Nad otsisid kitsast teed

LIGI 550 aastat tagasi lahkusid väiksed end kristlasteks pidavate inimeste rühmad oma kodudest Prahas, Chelčicis, Vilémovis, Klatovys ja teistes praeguse Tšehhi linnades. Nad asusid elama ühte orgu Kunvaldi küla lähedal Kirde-Böömimaal, ehitasid sinna maju, harisid põldu ja lugesid Piiblit ning nimetasid endid Vendade Ühenduseks (ladina keeles Unitas Fratrum).

Asunike seas oli mitmesuguse taustaga inimesi. Oli talupoegi, aadlikke, üliõpilasi, rikkaid ja vaeseid, mehi ja naisi, leski ja vaeslapsi, ning neil kõigil oli ühine soov. „Me pöördusime palves Jumala enda poole,” kirjutasid nad, „ja anusime, et Ta ilmutaks meile oma armulist tahet kõigis asjades. Me tahtsime käia Tema teedel.” Böömi vennad ehk tšehhi vennad, nagu seda usklike kogukonda hiljem tunti, otsisid siiralt ’ahtakest teed, mis viib ellu’ (Matteuse 7:13, 14). Milliseid tõdesid nad Piiblit uurides avastasid? Mille poolest nende uskumused erinesid tollel ajal tunnustatud uskumustest ja mida me võime neilt õppida?

Ei pooldanud vägivalda ega kompromisse

Böömi vendade rühmitus tekkis mitmete 15. sajandi keskpaiga usuliikumiste mõjul. Üheks oli valdeslaste liikumine, mis hakkas tegutsema 12. sajandil. Algul valdeslased eemaldusid Kesk-Euroopa riigiusust roomakatoliiklusest, kuid hiljem võtsid nad mõned katoliku õpetused uuesti omaks. Teiseks mõjukaks rühmituseks olid hussiidid ehk Jan Husi järgijad. Sellesse usuliikumisse kuulus suurem osa Tšehhi elanikke, aga nad polnud kaugeltki mitte ühtsed. Üks kildkond võitles sotsiaalküsimuste pärast, teine aga kasutas religiooni poliitiliste eesmärkide edendamiseks. Böömi vendi mõjutasid ka kiliastilised rühmitused ja nii kohalikud kui välismaa piibliõpetlased.

Petr Chelčický (u 1390 – u 1460), tšehhi piibliõpetlane ja reformaator, teadis nii valdeslaste kui hussiitide õpetusi. Ta ei pooldanud hussiite, sest nende liikumine oli võtnud vägivaldse suuna, ega ka valdeslasi, kuna nad olid altid tegema oma õpetustes kompromisse. Ta pidas sõjapidamist mittekristlikuks ja mõistis selle hukka. Ta arvas, et kristlase üle peaks valitsema „Kristuse käsk”, ükskõik milliseid tagajärgi see endaga kaasa tooks (Galaatlastele 6:2; Matteuse 22:37–39). 1440. aastal pani Chelčický oma õpetused kirja raamatusse „Usu võrk” („Sít Víry”).

Řehoř Prahast, õpetlase Chelčický noor kaasaegne, oli Chelčický õpetustest nii sisse võetud, et lahkus hussiitide liikumisest. 1458. aastal veenis Řehoř endiste hussiitide väikseid rühmi jätma maha oma kodud erinevates Tšehhi osades. Nad järgnesid talle Kunvaldi külla, kus nad rajasid uue religioosse kogukonna. Hiljem tuli nende juurde tšehhi ja saksa valdeslasi.

Aken minevikku

See uus, kuid kasvav rühmitus pidas aastatel 1464–1467 Kunvaldi piirkonnas mitu sinodit ja võttis vastu otsuseid, mis puudutasid nende uut usuliikumist. Kõik otsused pandi üksikasjalikult kirja raamatusarja, mida tuntakse nüüd nime all „Acta Unitatis Fratrum”, ja see on säilinud siiani. Need raamatud annavad elava pildi böömi vendade uskumustest otsekui aken minevikku. Raamatud sisaldavad kirju, kõnede koopiaid ja isegi nende vaidluste üksikasju.

