Olivétan. Prantsuskeelse Piibli „väike ja tähtsusetu tõlkija”

Oli 1540. aasta 13. september. Võimuesindajad otsisid läbi Collin Pellenci kodu. Ühest salakambrist leidsid nad kahtlasi kirjatöid, sealhulgas suure raamatu, mille teisel leheküljel seisid sõnad „P. Robert Olivetanus, väike ja tähtsusetu tõlkija”. See raamat oli valdeslaste Piibel. Collin Pellenc võeti kinni, mõisteti süüdi ketserluses ja põletati elusalt tuleriidal.

TOLLASEL Prantsusmaal nagu ka mujal Euroopas jahtis katoliku kirik reformaatoreid, et nende reeturlikele õpetustele lõpp teha. Üks tulihingelisi reformaatoreid oli Kagu-Prantsusmaalt Dauphiné provintsist pärit Guillaume Farel. See mees oli otsustanud võita kõik prantsuse keelt kõnelejad protestantliku reformatsiooni eestvedaja Martin Lutheri poolele. Farel teadis, et ideoloogilises sõjas etendab võtmerolli trükisõna. Oma kutsumuse teostamiseks vajas ta suurt hulka pamflette ja traktaate ning samuti Piibleid. Kuid kes tema ettevõtmist rahastaks? Farel tuli mõttele, et seda võiksid teha valdeslased – jumalasõna kuulutamisele pühendunud sõltumatu usurühmitis.

Kokkutulek Chanforanis

Septembri keskel aastal 1532 korraldasid valdeslaste barbe’id (pastorid) Itaalias Torino lähedal asuvas Chanforani külakeses nõupidamise. Valdeslastel oli juba hulk aastaid reformatsiooni juhtidega mõttevahetusi olnud, seepärast kutsusid nad sellele nõupidamisele ka Fareli ja veel mõned mehed. Valdeslased tahtsid teada, kas Lutheri ja ta poolehoidjate õpetused ühtivad nende omadega.a

Fareli kõned Chanforanis olid väga veenvad. Kui valdeslaste barbe’id näitasid talle vanu käsitsi kirjutatud Piibleid nende oma keelemurdes, õnnestus Farelil saada neilt nõusolek rahastada prantsuskeelse Piibli trükkimist. Erinevalt 1523. aastal ilmunud Lefèvre d’Étaples’i piiblitõlkest, mis oli tehtud ladina keelest, pidi see Piibel tõlgitama heebrea ja kreeka keelest. Kes aga suudaks niisuguse suure töö ära teha?

Farel teadis kedagi, kes selle töö peale hästi sobiks. Selleks oli Põhja-Prantsusmaalt Pikardiast pärit noor kooliõpetaja Pierre Robert, kes oli tuntud kui Olivétan.b Ta oli Johann Calvini sugulane ning varajane reformaator ja usaldusväärne inimene. Peale selle oli ta mitu aastat Strasbourgis tulise innuga Piibli algkeeli õppinud.

Olivétan oli põgenenud Šveitsi nagu Farel ja paljud teised. Sõbrad palusid tungivalt, et ta selle tõlketöö vastu võtaks. Olivétan ütles mitu korda ei, kuid lõpuks siiski soostus tõlkima Piibli heebrea ja kreeka keelest prantsuse keelde. Samal ajal annetasid valdeslased selle piiblitõlke heaks hiigelsumma – tervelt 500 kuldmünti 800-st, mida trükkimine maksma läks.

Vares ja ööbik

1534. aasta algul eraldus Olivétan Alpide rüppe ja asus tööle raamatute, oma vaikivate õpetajate keskel, nagu ta neid nimetas. Tema raamatukogu tekitab kadedust küllap vist igas nüüdisaja õpetlases. Selles oli süüria-, kreeka- ja ladinakeelseid piiblitõlkeid, rabide kommentaare, kaldea keele grammatika õpikuid ja palju teisi raamatuid. Mis kõige tähtsam, tal oli olemas Piibli heebreakeelse osa tekst, mis oli hiljuti välja antud Veneetsias.

Olivétan tugines Uue Testamendi tõlkimisel Lefèvre d’Étaples’i prantsuskeelsele tekstile, kuid samas juhindus ta paljudel puhkudel madalmaade õpetlase Erasmuse kreekakeelsest tekstist. Sõnade valikul oli Olivétani püüd katoliikluse haaret nõrgestada. Näiteks „piiskopi” asemel kasutas ta vastet „ülevaataja”, „müsteeriumi” asemel „saladus” ning „kiriku” asemel „kogudus”.

Vana Testamendi otsustas Olivétan tõlkida heebrea keelest sõna-sõnalt. Ta ütles naljatamisi, et heebreakeelset teksti prantsuse keelde tõlkida on otsekui „õpetada sulni lauluga ööbikut varese kombel kraaksuma”.

Heebreakeelses tekstis puutus Olivétan tuhandeid kordi kokku tetragrammatoni kujul esineva Jumala nimega. Ta andis selle edasi sõnaga „Igavene”, mis sai hiljem prantsuskeelsetes protestantlikes piiblitõlgetes tetragrammatoni tavaliseks vasteks. Mitmes kohas aga eelistas ta vastet „Jehoova”, näiteks tekstis 2. Moosese 6:3.

