Lugejate küsimusi
Miks Jehoova tunnistajad väldivad tervisejoomist, kuigi Piiblis seda tava ei mainita?
Juua terviseks klaasike veini (või mõnda muud alkohoolset jooki) on pikaajaline ja laialt levinud komme, ehkki sel võib eri paikades olla iseomaseid jooni. Mõnikord löövad tervisejoojad klaase kokku. Üldjuhul soovib toostilausuja õnne, head tervist, pikka iga ja muud sarnast. Teised tervisejoojad võivad väljendada sõnadega oma nõusolekut või tõsta pitsi ja juua sellest. Paljud võtavad seda kui süütut kommet ja seltskondlikku viisakusavaldust, kuid Jehoova tunnistajatel on tõsiseid põhjusi tervisejoomises mitte osaleda.
Põhjus pole selles, nagu ei loodaks kristlased, et inimene õnne leiaks ja hea tervise juures püsiks. Esimese sajandi juhtiv kogu lõpetas kirja kogudustele sõnaga, mida võiks tõlkida väljendina „jääge terveks”, „kõike head” või „elage hästi” (Apostlite teod 15:29, P 1997). Ka laususid mõningad õiged jumalakummardajad inimkuningatele: „Mu isand ... elagu igavesti!” või „Kuningas elagu igavesti” (1. Kuningate 1:31; Nehemja 2:3).
Kust on siis tervisejoomise komme pärit? 1968. aasta 1. jaanuari „Vahitornis” tsiteeritakse teatmeteost „The Encyclopædia Britannica” (1910; 13. köide lk 121): „Tava juua elavate „terviseks” pärineb üsna tõenäoliselt iidsetest usuriitustest, mille käigus toodi jookohvreid jumalatele ja surnutele. Kreeklased ja roomlased valasid söömaaegadel oma jumalatele välja jookohvreid ning tõstsid tseremoniaalsetel pidusöökidel toosti jumalate ja surnute auks.” Lisaks ütleb entsüklopeedia: „Selliste ohverdamislaadsete joomiskommetega on küllap vist alati tihedalt seondunud joomine elavate terviseks.”
Kas see peab ikka veel paika? Alkoholi ja kultuuri käsitlevas 1995. aastal välja antud teoses „International Handbook on Alcohol and Culture” öeldakse: „[Tervisejoomine] on arvatavasti ilmalik jäänuk muistsest jookohvrite toomisest, kus jumalatele ohverdati pühitsetud vedelikku: verd või veini tasuks mingi soovi või palve eest, mis võeti kokku sõnadega „elagu!” või „terviseks!”.”
Tõsi küll, mitte alati ei välista fakt, et mingil asjal, kuvandil või taval on juured või paralleelid muistses väärusus, selle kasutamist õige jumalateenija poolt. Võtkem näiteks granaatõuna. Tuntud piiblientsüklopeedias märgitakse: „Paistab, et granaatõun on alati olnud paganlikes usundites kasutusel püha sümbolina.” Sellegipoolest käskis Jumal tikkida ülempreestri rüü palistuste külge granaatõunad, lisaks kaunistasid granaatõunad Saalomoni templi vasksambaid (2. Moosese 28:33; 2. Kuningate 25:17). Samuti laulatussõrmusel oli kord religioosne tähendus. Kuid enamik inimesi seda tänapäeval ei tea ning võtab laulatussõrmust kui pelgalt tõendit selle kohta, et inimene on abielus.
Mida öelda veini kasutamise kohta ühenduses usuliste toimingutega? Näiteks kord läksid Sekemi baalikummardajad „oma jumalakotta ning sõid ja jõid ja sajatasid Abimelekit”, Gideoni poega (Kohtumõistjate 9:22–28). Kas võiks arvata, et selles joomingus, kus Abimeleki vastu võidi paluda jumalikku väge, sai osaleda ka Jehoovale ustav inimene? Kirjeldades aega, mil paljud Iisraelis mässasid Jehoova vastu, sõnas Aamos: „Nad heidavad panditud riiete peale iga altari kõrval ja joovad karistatute viina oma jumalate kojas!” (Aamos 2:8). Kas õiged jumalakummardajad oleksid selles osalenud, ükskõik, kas vein valati välja jookohvrina jumalatele või lihtsalt joodi ära? (Jeremija 7:18.) Või kas oleks õige jumalakummardaja tõstnud veiniklaasi ja palunud kellelegi jumalikku juhtimist või edukat tulevikku?
On huvitav, et mõnikord tõstsid ka Jehoova teenijad oma käed ja palusid head tulevikku. Nad sirutasid oma käed tõelise Jumala poole. Kirjas on: „Siis astus Saalomon Jehoova altari ette ... ja sirutas oma käed taeva poole ning ütles: „Jehoova, Iisraeli Jumal! Sinu sarnast jumalat ei ole ... kuule paigast, kus sa elad, taevast! Ja kui sa kuuled, siis anna andeks”” (1. Kuningate 8:22, 23, 30). Samuti „Esra kiitis Jehoovat, ... ja kõik rahvas vastas käsi tõstes: „Aamen, aamen!” Ja nad põlvitasid ning heitsid Jehoova ette silmili maha” (Nehemja 8:6; 1. Timoteosele 2:8). On selge, et need ustavad inimesed ei tõstnud oma käsi taeva poole õnnistuse saamiseks mingilt õnnejumalalt (Jesaja 65:11, P 1997).
Tänapäeval paljud tervisejoojad ehk ei mõtle sellele, et nad paluvad eestkostet või õnnistust mõnelt jumalalt, ent nad ei oska seletada ka seda, miks nad oma veiniklaasi taeva poole sirutavad. Igal juhul ei anna fakt, et nad asjale tõsiselt mõelnud pole, tõsikristlastele mingit põhjust tunda end kohustatuna nende žeste jäljendama.
On üldteada, et ka muis asjus hoiduvad Jehoova tunnistajad žestidest, mida enamik inimesi teeb. Näiteks teevad paljud inimesed žeste riiklike sümbolite, nagu lipu suunas. Nemad ei pea selliseid žeste jumalakummardamiseks. Tõsikristlased ei häiri selliste žestide tegemist, ent ise nad selles ei osale. Teades ette, millal võib olla sellise tseremooniaga tegu, osutavad paljud tunnistajad taktitundelisust, et mitte teisi solvata. Igal juhul hoiduvad nad otsusekindlalt patriootlike žestide tegemisest, sest see pole Piibliga kooskõlas (2. Moosese 20:4, 5; 1. Johannese 5:21). Tänapäeval paljud ehk ei pea tervisejoomist usuliseks žestiks. Siiski on mõjuvaid põhjusi, miks kristlased ei osale tervisejoomises, millel on religioosne taust ja mida ka nüüd võib pidada taevastelt jõududelt õnnistuse palumiseks, otsekui abi otsimiseks üleinimlikult väelt (2. Moosese 23:2).