Rooma teed – muistse ehituskunsti saavutused

MILLINE Rooma ajalooline ehitis on kõige tähelepanuväärsem? Võib-olla tulevad sulle kohe silme ette Colosseumi varemed. Ent kui mõelda rajatistele, mis on pidanud vastu kõige kauem ja mõjutanud ajaloo kulgu, siis on need kahtlemata Rooma teed.

Mööda Rooma teid pole liikunud üksnes kaubad ja sõjaväed. Raidkirjade uurija Romolo Staccioli ütleb, et neid teid mööda levisid ka „ideed, kunstivoolud ning filosoofilised ja religioossed doktriinid”, sealhulgas kristlikud õpetused.

Muistsel ajal peeti Rooma teid ehituskunsti suursaavutuseks. Ja see pole ime, sest sajandite jooksul ehitatud Rooma teedevõrk kujunes lõpuks üle 80 000 kilomeetri pikkuseks, ning alad, kus need teed kulgesid, kuuluvad praegu enam kui 30 riigile.

Esimene tähtis via publica ehk meie mõistes magistraaltee oli Via Appia. See ühendas Roomat sadamalinna Brundisiumiga (praegune Brindisi), mis oli väravaks Idamaadesse. Tee sai endale nime Rooma ametniku Appius Claudius Caecuse järgi, kes hakkas seda teed rajama umbes 312. aastal e.m.a. Via Salaria ja Via Flaminia, mis kulgesid ida poole Aadria mere äärde, avasid ligipääsu Balkani poolsaarele ning Reini ja Doonau jõgikonda. Via Aurelia suundus põhja Galliasse ja Pürenee poolsaarele ning Via Ostiensis Rooma sadamasse Ostiasse, mille kaudu toimus roomlaste põhiline laevaliiklus Aafrikasse.

Rooma suurim ehitusprojekt

Teed olid roomlastele tähtsad juba enne seda, kui nad neid ise rajama hakkasid. Oli ju Rooma linn kerkinud iidsete teede ristumispaika, mis oli ainsaks koolmekohaks Tiberi alamjooksul. Muistsed dokumendid näitavad, et roomlased kasutasid vanade teede parandamisel kartaagolaste võtteid. Uute teede ehitamises võtsid aga roomlased tõenäoliselt malli etruskidelt. Mõningad etruskide rajatud teede lõigud on alles veel tänapäevalgi. Enne Rooma aja algust oli sellel alal palju üldkasutatavaid teid. Neid mööda võidi ka näiteks loomi ühelt karjamaalt teisele viia. Niisugustel teedel oli siiski raske reisida, sest kuival ajal olid need tolmused, vihmaperioodil aga porised. Roomlased rajasid oma teed tihtipeale selliste vanade radade peale.

Roomlaste teed olid hästi planeeritud, vastupidavad ja kaunid. Kus võimalik, rajati need otse ühest sihtkohast teise, mistõttu paljud teelõigud olid pikad ja sirged. Sageli tuli aga teede rajamisel arvestada maastiku liigestatusega. Mägistel aladel ehitasid roomlased oma teed mäe päiksepoolsele nõlvale. See vähendas reisil olles ilmast tingitud ebamugavusi.

Kuidas siis roomlased oma teid rajasid? Kuigi teede ehitamise kunst varieerus, näitavad arheoloogilised väljakaevamised järgmist.

Kõigepealt otsustati, kuidas tee kulgeb. See töö anti teha tollastele maamõõtjatele. Kontimurdvat kaevamistööd tegid aga leegionärid ja orjad. Alguses kaevati kaks paralleelset kraavi. Kahe kraavi kaugus üksteisest oli minimaalselt 2,4 meetrit, keskmiselt aga 4 meetrit. Kurvide kohas oli vahe suurem. Kui tee sai valmis, võis selle laius koos kahe jalgrajaga ulatuda koguni 10 meetrini. Pärast kraavide kaevamist kühveldati välja kahe kraavi vaheline muld, nii et sinna tekkis süvend. Kui kaevamisel oli jõutud kõva kihini, täideti süvend kolme- või neljakihiliselt eri täidisega. Kõige põhja võidi panna suuri kive või kivipuru. Selle kihi peale pandi lamedaid kive, mida hoidis tõenäoliselt koos tsemenditaoline segu. Pealmine kiht koosnes kokkupressitud kruusast või purustatud kividest.

Mõningate Rooma teede pealmiseks kihiks oligi lihtsalt kokkupressitud kruus. Ent teed, mis muistsete elanike imetluse ära teenisid, olid sillutatud ümberkaudsetest paikadest toodud suurte kiviplaatidega. Kuna kiviplaatidega kaetud teed tehti kumerad, voolas vihmavesi teeäärsetesse kraavidesse. Tänu sellele pidasid sellised teed hästi vastu ning mõni neist on säilinud veel tänase päevani.

Umbes 900 aastat pärast Via Appia rajamist, nimetas Bütsantsi ajaloolane Procopius seda imeliseks. Ta kirjutas selle tee kiviplaatide kohta: „Hoolimata ajavoolust ja sellest, et neid kive on päevast päeva kulutanud paljud vankrid, on need ikka heas korras ega ole kaotanud oma tasasust.”

