Muusika, mis meeldib Jumalale

Muusikat on nimetatud kaunitest kunstidest kõige vanemaks ja ehedamaks. See tähelepanuväärne and eristab inimesi loomadest nagu keelgi. Muusika ärgitab emotsioone. See võib paitada meie kõrvu, võib kumiseda meeles ning eelkõige võib see rõõmustada Jumalat.

NAGU Piibel näitab, olid iisraellased musikaalsed inimesed. Muusika oli „muistsetel piibliaegadel oluline kunstiliik”, kommenteerib „Unger’s Bible Dictionary”. Igapäevaelu osana kuulusid nii vokaal- kui instrumentaalmuusika jumalakummardamise juurde. Kõige enam kasutati aga inimhäält.

Kuningas Taavet määras leviitide hulgast esindajad, kes olid „laulu eest hoolitsejad” kogudusetelgis, kuni pühitseti tema poja Saalomoni ehitatud tempel (1. Ajaraamat 6:16, 17). Kui Jehoova juuresolekut kujutav seaduselaegas Jeruusalemma toodi, pani Taavet mõned leviidid „kuulutama, tänama ja kiitma Jehoovat”. Nad saatsid oma kiituslaulu „mänguriistadega, naablite ja kanneldega, ... simbli[ga] ja ... puhusid ... pasunaid”. Need mehed olid „nimeliselt ... nimetatud Jehoovat tänama selle eest, et tema heldus igavesti kestab” (1. Ajaraamat 16:4–6, 41; 25:1).

Piibli Lauluraamatus, mis on muusikaga kõige rohkem seotud, esineb korduvalt refrään „tema [Jehoova] heldus kestab igavesti”. Näiteks Laulus 136 moodustab see refrään kõigis 26 salmis teise poole. „Selle lühidus teeb selle inimesele suupäraseks,” täheldab üks piibliõpetlane. „See jääb meelde igaühele, kes seda kuuleb.”

Laulude pealkirjad viitavad muusikainstrumentide laialdasele kasutamisele. Laul 150 mainib lisaks keelpillidele pasunat, kannelt, trumme, vilesid ja simbleid. Siiski on kõige köitvam inimhääl. Salm 6 rõhutab: „Kõik, kellel on eluõhku, kiitku Jehoovat! Halleluuja!”

Kuna muusika annab edasi inimese tundeid, loodi Piibli aegadel kurblike mõtete väljendamiseks kaebelaule, mida esitati poollauldes. See laululiik oli aga vaid väike osa iisraellaste muusikast. „Üksnes kaebe- ja nutulauludes eelistati retsitatiivset esitusviisi nii meloodiale kui puhtalt kõnelisele intonatsioonile ja mõtete rõhutamisele,” on kirjas piiblientsüklopeedias „Insight on the Scriptures”.a

Jeesus ja tema ustavad apostlid laulsid Jehoovale kiitust ööl enne Jeesuse surma ning kahtlemata lugesid nad poollauldes ka hallel-laule (Laulud 113–118). Kuidas see võis küll tugevdada Jeesuse jüngreid, seismaks silmitsi oma Isanda surmaga! Lisaks süvendas see kindlasti nende otsust jääda ustavalt universumi Ülima Suverääni Jehoova teenijateks, kui nad viis korda laulsid refrääni „sest tema heldus kestab igavesti” (Laul 118:1–4, 29).

Efesose ja Kolossa algkristlased laulsid „psalme ja kiitusviise” (sõnasõnaliselt ’hümne’). Lisaks laulsid nad „vaimulikke laule” oma südames (Efeslastele 5:19; Koloslastele 3:16). Nii laulus kui kõnes väljendasid nad oma suuga sobilikult kiitust. Kas Jeesus ei kuulutanud mitte, et „mida süda on täis, sellest räägib suu”? (Matteuse 12:34.)

Muusika, mis ei meeldi Jumalale

Mitte igasugune muusika, millest räägib Piibel, polnud Jumalale meelepärane. Vaatleme näiteks seda, mis juhtus Siinai mäe juures sel ajal, kui Mooses sai Seaduse, sealhulgas kümme käsku. Mida kuulis Mooses, kui ta mäelt laskus? „Ei see ole võiduhüüd, ei see ole kaotusekisa”, ta kuulis hoopis „lauluhäält”. See oli ebajumalakummardamisega seotud muusika, mis kutsus esile Jumala meelepaha ja mille tagajärjel sai surma ligikaudu 3000 musitseerinud meest (2. Moosese 32:18, 25–28).

Inimesed võivad küll luua, mängida ja nautida mitmesugust muusikat, ent see ei tähenda, nagu oleks see kõik Jumalale meelepärane. Mispärast? Kristlik apostel Paulus selgitab: „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23). Paganlikud viljakusriitused, inimhinge surematuse õpetus ning Maarja austamine „Jumalaemana” on muusikateostes tihti kasutatavad teemad. Ent need uskumused ja tavad ei too au tõe Jumalale, kuna need on vastuolus sellega, mida ta on avaldanud oma Sõnas Piiblis (5. Moosese 18:10–12; Hesekiel 18:4; Luuka 1:35, 38).

