Kas on kedagi, kes meist tõeliselt hooliks?
”Rõhutute pisarad” on paisunud tulvavaks ojaks. Neid pisaraid valavad lugematute ”rõhumiste” ohvrid üle kogu maailma. Sageli tunnevad kannatanud, et neil ei ole ”trööstijat” — et ei ole kedagi, kes neist tõeliselt hooliks (Koguja 4:1).
ON INIMESI, kes sellest pisarate tulvast hoolimata jäävad osavõtmatuks ligimeste kannatuste suhtes. Nad ei tee teiste piinast väljagi nagu preester ja leviit Jeesuse Kristuse tähendamissõnas mehest, keda rünnati, rööviti ning jäeti poolsurnuna tee äärde (Luuka 10:30—32). Niikaua kui neil endil ja nende perel läheb suhteliselt hästi, ei huvita neid teised. Nende käitumine näitab, et neil pole teistest sooja ega külma.
See ei peaks meid üllatama. Apostel Paulus ennustas, et ”viimseil päevil” on paljud ”südametud” (2. Timoteosele 3:1, 3). Üks vaatleja kurtis selle üle, kui hoolimatuks on inimeste suhtumine muutunud. Ta ütles: ”Vana iirlaste tava olla hooliv ja heldekäeline on asendumas uue enesekeskse mõtteviisiga.” Üle kogu maailma on inimesed huvitatud eelkõige iseendast, olles peaaegu täiesti ükskõiksed teiste viletsuse suhtes.
Me vajame kedagi, kes meist hooliks
Me vajame kindlasti kedagi, kes meist hooliks. Mõtle näiteks ühele üksildasele mehele Saksamaal, kes ”leiti istumas oma televiisori eest . . . viis aastat pärast tema surma jõulude aegu”. Sellest ”lahutatud, invaliidistunud erakust”, kes oli kibestunud oma kurbadest elukogemustest, ei tuntud puudust, enne kui pangakonto, millelt tema üüri võeti, tühjaks sai. Ei olnud kedagi, kes oleks temast tõeliselt hoolinud.
Mõtle ka vägevate ja ahnete võimumeeste abitutele ohvritele. Ühes paikkonnas suri umbes 200 000 inimest (veerand elanikkonnast) ” rõhumise ja nälja tagajärjel”, kuna nende maa võeti neilt väevõimuga käest. Või mõtle lastele, kes on pidanud kokku puutuma lausa uskumatute metsikustega. Ühes aruandes öeldi: ”Nende laste osakaal [ühel maal], kes on näinud pealt mitmeid hirmutegusid — tapmisi, peksmist, vägistamisi, mida mõnikord on toime pannud teised noorukid — on vapustav.” On mõistetav, miks taolise ülekohtu ohver võib pisarsilmil küsida: ”Kas on kedagi, kes minust tõeliselt hooliks?”
Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni aruandele peab arengumaades 1,3 miljonit inimest tulema päevas toime rahasummaga, mis on väiksem kui 15 Eesti krooni. Kindlasti mõtlevad nemadki, kas keegi üldse hoolib neist. Sama mõtlevad ka tuhanded põgenikud, kellel ajalehes ”The Irish Times” toodud raporti kohaselt ”tuleb langetada ebameeldiv otsus, kas jääda armetusse laagrisse või vaenulikule maale või üritada pöörduda tagasi oma kodumaale, mis on ikka lõhestatud sõjast või etnilisest konfliktist”. Samas raportis toodi ära järgnev jubedusttekitav ülesanne: ”Sule oma silmad ja loe kolmeni — üks laps on äsja surnud. Üks neist 35 000-st, kes sureb täna alatoitumuse ja ennetatavate haiguste tagajärjel.” Pole mingi ime, et paljud kaebavad ahastusest ja meelekibedusest. (Võrdle Iiobi 7:11.)
Kas kõik peabki nii olema? Kui olla realistlik, siis kas on kedagi, kes meist mitte üksnes ei hooli, vaid kellel on ka väge teha lõpp kannatustele ning heastada kogu piin, mida inimesed on pidanud kogema?
[Piltide allikaviide lk 2]
Esikaas ja lk. 32: Reuters/Nikola Solic/Archive Photos
[Pildi allikaviide lk 3]
A. Boulat/Sipa Press