Jehoova õnnistused on ületanud kõik minu ootused

Kui ma lõpuks alustasin pioneeritööd, avanes mulle uks ellu, mis on ületanud kõik minu ootused. (Efesl. 3:20.) Ent kuidas see kõik algas? Lubage ma jutustan sellest.

Olen sündinud Saksamaal Berliinis vaid mõni kuu pärast teise maailmasõja puhkemist. Kui sõda aastal 1945 lõpule lähenes, toimusid Berliinis ägedad pommirünnakud. Üks selline rünnak tabas meie tänavat ja me pagesime perega pommivarjendisse. Hiljem põgenesime ema sünnipaika Erfurti.

Minu ema otsis innukalt tõde. Ta luges filosoofilisi raamatuid ja tutvus erinevate religioonidega, kuid ei leidnud oma küsimustele vastuseid. See võis olla aastal 1948, kui meid külastasid Jehoova tunnistajad. Mu ema kutsus nad sisse ja küsis palju küsimusi. Ei möödunud tundigi, kui ta ütles mulle ja mu nooremale õele: „Ma olen leidnud tõe!” Peagi hakkasime koos ema ja õega käima Erfurtis koosolekutel.

Aastal 1950 kolisime tagasi Berliini, kus hakkasime käima Kreuzbergi koguduses. Hiljem vahetasime Berliinis elukohta ja läksime Tempelhofi kogudusse. Mõne aja pärast mu ema ristiti, kuid mina polnud veel selleks valmis. Miks?

SAAN ÜLE OMA UJEDUSEST

Ma ei edenenud eriti vaimselt, sest olin väga uje. Kuigi käisin koos teistega kuulutamas, ei teinud ma kaks aastat suud lahti. Mu suhtumine aga muutus, kui hakkasin veetma aega koos vendade-õdedega, kes olid näidanud üles suurt vaprust ja teenisid Jehoovat pühendumusega. Mõned neist olid olnud natside koonduslaagrites või Ida-Saksamaal vangis. Teised olid riskinud vabadusega, kui smugeldasid kirjandust Ida-Saksamaale. Nende eeskuju avaldas mulle sügavat muljet. Mõtlesin sellele, et kui nemad olid riskinud oma elu ja vabadusega, et teenida Jehoovat ja oma vendi, siis mina võiksin vähemalt püüda olla julgem.

Hakkasin oma ujedusest üle saama, kui osalesin aastal 1955 ühel erilisel kuulutushoogtööl. Vend Nathan Knorr kirjutas oma kirjas, mis ilmus Teatajasa, et see saab olema üks suurimaid kampaaniad, mida meie organisatsioon on kunagi ette võtnud. Ta ütles, et kui kõik kuulutajad osalevad, tuleb sellest võrratuim kuulutustöökuu, mis on eales olnud. Kui tõsi see küll oli! Peagi pühendusin Jehoovale ja aastal 1956 ristiti mind koos mu isa ja õega. Varsti aga tuli mul teha järgmine suur otsus.

Teadsin pikka aega, et pioneerteenistus oleks õige valik, kuid siiski lükkasin seda pidevalt edasi. Esiteks otsustasin Berliinis õppida ekspordi ja impordi eriala. Pärast seda tahtsin sellel alal mõnda aega töötada, et omandada kogemusi. Seetõttu võtsin ma aastal 1961 vastu töökoha Hamburgis, mis on Saksamaa suurim sadamalinn. Mulle meeldis see töö nii väga, et lükkasin pioneeritööd veelgi edasi.

Olen Jehoovale tänulik, et ta aitas mul hoolivate vendade kaudu mõista, et tema teenimine on kõige tähtsam. Mitu mu sõpra oli alustanud pioneeritööd ja nad olid mulle heaks eeskujuks. Vend Erich Mundt, kes oli olnud koonduslaagris, julgustas mind usaldama Jehoovat. Ta ütles, et koonduslaagris jäid need vennad, kes lootsid vaid endale, vaimselt nõrgaks. Kuid need, kes usaldasid Jehoovat, jäid ustavaks ja neist said koguduste tugisambad.

Martin Pötzinger, kes hiljem teenis juhtivas kogus, innustas vendi, öeldes: „Julgus on kõige väärtuslikum vara!” Pärast nende sõnade üle mõtisklemist otsustasin tulla ilmalikult töölt ära. Hakkasin pioneeriks 1963. aasta juunis. See oli mu elu parim otsus! Kahe kuu pärast, isegi enne kui jõudsin otsida uut tööd, määrati mind eripioneeriks. Ja mõni aasta hiljem õnnistas Jehoova mind erilise eesõigusega: mind kutsuti Gileadi kooli 44. kursusele.