Väärib märkimist, et juba kõigest aasta pärast, 12. veebruaril 1535, teatas Olivétan, et tõlge on valmis. Kuna ta ütles, et ta on „juba kaua aega seda [tõlkimise] iket üksinda kandnud”, on võimalik, et aastal 1534/1535 jõudis tema tükimat aega kestnud kibe töö haripunkti. „Olen teinud oma parima,” ütles tõlkija tagasihoidlikult. Nüüd oli tarvis vaid seda, et esimene algkeeltele tuginev prantsuskeelne piiblitõlge ka trükivalgust näeks.

Pirot’ trükikoda

Siinkohal tuleb mängu reformaatorist trükkal Pierre de Wingle alias Pirot Picard, Fareli sõber. Aastal 1533, pärast seda kui katoliku kirik oli ta Lyonist välja kihutanud, asus ta elama Šveitsi Neuchâtelisse. Valdeslaste rahadega hakkas ta suures koguses „õõnestavat” kirjasõna trükkima. Näiteks olid just tema trükikojast pärit plakatid, mis mõistsid hukka missa. Need plakatid jõudsid isegi katoliiklasest Prantsuse kuninga François I-ni.

Taas rakendas de Wingle oma trükipressid tööle – seekord Piibli trükkimiseks. Et töö võimalikult kiiresti tehtud saaks, töötas tema kummagi trükipressiga neli-viis meest, kes ladusid ja trükkisid teksti. Lõpuks, 1535. aasta juunikuu 4. päeval, trükkis de Wingle Olivétani Piibli tiitellehe, kuhu ta pani oma nime. Piibli eessõnas kirjutas tõlkija, et tema töö on pühendatud neile vaestele usklikele, kes on „mõttetute traditsioonide” tõttu „vaevatud ja koormatud”.

Lõpptulemus täitis kõik ootused. Olivétani Piibli ilus ja lihtne prantsuskeelne tekst on selges elegantses gooti kirjas. Tekst on paigutatud kahte veergu ning jagatud peatükkideks ja lõikudeks. Ääremärkused annavad tunnistust tõlkija erudeeritusest. Väljaannet rikastavad ka sissejuhatus, lisad, tabelid ja luuleread. Köite lõpus on lühike riimitud akrostihhon, mille esitähed annavad kokku lause „Valdeslased, hea sõnumi kandjad, on selle aarde rahvale andjad”.

Meistriteos ... ja fiasko

Olivétani piiblitõlget, mida omal ajal põlastati, tunnustatakse praegu ühehäälselt kui õpetlaslikku suursaavutust. Tema tõlgitud tekst oli protestantlike piiblitõlgete aluseks kolm sajandit.

Ent Olivétani Piiblil, mida trükiti tuhatkond eksemplari, ei olnud kuigi suurt ostumenu. Põhjuseks oli see, et puudus hea turustussüsteem, samuti muutus prantsuse keel tollal kiiresti. Pealegi oli köide suur ja kaalus viis kilo, mistõttu see ei sobinud eriti hästi rändjutlustajatele ja neile, kes oleksid soovinud Piiblit salaja lugeda.

Kuigi Olivétani Piibel oli jõudnud Prantsusmaale Collin Pellenci koju, nagu sissejuhatuses räägiti, oli selle üllitamine tegelikult majanduslik fiasko. Ligi poolteist sajandit hiljem, aastal 1670, oli see Piibel ühes Genfi raamatupoes ikka veel müügil.

„Eikeegi eikusagilt”

Selle kohta, mida Olivétan pärast oma suursaavutust veel tegi, pole palju infot. Teada on, et ta redigeeris varjunimede all oma Uue Testamendi ja osaliselt ka Vana Testamendi tõlke. Samuti et ta pühendus oma teisele kutsumusele – õpetamisele. Hooliva koolmeistrina andis ta uuesti välja oma raamatu, mis oli mõeldud lastele nii moraaliõpikuks kui ka prantsuse keele aabitsaks ning mis põhines täielikult Piiblil. Üks Olivétani pseudonüüme oli Belisem de Belimakom, mis tähendab „eikeegi eikusagilt”.

Olivétan suri aastal 1538 tõenäoliselt Roomas, olles veidi üle kolmekümne. Tänapäeval pole paljudel inimestel aimugi selle noore Pikardia õpetlase tähtsast rollist prantsuskeelse Piibli ajaloos. Teatmeteostes esineb tema nimi harva või pole seda neis üldse. Küllap just selline tundmatu isik eelistanukski see „väike ja tähtsusetu tõlkija” Louys Robert ehk Olivétan olla.

[Allmärkused]

[Pildi allikaviide lk 18]

Archives de la Ville de Neuchâtel, Suisse /Photo: Stefano Iori

[Piltide allikaviited lk 19]

Vasakpoolne foto: Alain Leprince – La Piscine-musée, Roubaix / Courtesy of the former Bouchard Museum, Paris

Keskel ja paremal: Société de l’Histoire du Protestantisme Français, Paris

[Pildi allikaviide lk 20]

Société de l’Histoire du Protestantisme Français, Paris