Eraviisil kuulutamine on sullegi jõukohane!
1. a) Mida tähendab eraviisiline kuulutamine? b) Kui paljud teist, kes sellel koosolekul viibite, puutusite tõega esimest korda kokku tänu eraviisilisele kuulutamisele?
1 Kui paljud sinu kogudusest puutusid tõega esimest korda kokku tänu sellele, et keegi kuulutas neile eraviisil? Vastus võib sind üllatada. Eraviisiline kuulutamine tähendab seda, et me räägime heast sõnumist igapäevaste asjatoimetuste käigus — kuhugi sõites, sugulastel külas olles, naabritega kohtudes või poes käies, samuti koolis, tööl ja muudes kohtades. Ühes grupis, kuhu kuulus üle 200 ristitud tunnistaja, kuulis koguni 40 protsenti tõest esimest korda tänu eraviisilisele kuulutamisele. Seega on see kuulutamismeetod väga tulemusrikas.
2. Milliseid näiteid on Pühakirjas eraviisil kuulutamisest?
2 Esimese sajandi evangeeliumikuulutajad andsid sageli tunnistust eraviisil. Näiteks Samaariast läbi rännates kuulutas Jeesus naisele, kes Jaakobi allikal vett ammutas (Joh. 4:6—26). Filippus alustas vestlust Etioopia õukonnaametnikuga, kes luges Jesaja raamatut. Ta küsis: ”Kas sa sellest ka aru saad, mida sa loed?” (Ap. t. 8:26—38). Apostel Paulus andis tunnistust vangivalvurile, kui oli Filippis vangis (Ap. t. 16:23—34). Hiljem, kui Paulus oli koduarestis, võttis ta ”lahkesti vastu kõiki, kes tema juurde tulid, kuulutas neile Jumala kuningriiki ja õpetas Issand Jeesus Kristusest” (Ap. t. 28:30, 31). Eraviisil kuulutamine on sullegi jõukohane, isegi kui oled häbelik. Kuidas siis eraviisil kuulutada?
3. Mis aitab häbelikkusest üle saada?
3 Millest pihta hakata. Paljudel meist on raske alustada vestlust võõrastega. Isegi tuttavatega võib tõe jutuks võtmine tunduda veidi ebamugav. Ent kui mõtleme Jehoova headusele, vaimsetele aaretele, mis ta oma teenijatele on andnud, ja inimeste trööstitule olukorrale, siis ajendab see meid rääkima tõest (Joona 4:11; Laul 40:6; Matt. 13:52). Lisaks saame paluda, et Jehoova aitaks meil julguse kokku võtta (1. Tess. 2:2). Üks Gileadi kooli õpilane ütles: ”Olen tihtipeale kogenud, kuidas palvetamine aitab, kui mul on olnud raske inimestega rääkida.” Kui pelgad kõnelda, siis lausu mõtteis lühike palve (Neh. 2:4).
4. Millise eesmärgi võiksime endale kõigepealt seada ja miks?
4 Nagu väljend ”eraviisiline kuulutamine” juba ütleb, pole vaja vestlust alustada kuidagi ametlikult, mõne kindla sissejuhatuse või piiblitekstiga. Abiks võib olla see, kui seame eesmärgiks lihtsalt vestlust alustada, ilma et tunneksime sundust kohe tunnistust anda. Paljud kuulutajad on öelnud, et kui esimene samm on astutud, on nad saanud palju kindlamaks ja suutnud nii jutu heale sõnumile viia. Kui inimene ei soovi vestelda, pole vaja teda selleks sundida. Lõpeta vestlus viisakalt ja jätka oma toimetusi.
5. Mis on aidanud ühel häbelikul õel eraviisil kuulutada?
5 Üks häbelik õde loob turul sisseoste tehes kõigepealt kellegagi silmside ning naeratab sõbralikult. Kui inimene naeratab vastu, ütleb ta paar sõna. Kui sellele positiivselt reageeritakse, saab õde julgust, et edasi vestelda. Ta kuulab hoolega ja püüab oletada, mis võiks sellele inimesele hea sõnumi juures kõige rohkem huvi pakkuda. Sel moel on ta jaganud palju kirjandust ning alustanud ka ühe piibliuurimise.
6. Kuidas eraviisil vestlust alustada?
6 Vestluste alustamine. Mida öelda vestluse alustamiseks? Kui Jeesus oli kaevu ääres, alustas ta naisega kõnelust nõnda, et küsis lihtsalt juua (Joh. 4:7). Seega, võib-olla saame alustada juttu sõbraliku tervituse või küsimusega. Vestluse käigus võid leida võimaluse tuua välja mingi mõtte Pühakirjast ja nõnda külvata tõeseemet (Kog. 11:6). Mõningaid on saatnud edu, kui nad on öelnud midagi intrigeerivat, mis äratab huvi ja tekitab küsimusi. Näiteks arstikabineti ukse taga istudes võid alustada vestlust sõnadega: ”Kuidas ma küll ootan aega, mil haigusi enam pole!”
