Lahkus hajutab kibeduse

ÜKS eakas proua oli iseäranis ebasõbralik, kui George ja Manon, kaks Hollandis elavat Jehoova tunnistajat, rääkisid talle head sõnumit kuningriigist. Nad said teada, et see naine on kaks korda leseks jäänud, matnud oma poja ning et ta põeb ägedat liigesepõletikku. Kuigi vestluse jooksul ta rahunes mõnevõrra, polnud ta ikkagi kuigi sõbralik.

Sellest hoolimata tegi George Manonile ettepaneku osta kimp lilli ja minna tagasi, sest naine paistis nii üksik ja kibestunud. Kui nad seda tegid, oli proua Rie meeldivalt üllatunud. Kuna nad sattusid naist külastama ebasobival ajal, tegid nad kokkuleppe kohtuda hiljem. Kui George ja Manon kokkulepitud ajal tagasi läksid, ei avanud keegi ust. Ehkki nad püüdsid naist kätte saada erinevatel aegadel, ei õnnestunud see neil kuidagi. Neil tekkis isegi kahtlus, et vahest naine ei soovigi nendega kokku saada.

Lõpuks sai George Rie kodust kätte. Naisel oli väga kahju, et ta ei saanud kokkulepitud ajast kinni pidada, kuna ta oli olnud haiglas. ”Kuid te ei oska ilmaski arvata, mida ma tegin, kui te ära läksite,” ütles ta. ”Ma hakkasin Piiblit lugema!” Järgnes tore vestlus ja naisega alustati piibliuurimine.

Piiblit uurides asendus Rie kibestunud meelelaad rõõmu ja lahkusega. Kuigi ta oli koduseinte vahele aheldatud, hakkas ta kohe rääkima oma vastleitud usust neile, kes teda külastasid. Tema tervis ei lubanud tal küll tihti koguduse koosolekutel käia, ent ta tundis heameelt selle üle, et vennad ja õed tulid talle külla. Päeval, mil ta sai 82-aastaseks, lasi ta end ringkonnakokkutulekul Jumalale pühendumise märgiks ristida.

Mõni kuu pärast tema surma leiti üks luuletus, mille ta oli kirjutanud. Selles kirjeldas ta vanaduspõlve üksilduse vaeva ja tõstis esile lahkuse tähtsust. ”See luuletus läks mulle väga hinge,” ütles Manon, ”ja ma olen nii rõõmus, et Jehoova aitas meil tema vastu lahked olla.”

Jah, Jehoova eeskuju ajendab meid osutama samasugust armastust ja lahkust (Efesl. 5:1, 2). Meie teenistus on tulemusrikas, kui ”soovitame end kõiges kui Jumala teenijad”, ka ”lahkuses” (2. Kor. 6:4, 6).