Tark muusikavalik

Praegune muusikavalik on segadusseajavalt suur. Laserplaatide kaanepildid on kujundatud selliselt, et kliente igasuguseid muusikasalvestisi ostma meelitada. Kui aga Jumala teenija soovib Talle meeldida, ilmutab ta ettevaatust ja valib targalt, et vältida sellist vokaal- ja instrumentaalmuusikat, mis põhineb valereligiooni uskumustel või mis rõhutab ebamoraalsust või demonismi.

Albert, kes teenis varem Aafrikas kristliku misjonärina, möönab, et tal oli seal vähe võimalusi klaverit mängida. Kuid ta kuulas ikka ja jälle neid väheseid kauamängivaid heliplaate, mis ta endaga kaasa oli võtnud. Olles nüüd tagasi oma kodumaal, külastab Albert praegu kristlikke kogudusi reisiva ülevaatajana. Aega muusika kuulamiseks jääb vähe. „Minu lemmikhelilooja on Beethoven,” tähendab ta. „Aastate jooksul olen kogunud tema sümfooniate, kontsertide, sonaatide ja kvartettide helisalvestisi.” Nende kuulamine on pakkunud talle suurt naudingut. Muidugi on igal inimesel oma muusikaline maitse, kuid kristlastena hoiame meeles Pauluse nõuannet: „Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!” (1. Korintlastele 10:31.)

Muusika ja pühendumine

Muusika oli Susie esimene armastus. „Ma hakkasin 6-aastaselt mängima klaverit, 10-aastaselt viiulit ja lõpuks 12-aastaselt harfi,” räägib ta. Susie lõpetas hiljem Inglismaal Londoni Kuningliku Muusikakolledži harfi erialal. Ta õppis neli aastat kuulsa hispaania harfimängija juures ja edasi veel ühe aasta Pariisi konservatooriumis, kus ta sai muusikas honours-kraadi ning harfimängija ja klaveriõpetaja diplomi.

Susie hakkas käima ühes Jehoova tunnistajate koguduses Londonis. Seal nägi ta, et tunnistajad ilmutavad üksteise vastu siirast huvi ja armastust. Tasapisi kasvas Susie armastus Jehoova vastu ning soov Jumalat teenida ajendas teda otsima selleks võimalusi. See viis ta pühendumise ja ristimiseni. „Muusikukarjäär on iseenesest pühendunud eluviis, seega polnud pühendumine mulle sugugi võõras,” täheldab Susie. Ta annab nüüd vähem kontserte, kuna osaleb kristlikus teenistuses, kuulutades head sõnumit Jumala Kuningriigist kooskõlas Jeesuse antud juhenditega (Matteuse 24:14; Markuse 13:10).

Mida ta tunneb nüüd, kui aega esinemisteks on üsna piiratult? „Vahel olen pisut masendunud, et ma ei saa rohkem harjutada,” möönab ta, „kuid ma mängin oma pille ikka ja tunnen muusikast rõõmu. Muusika on Jehoova and. See pakub mulle rohkem rahuldust praegu, kui olen seadnud tema teenimise oma elus esikohale.” (Matteuse 6:33.)

Muusika Jumala kiituseks

Albert ja Susie ühes ligi 6 miljoni Jehoova tunnistajaga kiidavad korrapäraselt Jehoova Jumalat muusikaga. Kristlikel koosolekutel, mida peetakse 234 maa kuningriigisaalides, alustavad ja lõpetavad nad koosolekud võimaluse korral lauluga Jehoovale. Nii mažoorsetes kui minoorsetes helistikes kirjutatud kenad meloodiad saadavad Pühakirjal põhinevaid tekste, mis ülistavad Jehoova Jumalat.

Kõik kohalviibijad tõstavad oma hääle ja laulavad kogu südamest, et Jehoova on hooliv Jumal (laul nr. 44). Nad laulavad Jehoovale kiituslaulu (laul nr. 190). Nende laulud kajastavad rõõme ja kohustusi, mida toovad endaga kaasa kristlik vennaskond, kristlik elu ja kristlikud omadused. Rõõmutoov on ka see, et meloodiate loomisel on Aasiast, Austraaliast, Euroopast ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast pärit Jehoova tunnistajad kasutanud mitmesuguseid muusikastiile.b

„Laulge Jehoovale uus laul, laulge Jehoovale, kõik maailm! Laulge Jehoovale, kiitke tema nime,” on psalmisti kirjutatud suurejoonelise kuningliku hümni avasõnad. „Kuulutage päevast päeva tema päästet! Jutustage paganate seas tema au, tema imeasju kõigi rahvaste seas!” (Laul 96:1–3.) Just seda teevad Jehoova tunnistajad sinu elukohas ning nad kutsuvad ka sind ühinema selle kiituslauluga. Oled teretulnud nende kuningriigisaalides, kus sa võid õppida kiitma Jehoovat muusikaga, mis on talle meelepärane.

[Allmärkused]

[Pilt lk 28]

Jehoovale kiituslaule laulmas