Vennaskonna uskumuste kohta märgib „Acta Unitatis Fratrum”: „Me oleme nõuks võtnud, et meie juhtimise aluseks on üksnes Lugemine ning meie Issanda ja pühade apostlite eeskujud mõtisklustes, alandlikkuses ja pikameelsuses, vaenlaste armastamises, neile hea soovimises ja tegemises ning nende eest palvetamises.” Kirjutistest on näha veel, et algul tegid vennad kuulutustööd. Nad rändasid ringi kahekaupa, naised olid kodukandis edukad misjonärid. Vennad keeldusid poliitilistest ametikohtadest, ei andnud vannet, ei osalenud sõjalises tegevuses ega kandnud relva.

Vennaskond laguneb

Mõnekümne aasta pärast aga ei suutnud Vendade Ühendus oma nime vääriliselt elada. Vaidlused selle üle, kui täht-tähelt tuleks ühenduse uskumusi järgida, viisid lõhenemiseni. 1494. aastal jagunesid böömi vennad kaheks – suureks ja väikseks grupiks. Sel ajal kui suur grupp lahjendas oma esialgseid uskumusi, kuulutas väike grupp, et vendade seisukoht poliitika ja maailma suhtes peaks edaspidigi jääma kindlaks. (Vaata kasti „Mis sai suurest grupist?”.)

Üks väikse grupi liige kirjutas: „On väga tõenäoline, et inimesed, kes käivad kahel teel, ei jää Jumala juurde, sest nad on vaid väga harva ja väikestes asjades valmis Tema tahet täitma ja Talle alistuma, ent suurtes asjades valivad nad ise oma tee. ... Me soovime, et meid arvataks nende hulka, kes vankumatu meele ja hea südametunnistusega järgivad kitsal teel iga päev oma risti kandes Issandat Kristust.”

Väikse grupi liikmed pidasid püha vaimu Jumala tegevaks jõuks, tema „sõrmeks”. Nad said Jeesuse lunastusest aru nii, et täiuslik inimene Jeesus maksis oma inimeluga selle eest, mille patustaja Aadam oli kaotanud. Nad ei austanud hardalt Jeesuse ema Maarjat. Nad taastasid õpetuse, et kõik usklikud on otsekui preesterkond, kellelt ei nõuta tsölibaati. Nad õhutasid kõiki koguduseliikmeid tegema avalikku kuulutustööd ja heitsid mittekahetsevad patustajad kogudusest välja. Nad hoidsid end kindlalt lahus sõjalisest ja poliitilisest tegevusest. (Vaata kasti „Mida uskusid väikse grupi vennad”.) Kuna väikse grupi liikmed järgisid „Acta Unitatis Fratrumi” otsuseid, pidasid nad end algsete böömi vendade õigeteks järelkäijateks.

Otsekohesed ja tagakiusatud

Väike grupp kritiseeris otsekoheselt teisi religioone, nende seas ka suurt gruppi. „Te õpetate, et on vaja ristida väikseid lapsi, ilma et neil endal oleks usku,” kirjutasid nad nende religioonide kohta, „ja sellega te järgite tava, mille seadis sisse piiskop Dionysios, kes mõtlematute inimeste õhutusel pidas tähtsaks väikelaste ristimist ... Seda teevad pea kõik õpetajad ja väljapaistvad teoloogid: Luther, Melanchthon, Bucerus, Korvín, Jiles̆, Bullinger, ... suur grupp, kõik üksmeelselt.”

Pole mingi ime, et väikest gruppi taga kiusati. 1524. aastal üht selle juhti Jan Kalenecit piitsutati ja talle tehti põletusmärk. Hiljem põletati tuleriidal kolm väikese grupi liiget. Paistab, et väikse grupi tegevus hääbus 1550. aasta paiku, pärast nende viimase juhi surma.

Sellest hoolimata jätsid väikse grupi liikmed oma jälje keskaegse Euroopa usuellu. Kuna väikse grupi tegutsemise ajal ei olnud „arusaamine” veel kasvanud, ei suutnud nad edukalt hajutada kauakestnud vaimset pimedust (Taaniel 12:4). Siiski, tänapäeva kristlastele ei jää märkamata nende siiras soov otsida kitsast teed ja käia sel teel vastupanust hoolimata.