Mida tegid roomlased siis, kui ette tulid looduslikud takistused, nagu jõed? Sel juhul rajati sildu, millest mõningaid võib veel praegugi näha ning mis on tõendiks muistsete roomlaste suurepärasest tehnilisest taibust. Vähem tuntud on ehk roomlaste tunnelid, mille rajamine oli veelgi raskem, kui võtta arvesse tollaseid tehnilisi teadmisi ja tööriistu. Üks teatmeteos ütleb: „Roomlaste ehituskunsti ... saavutustele ei leidunud sajandeid võrdset.” Üheks näiteks on Furlo mäekurus Via Flaminia’l olev tunnel. See 40 meetri pikkune, 5 meetri laiune ja 5 meetri kõrgune tunnel raiuti pärast hoolikat planeerimist kaljusse 78. aastal m.a.j. Furlo tunnel oli oma aja kohta võimas saavutus. Kogu roomlaste teedevõrgu rajamine oli üks muistse maailma suurimaid ettevõtmisi.

Rändurite teed ja ideede levik

Rooma teid kasutasid nii sõdurid, kaupmehed, jutlustajad, rändajad, näitlejad kui ka gladiaatorid. Need, kes reisisid jalgsi, katsid päevaga 25 kuni 30 kilomeetrit. Teavet vahemaade pikkuse kohta võis leida miilikividelt. Miilikivisid võis olla igasuguseid, kuid suurem osa neist olid silindrikujulised ning paigutatud 1480-meetriste vahedega: nii pikk oli Vana-Rooma miil. Teede ääres olid ka puhkekohad, kus sai vahetada hobuseid, osta süüa või jääda öömajale. Mõningatest niisugustest kohtadest kasvasid aja jooksul välja väikesed linnad.

Veidi enne kristluse sündi tegi keiser Augustus algust teede hooldamise programmiga, määrates iga tee või paari eest hoolitsema ühe ametniku. Rooma foorumile lasi Augustus püstitada kuldse miilikivi ehk miliarium aureum’i. See ülekullatud pronkstähtedega sammas oli sobivaks lõpp-punktiks kõigile Rooma teedele Itaalias. Sellest tekkiski ütlus „Kõik teed viivad Rooma”. Samuti lasi Augustus üles panna kaardi kogu impeeriumi teedevõrgust. Võib arvata, et Rooma teedevõrk oli tolle aja vajadustele ja standarditele mõeldes parimas korras.

Mõned tolleaegsed rännumehed kasutasid oma teekonna hõlbustamiseks kirjalikke teejuhte. Nendest võis leida infot peatuskohtade vaheliste kauguste ja seal pakutavate teenuste kohta. Ent sellised teejuhid olid kallid ning mitte igaüks ei saanud neid endale lubada.

Ka kristlikud evangeeliumikuulutajad võtsid ette palju pikki reise. Apostel Paulus ja tema kaasaegsed reisisid ida poole tavaliselt mööda merd, kuna Vahemeres puhuvad tuuled suvekuudel lääne poolt (Apostlite teod 14:25, 26; 20:3; 21:1–3). Kui aga Paulusel tuli minna lääne poole, reisis ta tihtipeale mööda roomlaste rajatud teid. Niisugune oli nii tema teise kui ka kolmanda misjonireisi marsruut (Apostlite teod 15:36–41; 16:6–8; 17:1, 10; 18:22, 23; 19:1).a Umbes aastal 59 reisis Paulus Roomasse mööda Via Appia’t ning kohtas kaasusklikke rahvast kihaval Appiuse turul, mis asub Roomast 74 kilomeetrit kagu pool. Teised kaasusklikud ootasid teda 14 kilomeetrit Roomale lähemal Trestaberna puhkekohas (Apostlite teod 28:13–15). Umbes aastal 60 võis Paulus öelda, et head sõnumit on kuulutatud kogu tol ajal tuntud maailmas (Koloslastele 1:6, 23). Rooma teedevõrgul oli hea sõnumi levikus suur roll.

Niisiis on Rooma teed osutunud erakordseteks ja vastupidavateks ehitussaavutusteks, mis on aidanud kaasa Jumala Kuningriigi hea sõnumi levikule (Matteuse 24:14).

[Allmärkus]

[Pilt lk 14]

Rooma miilikivi

[Pilt lk 15]

Via Appia Rooma äärelinnas

[Pilt lk 15]

Tee Itaalias Ostias

[Pilt lk 15]

Vankrite sõidust tekkinud roopad Austrias

[Pilt lk 15]

Miilikividega Rooma tee Jordaanias

[Pilt lk 16]

Hauakambrite varemed Via Appia ääres väljaspool Roomat

[Pilt lk 16]

Furlo tunnel Via Flaminia’l Marche piirkonnas

[Pilt lk 16, 17]

Tiberiuse sild Via Emilia’l Itaalias Riminis

[Pilt lk 17]

Inimestest kihaval Appiuse turul kohtus Paulus oma usukaaslastega

[Piltide allikaviited lk 15]

Vasakul: Ostia: ©danilo donadoni/Marka/age fotostock; paremal: tee miilikividega: Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.