VÄÄRTUSLIK VÄLJAÕPE GILEADIS

Üks tähtsamaid asju, mida ma Gileadis õppisin, oli see, et ei tohiks kergesti alla anda. Seda rõhutasid eriti vennad Nathan Knorr ja Lyman Swingle. Nad julgustasid meid mitte loobuma oma ülesandest, isegi kui tuleb ette raskusi. Vend Knorr küsis: „Millele te keskendute? Kas mustusele, putukatele ja vaesusele? Või kas panete tähele puid, lilli ja rõõmsaid nägusid? Õppige inimesi armastama!” Kord, kui vend Swingle rääkis sellest, miks mõned annavad kergesti alla, täitusid ta silmad pisaratega ja ta pidi oma kõne katkestama, et end koguda. Mind puudutas see sügavalt ja võtsin kindlalt nõuks mitte vedada alt ei Kristust ega tema ustavaid vendi. (Matt. 25:40.)

Kui saime teada oma teenistuspaigad, küsisid mõned peetellased meilt uudishimulikult, kuhu me läheme. Nad ütlesid midagi positiivset iga mainitud riigi kohta, kuni jõudis järg minuni. Kui teatasin, et lähen Kongosse, vakatasid nad hetkeks ja ohkasid: „Oijah, Kongo! Olgu Jehoova sinuga!” Tollal räägiti uudistes palju Kongo sõjast, palgasõduritest ja tapmistest. Kuid hoidsin meeles seda, mida olin õppinud Gileadis. Peagi pärast lõpuaktust septembris 1967 sõitsime koos vendade Heinrich Dehnbosteli ja Claude Lindsayga Kongo DV pealinna Kinshasasse.

NOORTE MISJONÄRIDE KARASTUMINE

Kinshasas õppisime kolm kuud prantsuse keelt ja seejärel lendasime Élisabethville’i (praegune Lubumbashi), mis asub Kongo lõunaosas Sambia piiri lähedal. Me hakkasime elama kesklinnas asuvas misjonikodus.

Kuna Lubumbashi oli suures osas puutumata territoorium, olime rõõmsad, et saime jagada esimestena sealsetele inimestele tõesõnumit. Õige pea oli meil piibliuurimisi rohkem, kui jõudsime juhatada. Me kuulutasime ka riigiametnikele. Paljud pidasid väga lugu Jumala sõnast ja meie tööst. Inimesed rääkisid peamiselt suahiili keelt, seega õppisime meiegi seda koos Claude Lindsayga. Ei läinud kaua, kui meid määrati suahiilikeelsesse kogudusse.

Kuigi kogesime palju õnnistusi, seisime silmitsi ka katsumustega. Me puutusime tihti kokku relvastatud purjus sõduritega või valesüüdistusi esitavate politseinikega. Kord tungis hulk politseinikke misjonikodus toimuvale koosolekule ja meid viidi jaoskonda. Seal jätsid nad meid põrandale istuma kella kümneni õhtul ja alles siis lasid vabaks.

Aastal 1969 määrati mind ringkonnatööle. Minu ringkond hõlmas metsiku võsastiku ja kõrge rohuga kaetud alasid, mille läbimiseks tuli pikalt mudastel radadel kõndida. Ühes külas ööbides magas mu voodi all kana koos tibudega. Ma ei unusta kunagi, kuidas ta mind entusiastlikult enne koitu kõva lärmiga üles äratas. Meenutan heldimusega neid aegu, kui vestlesime vendadega õhtuti lõkke ümber Piibli tõdedest.

Üks suurimad katsumusi oli see, et meil tuli tegeleda valevendadega, kes kuulusid Kitawala rühmitusse.b Mõned neist jõudsid ristimiseni ja said isegi kogudusevanemateks. Kuid ustavad vennad ja õed paljastasid paljud niisugused „veealused karid”. (Juuda 12.) Lõpuks Jehoova puhastas kogudused ja pärast seda tuli väga palju uusi inimesi tõe juurde.

Aastal 1971 määrati mind Kinshasasse harubüroosse, kus ma tegin erinevaid töid. Ma tegelesin kirjavahetuse, kirjanduse tellimuste ja kuulutustööga seotud asjadega. Peetelis õppisin organiseerima tööd väga suures riigis, mille infrastruktuur jättis soovida. Vahel läks mitu kuud, enne kui lennupost jõudis kogudustesse. Post laaditi lennukilt paatidesse, mis jäid mõnikord nädalateks tihedasse vesihüatsindivaipa kinni. Kuid hoolimata neist ja muudest raskustest sai töö tehtud.

Mind hämmastas see, kuidas vennad suutsid väga vähese rahaga püstitada suuri kokkutulekupaiku. Nad ehitasid mahajäetud termiidipesadest lavasid ning kasutasid pikka elevandirohtu seinte ja istumisaluste tegemiseks. Bambusest valmistasid nad karkasse ja roomattidest katuseid ning naelte asemel läksid käiku puukooreribad. Ma imetlesin neid nutikaid vendi ja õdesid, kes said mulle väga armsaks. Kuidas ma küll igatsesin neid, kui olin läinud täitma oma järgmist teenistusülesannet.

