Harmagedoon – Jumala sõda, mis lõpetab kõik sõjad

„Nemad peavad kaasinimese tapmist jõleduseks, mistõttu sõda on nende silmis mõistetamatu ja vastik, ning selle kohta puudub nende keeles sõna.” (NORRA MAADEUURIJA FRIDTJOF NANSENI KIRJELDUS GRÖÖNIMAA INUIITIDE KOHTA AASTAL 1888)

KES ei ihkaks elada ühiskonnas, kus sõda on „mõistetamatu ja vastik”? Kes ei igatseks maailma, kus sõja kohta puudub isegi sõna, sest sõjapidamine on tundmatu asi? Selline maailm võib tunduda ulmelisena, eriti kui rajame selle teostumise lootuse inimestele.

Kuid Jesaja prohvetikuulutuses tõotab Jumal, et tema kehtestab sellise maailma: „Nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” (Jesaja 2:4).

On selge, et tänapäeva maailm oma 20 miljoni aktiivteenistuses sõduri ja paarikümne käimasoleva sõjaga peaks tegema läbi tohutu muutuse, et see prohvetikuulutus täide võiks minna. Seega ei tohiks meid üllatada, et kõikvõimas Jumal Jehoova ise sekkub inimeste ettevõtmistesse. See Jehoova-poolne sekkumine kulmineerub sündmusega, mida Piibel nimetab Harmagedooniks (Ilmutuse 16:14, 16).

Olgugi et viimastel aastatel on sõna „Harmagedoon” kasutatud ülemaailmse tuumahävingu märgistamiseks, annab üks sõnaraamat selle sõna põhitähenduse edasi nõnda: „Headuse ja kurjuse jõudude vahelise tähtsa ja lõpliku konflikti toimumispaik.” Kas headus võidab kunagi kurjuse või on selline lahing fantaasia vili?

Meile võib pakkuda troosti see, et Piibel kõneleb korduvalt kurjuse lõppemisest. „Kadugu patused maa pealt ja õelaid ärgu olgu enam!” ennustab laulik (Laul 104:35). „Õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda,” ütleb Õpetussõnade raamat, „aga õelad hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära!” (Õpetussõnad 2:21, 22).

Piibel ütleb selgelt ka seda, et õelad ei loobu oma võimust rahumeelselt, seetõttu on Jumalal vaja otsustavalt vahele astuda, et kõrvaldada kõik kurjus, kaasa arvatud sõdadest põhjustatu (Laul 2:2). Nimi Harmagedoon, mille Piibel omistab sellele ainulaadsele konfliktile, on ülimalt tähelepanuväärne.

Lahingud Megiddo lähistel minevikus

Sõna „Harmagedoon” tähendab „Megiddo mäge”. Muistsel Megiddo linnal koos ümbritseva Jisreeli tasandikuga on otsustavate lahingute pikk ajalugu. „Kogu ajaloo kestel on Megiddo ja Jisreeli org olnud tulipunktiks lahingutele, mis määrasid tsivilisatsiooni käekäigu,” kirjutab ajaloolane Eric Cline raamatus „The Battles of Armageddon”.

Nagu Cline rõhutab, on Megiddo lähistel peetud lahingud osutunud tihtilugu otsustavateks. Mongolite väed, kes vallutasid 13. sajandil suurema osa Aasiast, kogesid esimest kaotust just selles orus. Esimese maailmasõja ajal lõid kindral Edmund Allenby juhitud briti väed mitte kaugel Megiddost türklasi. Keegi sõjaajaloolane on iseloomustanud Allenby võitu kui „üht ajaloo kõige kiiremat määrava tähtsusega sõjakäiku ja kõige otsustavamat lahingut”.

Ka Piibli aegadel on Megiddo juures peetud otsustavaid lahinguid. Seal alistas kohtumõistja Baarak Siisera juhitud kaananlaste väed (Kohtumõistjate 4:14–16; 5:19–21). Giideon koos 300-mehelise väikese väesalgaga lõi seal kandis hiigelsuurt Midjani armeed (Kohtumõistjate 7:19–22). Kuningas Saul ja ta poeg Joonatan said surma kõrvalasuval Gilboa mäel, kui vilistide väed alistasid iisraellaste armee (1. Saamueli 31:1–7).

Strateegiliselt soodsa geograafilise asupaiga tõttu on Megiddo ja selle naaberorg näinud viimase 4000 aasta jooksul kümneid lahinguid. Üks ajaloolane sai neid kokku vähemalt 34!

Megiddo ajalugu ja strateegiline asupaik annab kahtlemata alust sõna „Harmagedoon” piltlikuks kasutamiseks. Ehkki see sõna esineb Piiblis vaid üks kord, võib Ilmutusraamatu kontekstist täiesti selgelt näha, et Harmagedoon puudutab igaühe elu maa peal.

Harmagedoon Piibli mõistes

Olgugi et paljud minevikus Megiddo lähistel peetud sõjad olid otsustava tähtsusega, ei kõrvaldanud ükski neist kurjust. Ükski neist ei kujutanud endast headuse ja kurjuse jõudude vastandumist selle absoluutses mõttes. Loogiline on arvata, et sedalaadi kokkupõrge lähtub Jumalalt. Jeesus ütles kord: „Keegi muu ei ole hea kui ainult Jumal” (Luuka 18:19). Pealegi räägib Piibel Harmagedoonist kui Jumala sõjast.

