Kas sinu laps on valmis langetama küpset otsust?
1. Millise seisukoha on tunnistajatest noored võtnud seoses vere kasutamisega? Too näide.
1 Millisest tähtsast otsusest on jutt? See puudutab vereülekannet. Artiklis ”Käige kui Jehoovast õpetatud”, mis ilmus 1991. aasta 15. juuni ”Vahitornis”, on juttu Jehoova tunnistajate lastest, kes on pidanud langetama küpse otsuse, osutamaks, et nende soov kuuletuda Jumala seadusele vere kohta on neile sama oluline kui nende vanematele. Kas seda võidaks nõuda ka sinu alaealiselt lapselt?
2. a) Kas alaealisel on õigust raviküsimuses kaasa rääkida? b) Millist põhimõtet rakendas üks kohus alaealise puhul, kes keeldus vereülekandest, ning mida võivad lapsevanemad ja nende alaealised lapsed sellest õppida?
2 Mida ütleb seadus? Eestis kehtiv tervishoiuteenuse osutamist reguleeriv seadus (”Võlaõigusseaduse” 41. ptk) räägib teovõimelise ehk 18-aastase inimese õigustest raviküsimustes ise otsuseid langetada. Siiski ei tähenda see, et alla 18-aastastel isikutel poleks õigust osaleda oma ravivalikus. Näiteks tsiviilseadustiku üldosa seadus ütleb: ”Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab.” Samuti ütleb Eestis ratifitseeritud ”Inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni” artikkel 6: ”Alaealise arvamuse osatähtsus suureneb võrdeliselt tema ea ja küpsusastmega.” Näiteks Ühendriikides tegi kohus 17-aastase Jehoova tunnistajast tütarlapse puhul otsuse: ”Kui on selgeid ja veenvaid tõendeid, et alaealine on piisavalt küps mõistmaks, millised tagajärjed võivad kaasneda tema teoga [ja], kui ta on küps kasutama täiskasvanule omast vahetegemisvõimet, siis annab küpse alaealise põhimõtte rakendamine talle õiguse nõustuda või mitte nõustuda meditsiinilise raviga.” Seega jõudmaks otsusele, kas laps on piisavalt küps tegema iseenda eest otsust, võivad arstid või ametnikud patsienti küsitleda, et lasta tal endal väljendada oma isiklikku otsust keelduda verest. Noor peab piisavalt hästi mõistma oma tervisliku seisundi tõsidust ja ravivalikust tulenevaid tagajärgi, samuti tuleb tal selgelt ja kindlalt väljendada oma usulist veendumust, mis puudutab Jumala seadust vere kohta.
3. Milliste küsimuste peale peaksid vanemad tõsiselt mõtlema ja miks?
3 Kuidas su laps vastaks? Kas sinu laps suudab väljendada oma seisukohta selles küsimuses? Kas ta usub kõigest südamest, et ’hoiduda verest’ on Jumala käsk? (Ap. t. 15:29; 21:25.) Kas ta oskab selgitada oma tõekspidamisi Pühakirja abil? Kas ta kaitseks julgelt oma kindlat otsust seoses verega, kui arstid oleksid seisukohal, et ta elu on ohus, ja seda isegi juhul kui vanemaid pole temaga? Kuna ”aeg ja juhus” (UM) tabab meid kõiki, siis kuidas võiksid sa valmistada ette oma lapsi ootamatuks olukorraks, mis paneb proovile nende laitmatuse? (Kog. 9:11; Efesl. 6:4.)
4., 5. a) Milline kohustus vanematel lasub ja kuidas nad saavad seda täita? b) Mis on vanematele abiks?
4 Mida te lapsevanematena võite teha? Teil on kohustus õpetada oma lastele Jumala seisukohta vere suhtes (2. Tim. 3:14, 15). Põhjaliku selgituse võib leida ”Arutluste” raamatust lehekülgedelt 408—411. Uurige seda oma perega hoolikalt. Kasuta alateemat ”Kui keegi ütleb” lehekülgedelt 412—414, et harjutada ja aidata lastel saada kogemusi, kuidas selgitada, miks ja mida nad usuvad (1. Peetr. 3:15). Teised abivahendid, mis aitavad meil end harida vereküsimuses, on näiteks brošüür ”Kuidas võib veri päästa sinu elu?” ja 2004. aasta 15. juuni ”Vahitorn”, leheküljed 14—24. Lisaks pakuvad veenvat teavet selle kohta, kui mõistlik ja tõhus on vereta ravi ning kirurgia, videod ”Vereülekande alternatiivid. Patsiendi vajadused ja õigused” ja ”Mitte verd. Meditsiin aktsepteerib seisukohta”. Kas te olete neid perega hiljuti vaadanud ja arutanud?
5 Aita oma lastel ”tõestada endale, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine” seoses verega. Nii võivad nad langetada küpse otsuse, mida Jehoova õnnistab (Rooml. 12:2, UM).