[Väljavõte lk 13]

Aastatel 1500 kuni 1510 ilmunud 60 böömikeelsest (tšehhikeelsest) raamatust olevat 50 pärit böömi vendade sulest

[Kast lk 11]

Mis sai suurest grupist?

Mis sai lõpuks suurest grupist? Pärast väikse grupi hääbumist jätkas suur grupp oma tegevust böömi vendade nime all. Ajapikku muutis see rühmitus oma algseid uskumusi. 16. sajandi lõpus moodustasid böömi vennad liidu tšehhi utrakvistidegaa ehk kariklastega, kes olid põhimõtteliselt luterlased. Vennaskond jäi aktiivseks, tõlgiti ja anti välja Piibel ning muid usuraamatuid. On huvitav, et nende varajaste väljaannete tiitellehel esines tetragrammaton ehk Jumala nime neli heebrea tähte.

1620. aastal läks Tšehhi kuningriik jälle roomakatoliku kiriku võimu alla. Seetõttu lahkusid paljud suure grupi liikmed riigist ja jätkasid tegevust välismaal. Seal sai rühmitus hiljem tuntuks kui vennastekogudus, mis tegutseb siiani.

[Allmärkus]

[Kast lk 12]

Mida uskusid väikse grupi vennad

Järgmistest tsitaatidest, mis on võetud 15. ja 16. sajandist pärit „Acta Unitatis Fratrumist”, on näha mõningaid väikse grupi uskumusi. Väikse grupi juhtide kirjutatud ütlused on suunatud peamiselt suurele grupile.

Kolmainsus. „Mitte kuskilt tervest Piiblist ei leia te, et Jumal oleks jagatud millekski kolmainsuse taoliseks, kolmeks nimega isikuks, nagu inimesed seda endale ette kujutavad.”

Püha vaim. „Püha vaim on Jumala sõrm ja tema and, trööstija, Jumala jõud, mille Isa annab usklikele Kristuse teenistuse alusel. Pühakiri ei ütle, et püha vaimu peaks pidama Jumalaks või isikuks. Seda ei näita ka apostlikud õpetused.”

Preesterkond. „Nad annavad sulle vääralt tiitli „preester”; ilma palja lagipeata ja salvita pole sa sugugi kõrgem tavalisest ilmikust. Püha Peetrus kutsub üles kõiki kristlasi olema preestrid, öeldes: teie olete püha preesterkond, kes ohverdab vaimulikke ohvreid. (1. Peetruse 2.)”

Ristimine. „Issand Kristus ütles oma apostlitele: minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule, neile, kes usuvad. (Markuse 16.) Ning alles pärast neid sõnu: ja keda ristitakse, see päästetakse. Ja teie õpetate, et tuleb ristida väikelapsi, kel pole endal usku.”

Erapooletus. „See, mida teie varased vennad pidasid halvaks ja ebapuhtaks, minna sõjaväkke ja tappa või käia teed relva kandes, kõike seda loete teie heaks ... Seega me arvame, et teie ja teised õpetajad vaatate ainult oma vasaku silmaga prohvetlikele sõnadele, mis rõhutavad: nõnda ta murdis katki ammud, kilbi ja mõõga ja sõja. (Laul 75 [Laul 76 eestikeelses Piiblis].) Ja jälle: ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel, sest Issanda maa on täis Jumala tundmist ja nii edasi. (Jesaja 11.)”

Kuulutamine. „On hästi teada, et algselt tõid naised rohkem inimesi meeleparandusele, kui seda on suutnud kõik preestrid ja piiskop ühtekokku. Ja nüüd on preestrid seadnud endid mugavalt sisse kirikumõisa. Kui suur viga! Minge välja maailma. Kuulutage ... kogu loodule.”

[Kaardid lk 10]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

SAKSAMAA

POOLA

TŠEHHI

BÖÖMIMAA

Elbe jõgi

PRAHA

Vltava jõgi

Klatovy

Chelčic

Kunvald

Vilémov

MORAAVIA

Doonau jõgi

[Pildid lk 10, 11]

Vasakul: Petr Chelčický; all: lehekülg raamatust „Usu võrk”

[Pilt lk 11]

Řehoř Prahast

[Pildi allikaviide lk 13]

Kõik pildid: S laskavým svolením knihovny Národního muzea v Praze, Česko