7. Kuidas aitab tähelepanelikkus eraviisil tunnistust anda?
7 Ka tähelepanelikkus aitab juttu üles võtta. Kui märkame lapsevanemat koos hästi kasvatatud lastega, võime teda kiita ja öelda: ”Küll teil on tublid lapsed! Kuidas teil on õnnestunud neid nii hästi kasvatada?” Üks õde paneb kõrva taha, millest tema töö juures räägitakse, ja pakub siis vastavalt sellele lugemismaterjali. Kui ta kuulis, et üks naiskolleeg on abiellumas, andis ta naisele ”Ärgake!” numbri, mis rääkis pulmaettevalmistustest. Tänu sellele vestlesid nad veel korduvalt Piibli teemadel.
8. Kuidas alustada vestlusi meie kirjanduse abil?
8 Veel üheks võimaluseks vestlusi alustada on lugeda teiste nähes meie kirjandust. Üks vend avab ajakirja ”Vahitorn” või ”Ärgake!” huviäratava pealkirjaga artikli kohalt ja asub lugema. Kui ta märkab, et keegi tema lähedal vaatab artiklit, küsib ta midagi või kommenteerib artiklit mõne sõnaga. Tihtipeale on sellele järgnenud vestlus ja ta on saanud tunnistust anda. Juba see, kui jätame mõne meie väljaande nähtavale kohale, võib töö- või klassikaaslastes uudishimu tekitada ja ärgitada neid küsimusi esitama.
9., 10. a) Kuidas leida võimalusi eraviisil kuulutamiseks? b) Kuidas on sinul õnnestunud seda teha?
9 Otsi võimalusi. Pidades silmas kuulutustöö olulisust praegusel ajal, ei tohiks me suhtuda eraviisilisse tunnistuse andmisse kui millessegi, mille võib jätta juhuse hooleks. Selle asemel tuleks meil otsida võimalusi, et kuulutada igapäevaste asjatoimetuste käigus. Mõtle eelnevalt, milliste inimestega sa võid kokku puutuda, ning kaalu, kuidas sõbralikult vestlust alustada. Hoia käepärast Piiblit, samuti kirjandust, et saaksid seda asjahuvilistele pakkuda (1. Peetr. 3:15).
10 Tänu leidlikkusele on paljudel kuulutajatel õnnestunud eraviisil tunnistust anda. Üks õde, kes elab tugeva turvasüsteemiga kortermajas, käib hoone puhkenurgas kaunite loodusvaadetega puslesid kokku panemas. Kui inimesed peatuvad ja kommenteerivad ilusat loodusvaadet, haarab õde kinni võimalusest ning räägib Piiblis tõotatud ”uuest taevast ja uuest maast” (Ilm. 21:1—4). Milliseid võimalusi oleks sinul eraviisil tunnistust anda?
11. Kuidas saame kasvatada nende inimeste huvi, kellele oleme eraviisil kuulutanud?
11 Huvi kasvatamine. Leidnud kuulva kõrva, püüa huvi kasvatada. Kui on sobilik, võid öelda: ”Teiega oli väga tore rääkida. Kas võiksime teinegi kord kohtuda?” Mõned kuulutajad annavad inimesele lihtsalt oma aadressi ja telefoninumbri ning lausuvad: ”Oli väga meeldiv vestelda. Siin on minu kontaktandmed, kui soovite sellest teemast rohkem teada.” Kui sa ei saa selle inimesega ise edasi tegeleda, täida võimalikult ruttu blankett ”Palun külasta” (S-43) ja anna see oma koguduse sekretärile, et huvilist saaks külastada kuulutaja mõnest teisest kogudusest.
12. a) Miks pidada arvestust eraviisil kuulutamisele kulunud aja üle ja märkida see aruandesse? b) Milliseid tulemusi on toonud eraviisil kuulutamine? (Vaata kasti ”Eraviisil kuulutamine on tulemusrikas!”.)
12 Eraviisil kuulutamise aeg tuleks märkida aruandesse. Seepärast ära unusta aega kirja panna, isegi kui seda on vaid mõni minut päevas. Mõtle järgnevale. Kui iga kuulutaja annaks päevas viis minutit eraviisil tunnistust, teeks see kuus kokku üle 17 miljoni tunni!
13. Mis peaks ajendama meid eraviisil kuulutama?
13 Eraviisil kuulutamise üllaimad põhjused on armastus Jumala ja ligimese vastu (Matt. 22:37—39). Kuna tunneme Jehoovat ja teame tema eesmärke, ajendab tänutundest tulvil süda meid rääkima ”tema riigi auhiilguse ilust” (Laul 145:7, 10—12). Siiras huvi kaasinimeste vastu kannustab meid haarama kinni igast sobivast võimalusest ja kuulutama head sõnumit, kuni selleks on veel aega (Rooml. 10:13, 14). Natuke planeerimist ja ettevalmistamist ning me kõik suudame anda eraviisil tunnistust. Ehk leiame mõne siira südamega inimese, kes tahab kuulda Piibli tõest.