TEENISTUS KEENIAS

Aastal 1974 määrati mind tööle Nairobisse Keenia harubüroosse. Meil oli palju teha, sest see harubüroo korraldas kuulutustööd kümnes lähedalasuvas riigis, millest osades oli meie töö keelu all. Mind saadeti tihti nendesse riikidesse. Eriti palju käisin ma Etioopias. Sealseid vendi kiusati taga ja neil oli suuri raskusi. Paljusid koheldi julmalt või pandi vangi. Mõni isegi tapeti. Kuid nad pidasid ustavalt vastu, sest neil olid lähedased suhted Jehoova ja üksteisega.

Aastal 1980 toimus minu elus midagi väga toredat. Ma abiellusin Gail Mathesoniga, kes on pärit Kanadast. Me olime koos samal Gileadi kursusel. Gail teenis misjonärina Boliivias. Hoidsime 12 aastat kirja teel ühendust ja kohtusime siis taas New Yorgis. Peagi pärast seda abiellusime Keenias. Gailil on tugev usk ja ma olen talle tänulik, et ta on olnud alati kõigega rahul. Ta on siiani minu armas ja hooliv kaaslane.

Aastal 1986 määrati meid Gailiga reisivale tööle ja ma teenisin samal ajal harubüroo komitees. Käisime selle töö käigus paljudes riikides, mis kuulusid Keenia harubüroo alla.

Aastal 1992 tegime ettevalmistusi kokkutulekuks Asmaras (Eritreas). Meie töö oli tollal seal keelu all. Kahjuks ei suutnud me leida paremat paika kui vaid ühe koleda hoone, mis oli seest veel hirmsam kui väljast. Kokkutulekupäeval ei suutnud ma uskuda oma silmi, kui nägin, et vennad-õed olid muutnud selle Jehoova kummardamise vääriliseks paigaks. Paljud pered olid toonud ilusaid kangaid, millega olid kõik inetud kohad kinni kaetud. Tundsime rõõmu suurepärasest kokkutulekust, kus oli kohal 1279 inimest.

Reisiv töö oli meile suur muutus, sest ööbimispaigad olid väga erinevad. Kord ööbisime luksuslikus villas mere ääres, teinekord jällegi metallkuuris tööliste laagris, kus tualett oli saja meetri kaugusel. Kuid olenemata sellest, kus me teenisime, on meie kõige meeldejäävamad mälestused ikka tegusad kuulutustööpäevad koos innukate pioneeride ja kuulutajatega. Kui meid määrati taas uude kohta, pidime jätma maha palju armsaid sõpru, keda jäime väga igatsema.

PALJU ÕNNISTUSI ETIOOPIAS

80-ndate lõpus ja 90-ndate alguses seadustati meie töö mitmes Keenia harubüroo all olevas riigis. Neisse riikidesse rajati haru- ja maabüroosid. Aastal 1993 määrati meid teenima Etioopia büroosse, mis asus Addis Abebas. Pärast pikki aastakümneid põranda all sai meie töö seal seadustatud.

Jehoova on kuulutustööd Etioopias õnnistanud. Paljud vennad ja õed on alustanud pioneerteenistust. Alates aastast 2012 on iga aasta teeninud üldpioneerina üle kahekümne protsendi kuulutajatest. Paljud on saanud head väljaõpet teokraatlikes koolides. Samuti on ehitatud rohkem kui 120 kuningriigisaali. Aastal 2004 kolis Peeteli pere uude hoonesse. Samal krundil asub ka kokkutulekusaal, mis on olnud suureks õnnistuseks.

Oleme Gailiga kõik need aastad tundnud suurt rõõmu lähedastest sõprussuhetest Etioopia vendade ja õdedega. Nende headus ja lahkus on olnud südantsoojendav. Me oleme viimasel ajal võidelnud terviseprobleemidega, mistõttu meid määrati Kesk-Euroopa harubüroosse. Meie eest hoolitsetakse siin hästi, kuid me tunneme väga puudust oma Etioopia sõpradest.

JEHOOVA ON ANDNUD KASVU

Oleme oma silmaga näinud, kuidas Jehoova on õnnistanud oma tööd. (1. Kor. 3:6, 9.) Näiteks kui kuulutasin esimest korda Kongos Rwandast pärit vasekaevuritele, ei olnud Rwandas ühtegi kuulutajat. Nüüd on seal üle 30 000 Jehoova teenija. 1967. aastal oli Kongos DV-s umbes 6000 kuulutajat. Praegu on seal umbes 230 000 venda ja õde ning aastal 2018 käis üle miljoni inimese mälestusõhtul. Kõikides riikides, mille eest varem kandis hoolt Keenia harubüroo, on kuulutajate arv nüüd enam kui 100 000.

Rohkem kui 50 aastat tagasi aitas Jehoova mul hoolivate vendade abiga alustada täisajalist teenistust. Kuigi olen veel praegugi uje, olen õppinud täielikult toetuma Jehoovale. Aafrikas kogetu on aidanud mul arendada kannatlikkust ja rahulolu. Imetleme Gailiga väga neid kalleid vendi ja õdesid, kes on külalislahked, vastupidavad ja usaldavad Jehoovat. Olen Jehoovale tema suure helduse eest tohutult tänulik. Jehoova õnnistused on tõesti ületanud kõik minu ootused. (Laul 37:4.)