Piibli Ilmutusraamatus öeldakse, et „kõige ilmamaa kuningad” kogutakse kokku „kõigeväelise Jumala suureks päevaks” (Ilmutuse 16:14). Seejärel lisab prohvetlik kirjeldus: „Ja need kogusid nad kokku ühte paika, mida heebrea keeles kutsutakse Harmagedooniks” (Ilmutuse 16:16).a Hiljem selgitatakse Ilmutusraamatus, et „ilmamaa kuningad ja nende sõjavägi” on „kogunenud sõda pidama sellega, kes istus hobuse seljas, ja tema sõjaväega” (Ilmutuse 19:19). Selles ratsanikus võib kindlalt tunda ära Jeesus Kristuse (1. Timoteosele 6:14, 15; Ilmutuse 19:11, 12, 16).

Mida me nende salmide põhjal järeldada võime? Seda, et Harmagedoon on Jumala ja sõnakuulmatu inimkonna vägede vaheline sõda. Miks peaks Jehoova ja tema Poeg Jeesus Kristus sellist sõda pidama? Esiteks seepärast, et Harmagedoon ’hävitab need, kes hävitavad maad’ (Ilmutuse 11:18). Lisaks rajab see teed rahurikkale maailmale, Jumala ’tõotuse järgi uuele maale, kus õigus elab’ (2. Peetruse 3:13).

Miks on Harmagedoon tingimata vajalik?

Kas sul on raske kujutleda, et Jehoova, armastuse Jumal, läkitab oma Poja, „Rahuvürsti” sõda pidama? (2. Korintlastele 13:11; Jesaja 9:5.) Asjasse saab kindlasti selgust, kui mõista nende motiive. Laulude raamatus kirjeldatakse Jeesust sõjavankril. Miks ta sõda peab? Laulik selgitab, et Jeesus on astunud sõjavankrisse, et seista „tõe eest ja õiguse ning alandlikkuse eest”. Tema peab sõda, sest ta armastab õigust ja vihkab õelust (Laul 45:5, 8).

Samuti kirjeldab Piibel seda, kuidas Jumal reageerib ülekohtule, mida ta näeb tänapäeva maailmas. „Jehoova nägi seda ja see oli tema silmis paha, et õigust ei olnud!” kirjutab prohvet Jesaja. ’Ta paneb enesele selga õiguse, otsekui soomusrüü, ja päästekiivri pähe; ta riietub kättemaksuriietesse ja katab ennast püha vihaga, otsekui ülikuuega!’ (Jesaja 59:15, 17.)

Senikaua kui õelate käes on võim, pole õigetel ei rahu ega turvalisust (Õpetussõnad 29:2; Koguja 8:9). Õigupoolest on võimatu lahutada kõlbelist rikutust ja kurjust inimestest, kes seda viljelevad. Seega on püsiva rahu ja õiguse kehtestamisel oma hind – õelate kõrvaldamine. „Õel jääb lunahinnaks õige eest,” kirjutab Saalomon (Õpetussõnad 21:18).

Kuna Kohtumõistjaks on Jumal, võime olla kindlad, et õelate üle langetatud kohtuotsused on igal juhul õiged. „Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?” küsis Aabraham. Nagu Aabrahamile selgeks sai, on vastus, et Jehoova on õige alati! (1. Moosese 18:25.) Lisaks kinnitab Piibel, et Jehoova ei tunne rõõmu õelate hävitamisest – ta teeb seda vaid äärmise häda sunnil (Hesekiel 18:32; 2. Peetruse 3:9).

Suhtugem Harmagedooni tõsiselt

Kelle poolel oleme meie selles otsustavas konfliktis? Enamik meist kinnitaks automaatselt, et meie oleme ühes rivis headuse jõududega. Ent kuidas saaks selles kindel olla? „Otsige õiglust, otsige alandlikkust,” kutsub üles prohvet Sefanja (Sefanja 2:3). Jumal tahab, et „kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid”, ütleb apostel Paulus (1. Timoteosele 2:4).

Õppida tundma tõde Jehoova ja tema eesmärgi kohta puhastada maakera kurjusest on esimene samm pääste saamiseks. Elada õigluses on teine samm, mis toob meile Jumala soosingu ja kaitse.

Neid olulisi samme astudes võime tõesti oodata igatsusega Harmagedooni, sõda, mis tõepoolest teeb lõpu inimeste sõdadele. Kui see lahing on möödas, hakkavad inimesed kõikjal pidama sõda mõistetamatuks ja vastikuks. „Nad ei õpi enam sõdima!” (Jesaja 2:4.)

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

Jumala vaheleastumist inimeste ettevõtmistesse nimetatakse Harmagedooniks

[Pilt lk 6]

Megiddo

[Pilt lk 6]

Megiddo lähistel võitsid Giideon ja ta mehed otsustava lahingu

[Pilt lk 6, 7]

Kui Harmagedoon on möödas, hakkavad inimesed kõikjal pidama sõda mõistetamatuks ja vastikuks

[Pilt lk 8]

Õppida tundma tõde Jehoova ja tema eesmärgi kohta on esimene samm pääste saamiseks