[Väljavõte lk 4]
Abiks võib olla see, kui sead eesmärgiks inimestega kohtudes lihtsalt vestlust alustada
[Väljavõte lk 5]
Paljud kuulutajad on leidlikult andnud eraviisil tunnistust
[Kast lk 5]
Soovitusi vestluse alustamiseks
◼ Palveta, et oskaksid vestlust alustada
◼ Pöördu nende poole, kes näivad sõbralikud ja kel pole kiire
◼ Loo silmside, naerata ja ütle paar sõna millegi kohta, mis teile mõlemale huvi pakub
◼ Kuula hoolega
[Kast lk 6]
Eraviisil kuulutamine on tulemusrikas!
• Üks vend, kes tegi aega parajaks, kuni tema autot töökojas parandati, kuulutas seal viibivatele inimestele ja andis neile kutse tulla konvendile avalikku kõnet kuulama. Aasta pärast tervitas teda konvendil soojalt üks tundmatu vend. See oli üks töökojas olnud meestest, kellele ta oli aasta eest kutse andnud! Mees oli läinud avalikku kõnet kuulama ja avaldanud soovi, et temaga Piiblit uuritaks. Nüüdseks oli ta ristitud, samuti tema naine.
• Üks õde, kellele räägiti tõde eraviisil, on võtnud oma kohuseks kuulutada inimestele, kellega ta oma kolme lapse kaudu kokku puutub. Nende hulka kuuluvad naabrid ja lapsevanemad, keda ta kohtab koolis ja lastevanemate koosolekutel. Alati, kui ta end tutvustab, lausub ta lühidalt, kuid veendunult, et Piibel on olnud talle laste kasvatamisel väärtuslikuks abimeheks, ning seejärel räägib millestki muust. Kui jää on murtud, on tema meelest pärastistes vestlustes juba märksa hõlpsam juttu Piibli peale viia. Nõndamoodi on tal õnnestunud aidata 12 inimesel ristimiseni jõuda.
• Kui ühe õe juures käis kindlustusagent, ei lasknud õde võimalust mööda, vaid andis mehele tunnistust. Ta küsis, kas mehele meeldiks see, kui ta saaks endale kindlustada hea tervise, õnne ja igavese elu. Mees vastas, et muidugi, ja küsis, mis kindlustuspoliisi ta silmas peab. Õde näitas talle Piibli tõotusi ja pakkus üht meie väljaannet, mille mees ühe õhtuga läbi luges. Ta hakkas Piiblit uurima ja koosolekutel käima ning hiljem ta ristiti.
• Üks õde alustas lennukis vestlust enda kõrval istuva naisega ja sai talle kuulutada. Enne lennukist lahkumist andis õde naisele oma aadressi ja telefoninumbri ning ütles, et kui Jehoova tunnistajad teda külastavad, avaldaks ta soovi Piiblit uurida. Juba järgmisel päeval koputasidki naise uksele kaks Jehoova tunnistajat. Ta hakkas Piiblit uurima, edenes kiiresti, laskis end ristida ja peagi õpetas ise kolmele inimesele Piiblit.
• Hooldekodus elav saja-aastane pime vend ütleb sageli: ”Me vajame kuningriiki.” See on tekitanud küsimusi nii põetajates kui ka teistes hooldekodu elanikes ja tänu sellele on ta saanud rääkida kuningriigist lähemalt. Üks töötaja küsis vennalt, mida ta paradiisis tegema hakkab. Vend vastas: ”Siis ma saan oma silmanägemise tagasi, ma saan jälle kõndida ja ma põletan oma ratastooli ära.” Kuna ta on pime, palus ta sel naisel endale ajakirju ette lugeda. Kui venna tütar külla tuli, küsis see töötaja tütrelt luba need ajakirjad koju kaasa võtta. Ja üks põetaja ütles tütrele: ”Meie hooldekodul on uus moto ”Me vajame kuningriiki”.”
• Restoranis järjekorras seistes kuulis üks õde, et läheduses istuvad vanemad mehed räägivad poliitikast. Üks meestest nentis, et valitsus ei suuda meie probleeme lahendada. Õde ütles endamisi: ”Ma ei tohi seda võimalust käest lasta.” Ta lausus lühikese palve ja pöördus meeste poole. Kui ta oli end tutvustanud, ütles ta, et üks valitsus suudab inimkonna probleemid lahendada, see on Jumala kuningriik. Seejärel pakkus ta neile üht brošüüri. Sel silmapilgul ligines juhataja ja õde kartis, et tal palutakse lahkuda. Kuid selle asemel ütles mees, et ta oli kuulnud nende vestlust pealt ja sooviks samuti brošüüri. Ka üks naistöötaja, kes oli kõike kuulnud, tuli nende juurde, silmad märjad. Ta oli kunagi varem Piiblit uurinud ja soovis nüüd uurimist jätkata.