Küsimuste kast

◼ Kas on siiski kohane viia läbi kodust piibliuurimist mittetegeva venna või õega, kui koguduse teenistuskomitee leiab selle vajaliku olevat?

Kogudusevanematel lasub vastutus karjatada kogudust, sealhulgas ka neid liikmeid, kes on muutunud mittetegevaks. Nad külastavad neid ja otsustavad, millist isiklikku abi võiks neile osutada. Kui see tundub kohane, võivad nad teha mittetegevale kuulutajale ettepaneku, et temaga viidaks läbi piibliuurimist. Raamatus ”Oleme organiseeritud teenistuses osalema” (”Organized to Accomplish Our Ministry”) leheküljel 103 on selgitatud, et koguduse teenistuskomitee otsustab, kellele võiks sellest korraldusest kasu olla.

Teenistusülevaataja otsustab, kes võiks sellist abi pakkuda, milliseid teemasid peaks uurima ja millisest väljaandest oleks kõige enam kasu. Mittetegeva isiku abistajaks võib olla näiteks kuulutaja, kes temaga kõigepealt uuris, või keegi teine, keda ta tunneb ja kellest ta lugu peab. Võimekal ja küpsel õel võidakse paluda aidata mittetegevat õde. Tavaliselt pole vajalik, et mõni teine kuulutaja uurimise juhatajaga kaasas oleks. Kuulutaja, kes on määratud uurimist läbi viima, võib märkida aruandesse aja, korduskülastused ja piibliuurimise. (Vaata ”Meie Kuningriigiteenistus” november 1987, lk. 1—2, inglise keeles.)

Kuna õpilane on ristitud isik, ei peaks uurimist üldjuhul läbi viima pika ajaperioodi vältel. Eesmärk on aidata mittetegevatel kuulutajatel hakata jällegi käima kõigil koguduse koosolekutel ning osaleda regulaarselt hea sõnumi kuulutustöös. Teenistusülevaataja jälgib nende edenemist. Sellise armastava abi tulemuseks peaks olema see, et mittetegevad vennad ja õed hakkavad ise kandma oma vastutusekoormat Jehoova ees ning on kindlalt ”juurdunud ja rajatud” tõesse (Efesl. 3:17; Gal. 6:5).