Lugejate küsimusi

Kuidas suhtuvad Jehoova tunnistajad hääletamisse?

Piiblis on kirjas selged põhimõtted, mis aitavad jumalateenijatel sellesse küsimusse õigesti suhtuda. Hääletamise vastu iseenesest ei paista käivat küll ükski põhimõte. Näiteks pole mingit põhjust, miks direktorite nõukogu ei võiks hääletada, et jõuda otsusele oma aktsiaseltsi tegevust puudutavates küsimustes. Jehoova tunnistajate kogudused langetavad koosolekutel tihtilugu otsuseid koosolekute toimumise aja ning koguduse rahade kasutamise kohta, hääletades kätt tõstes.

Mida öelda aga hääletamise kohta poliitilistel valimistel? On tõsi, et mõnes demokraatlikus riigis ei käi koguni 50 protsenti elanikkonnast valimispäeval hääletamas. Mis puutub Jehoova tunnistajatesse, siis nemad ei sekku teiste õigusesse hääletada; samuti ei korralda nad poliitiliste valimiste vastu mingisuguseid kampaaniaid. Nad austavad sellistel valimistel seaduspäraselt valitud võime ja teevad nendega koostööd (Roomlastele 13:1—7). Seda, kas anda valimistel oma hääl mõne kandideerija poolt, otsustab iga Jehoova tunnistaja ise oma Piibli põhjal õpetatud südametunnistuse alusel ning selle põhjal, kuidas ta saab aru oma vastutusest Jumala ja riigi ees (Matteuse 22:21; 1. Peetruse 3:16). Sellise isikliku otsuse langetamisel arvestavad Jehoova tunnistajad mitme teguriga.

Esiteks, Jeesus Kristus ütles oma järelkäijate kohta: ”Nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast” (Johannese 17:14). Jehoova tunnistajad võtavad seda põhimõtet tõsiselt. Kuna nad ”ei ole maailmast”, on nad maailma poliitilistes ettevõtmistes erapooletud (Johannese 18:36).

Teiseks, apostel Paulus viitas enesele kui ”saadikule”, kes esindab oma aja inimeste seas Kristust (Efeslastele 6:20; 2. Korintlastele 5:20). Jehoova tunnistajad usuvad, et Kristus Jeesus on pandud nüüd Jumala taevase Kuningriigi kuningaks ning nemad peavad otsekui saadikud rahvastele sellest teada andma (Matteuse 24:14; Ilmutuse 11:15). Saadikud peavad olema erapooletud ning nad ei sekku selle riigi siseasjadesse, kuhu nad on saadetud. Jumala taevase Kuningriigi esindajatena tunnevad Jehoova tunnistajad samasugust kohustust mitte sekkuda selle riigi poliitikasse, kus nad elavad.

Kolmandaks kaalumist väärt teguriks on see, et need, kes hääletavad mõne isiku ametissemääramise poolt, võivad saada vastutavaks tema tegude eest. (Võrdle 1. Timoteosele 5:22.) Kristlased peavad hoolikalt järele mõtlema, kas nad soovivad võtta endale sellist vastutust.

Neljandaks hindavad Jehoova tunnistajad väga oma kristlikku ühtsust (Koloslastele 3:14). Kui religioonid sekkuvad poliitikasse, põhjustab see pahatihti nende liikmete vahel lahkmeelt. Jeesuse Kristuse eeskujul hoiduvad Jehoova tunnistajad poliitikasse sekkumast ning nõnda säilitavad nad oma kristliku ühtsuse (Matteuse 12:25; Johannese 6:15; 18:36, 37).

Viiendaks ja viimaseks, kuna Jehoova tunnistajad poliitikasse ei sekku, annab see neile julguse pöörduda ükskõik missuguste poliitiliste veendumustega inimese poole tähtsa Kuningriigi sõnumiga (Heebrealastele 10:35).

Eelnevate Pühakirja põhimõtete alusel on Jehoova tunnistajad paljudes maades teinud isikliku otsuse mitte käia poliitilistel valimistel hääletamas ning nende riigi seadused on võimaldanud neil vabalt sellise otsuse langetada. Mida teha aga siis, kui seadus käsib kodanikel hääletama minna? Sellisel juhul on igal Jehoova tunnistajal kohustus langetada Piibli põhjal õpetatud südametunnistuse alusel otsus, kuidas sellises olukorras käituda. Kui mõni tunnistaja otsustab minna valimiskabiini, siis on see tema otsus. See, mida ta valimiskabiinis teeb, on tema ja ta Looja vaheline asi.

1950. aasta 15. novembri ”Vahitorn” (inglise keeles) ütles lehekülgedel 445 ja 446: ”Seal, kus keiser teeb kodanikele hääletamise kohustuslikuks .. võivad [tunnistajad] minna valimistele ning siseneda valimiskabiini. Alles seal tuleb neil kas täita hääletussedel või kirjutada, kelle poolt nad on. Hääletaja otsustab ise, mida ta oma sedeliga teeb. Seega seal Jumala ees olles peavad tema tunnistajad toimima kooskõlas tema käskude ja oma usuga. Meie kohustus pole neile õpetada, mida nad peaksid hääletussedeliga tegema.”

Mida teha siis, kui kristliku naise uskmatu abikaasa nõuab, et naine läheks hääletama? Naine allub oma abikaasale, nii nagu kristlased alluvad kõrgematele võimudele (Efeslastele 5:22; 1. Peetruse 2:13—17). Kui ta kuuletub oma abikaasale ning läheb valimiskabiini, on see tema isiklik otsus. Mitte keegi ei peaks teda kritiseerima. (Võrdle Roomlastele 14:4.)

Kuidas aga toimida sellises riigis, kus hääletamine pole seadusega kohustuslik, ent kus ollakse vaenulikud nende suhtes, kes ei lähe valima, võib-olla ohustab neid füüsiline vägivald? Või kui isikuid, kes pole küll seadusega kohustatud hääletama, karistatakse mingil moel karmilt, kui nad valima ei lähe? Sellistes ja teistes sarnastes olukordades peavad kristlased langetama isikliku otsuse. ”Igaüks kandku oma koormat” (Galaatlastele 6:5).

Mõne inimese on ehk pannud komistama see, kui ta on oma riigi valimiste ajal märganud, et mõned Jehoova tunnistajad lähevad valimiskabiini, kuid teised ei lähe. Nad võivad öelda, et Jehoova tunnistajad pole ühtsed. Inimesed peaksid siiski aru saama, et sarnastes küsimustes, mis on igaühe enda südametunnistuse asi, peab iga kristlane langetama Jehoova Jumala ees isikliku otsuse (Roomlastele 14:12).

Missuguse isikliku otsuse Jehoova tunnistajad erisugustes olukordades ka ei langetaks, püüavad nad seda tehes säilitada oma kristliku erapooletuse ning kõnevabaduse. Nad toetuvad kõigis asjus Jehoova Jumalale, et tema neid kinnitaks, annaks neile tarkust ning aitaks neil vältida tegemast oma usus mingisugustki kompromissi. Sellega näitavad nad, et usaldavad kindlalt laulukirjutaja sõnu: ”Sina oled mu kalju ja mu mäelinnus, ja oma nime pärast juhatad ja talutad sa mind!” (Laul 31:4).