattus autoõnnetusse, milles sai surma nii tema ise kui ka tema väike tütar. Aasta varem oli Nevinnomõsskis Jehoovale ustavana surnud mu ema. Et mu isa ja vend olid üksi jäänud, otsustasime sinna tagasi pöörduda.
Õnnistused vastupidavuse eest
Nevinnomõsskis jätkasime põranda all piiblilise kirjanduse väljaandmist. Kord kui võimud mind 1980-ndate keskpaiku välja kutsusid, ütlesin neile, et olin unes näinud, kuidas ma peidan meie ajakirju. Nad naersid. Kui hakkasin ära minema, ütles üks neist: ”Sa ei pea enam nägema und sellest, kuidas sa oma kirjandust peidad.” Ja lõpetas sõnadega: ”Varsti võid sa oma kirjanduse riiulile välja panna ja te lähete koos naisega koosolekule, Piibel käes.”
1989. aasta tõi meile kurvastust, sest meie tütar Anna suri ajuaneurüsmi tõttu. Ta oli alles 38-aastane. Sama aasta augustis üürisid Nevinnomõsski tunnistajad rongi ja sõitsid Poolasse Varssavisse, et võtta osa rahvusvahelisest konvendist. Kohalviibijaid oli seal 60366, nende hulgas tuhandeid Nõukogude Liidust. Ausalt, me mõtlesime, et näeme und! Vähem kui kaks aastat hiljem, 1991. aasta 27. märtsil oli mul eesõigus olla üks nendest viiest kauaaegsest kogudusevanemast Nõukogude Liidus, kes kirjutasid Moskvas alla ajaloolisele dokumendile, mis andis ametliku tunnustuse Jehoova tunnistajate usuorganisatsioonile!
Ma olen väga rõõmus, et mu ellujäänud lapsed teenivad ustavalt Jehoovat. Ja ma ootan igatsusega Jumala uut maailma, kus ma saan jälle näha Annat, Nadjat ja ta tütart, samuti Koljat. Kui ta üles äratatakse, saan täita oma lubaduse ja viia ta saarele, kus meile nii väga meeldis koos käia palju aastaid tagasi.
Kuid milline rõõm on olnud vahepeal näha Piibli tõe kiiret levimist sellel hiigelsuurel maal! Ma olen tõesti õnnelik oma osa pärast elus ja tänan Jehoovat, et ta on lubanud mul saada tema tunnistajaks. Olen veendunud Laulu 34:9 sõnade õigsuses: ”Maitske ja vaadake, et Jehoova on hea! Õnnis on mees, kes tema juures pelgupaika otsib!”
[Pilt lk 25]
Aasta, mil kohtusin oma perega Tulunis
[Pildid lk 26]
Ülal: minu isa koos mu lastega meie maja ees Tulunis Siberis
Ülal paremal: minu tütar Nadja oma tütrega, kes mõlemad said surma autoõnnetuses
Paremal: perekonnafoto aastast 1968