ELULUGU
Usaldus Jehoova vastu annab tõelise turvatunde
KUI keegi minult küsib, milliseid ülesandeid mul on Jehoova teenistuses olnud, siis ütlen tihti: „Ma olen otsekui kohver Jehoova käes.” Justnagu mina võin oma kompsud käe otsa võtta ja minna, kuhu iganes soovin, tahan ma, et Jehoova ja tema organisatsioon saaksid mind saata ükskõik kuhu ja ükskõik millal. Olen võtnud vastu ülesandeid, millega on kaasnenud suured raskused või mis on olnud isegi ohtlikud. Ent olen kogenud, et kui usaldan Jehoovat, võin tunda end turvaliselt.
MINUST SAAB JEHOOVA TEENIJA
Ma olen sündinud aastal 1948 Nigeeria edelaosas ühes väikses külas. Sel ajal said minu isa nooremast vennast Moustaphast ja minu vanimast vennast Wahabist Jehoova tunnistajad. Kui olin 9-aastane, suri mu isa. See oli mulle ränk hoop. Wahabi rääkis mulle, et võime isa taas näha, kui ta ellu äratatakse. See lohutav mõte pani mind piiblit uurima ja aastal 1963 lasin end ristida. Ka kolm minu venda ristiti.
1965. aastal kolisin Lagosesse oma vanema venna Wilsoni juurde. Mulle meeldis väga sealse Igbobi koguduse pioneeridega aega veeta. Nende rõõm ja ind olid nakkavad ning jaanuaris 1968 alustasin ka mina pioneerteenistust.
Vend Albert Olugbebi, kes teenis peetelis, korraldas noortele erikoosoleku, kus ta rääkis sellest, et Põhja-Nigeerias on vajadus eripioneeride järele. Mul on siiani meeles tema üleskutse: „Te olete noored ja teil on aega ja jõudu, mida Jehoovale anda. Kuulutustööpõld ootab teid!” Tahtsin olla samasuguse suhtumisega nagu prohvet Jesaja, niisiis andsingi avalduse. (Jes. 6:8.)
Mais 1968 määrati mind eripioneeriks Kano linna. See oli Biafra sõja ajal (1967–1970). Sõda räsis kõigepealt Nigeeria põhjaosa ja liikus sealt edasi ida poole. Üks vend oli minu pärast mures ja püüdis mind veenda, et ma sinna ei läheks. Ma ütlesin talle: „Aitäh, et minu pärast muretsed. Aga kui Jehoova tahab, et teda seal teeniksin, pole mul kahtlustki, et ta on minuga ja aitab mind.”
TEENISTUS SÕJAJÄRGSES KANO LINNAS
Olukord Kanos oli trööstitu. Kodusõda oli seda linna laastanud. Kuulutamas olles nägime vahel lahingutes hukkunute laipu. Kuigi Kanos oli varem olnud mitu kogudust, oli enamik vendi-õdesid linnast põgenenud. Sinna oli jäänud vähem kui 15 kuulutajat ja nad olid väga hirmul. Kui meie, kuus eripioneeri, linna saabusime, olid nad ülirõõmsad. Me saime neid julgustada ning aitasime neil hakata taas koosolekuid pidama ja kuulutustööd tegema. Samuti hakkasid nad jälle harubüroosse kuulutustööaruandeid ja kirjandustellimusi saatma.
Hakkasime kuuekesi hausa keelt õppima. Püüdsime inimestele rääkida head sõnumit nende emakeeles ja paljud võtsid meid kuulda. Selle linna mõjukaima religiooni järgijatele aga ei meeldinud meie kuulutustöö. Seega pidime olema väga ettevaatlikud. Näiteks kord ajas üks noaga mees mind ja mu kaaslast taga. Õnneks olime temast väledamad ja suutsime plehku panna. Kanos oli küll väga ohtlik, kuid tänu Jehoovale ei elanud me hirmus ja kuulutajate arv hakkas kasvama. (Laul 4:8.) Praegu on seal 11 kogudust ja üle 500 kuulutaja.
TAGAKIUSAMINE NIGERIS
Eripioneerina Niameys Nigeris
Augustis 1968, kui olin olnud Kanos vaid mõne kuu, saadeti mind koos kahe teise eripioneeriga Niameysse, mis on Nigeri Vabariigi pealinn. Üsna varsti kogesime omal nahal, et Niger on üks maakera palavamaid paiku. Pidime kuumusega toime tulema ja lisaks õppima ka prantsuse keelt, mis oli sealne riigikeel. Kõik see polnud kerge, kuid usaldasime Jehoovat ja hakkasime pealinnas käputäie sealsete vendade-õdedega koos kuulutama. Lühikese ajaga oli pea kõigil, kes lugeda oskasid, kodus raamat „Tõde, mis viib igavesse ellu”. Inimesed tulid koguni ise meie juurde, et endale see raamat saada.
Peagi mõistsime, et sealsed võimud ei suhtu Jehoova tunnistajatesse just kõige paremini. 1969. aasta juulis toimus riigis esimene ringkondlik kokkutulek. Kohal oli umbes 20 inimest. Ootasime väga ristimiskõnet ja kaks venda soovisid lasta end ristida. Kokkutuleku esimesel päeval tuli kohale politsei ja käskis meil lõpetada. Nad viisid eripioneerid ja ringkonnaülevaataja politseijaoskonda. Seal nad küsitlesid meid ja käskisid järgmisel päeval tagasi tulla. Saime aru, et hästi see asi ei lõppe. Niisiis pidasime ristimiskõne ühes eramajas ja ristimine ise toimus vargsi ühes jões.
Mõni nädal hiljem saatis siseministeerium kõik kuus eripioneeri riigist välja. Meile anti lahkumiseks aega 48 tundi ning pidime seda tegema oma kulude ja kirjadega. Läksime otsejoones Nigeeria harubüroosse, kus meid määrati teenima mujale.
Mind saadeti ühte Nigeeria külla Orisunbaresse, kus oli sealse väikse grupiga väga mõnus kuulutada. Kuue kuu pärast aga palus harubüroo mul üksi Nigerisse tagasi minna. Olin algul üsna üllatunud ja mul oli kõhklusi, kuid siis hakkasin juba ootama taaskohtumist sealsete vendade-õdedega.
Naasin Niameysse. Päev pärast kohalejõudmist kohtusin ühe Nigeeria ärimehega. Ta sai aru, et olen Jehoova tunnistaja, ja esitas mulle piibli kohta küsimusi. Hakkasin temaga uurima ning mõne aja pärast jättis ta maha joomise ja suitsetamise. Peagi lasi ta end ristida. Olen näinud, kuidas Nigeri eri piirkondades on kuulutajate arv aeglaselt, kuid pidevalt kasvanud, ja mul on hea meel, et minagi olen saanud anda selles oma osa. Kui ma esimest korda Nigerisse läksin, oli seal 31 kuulutajat, aga kui lahkusin, oli neid juba 69.
„ME EI TEA KUNINGRIIGITÖÖST GUINEAS ERITI MIDAGI”
1977. aasta detsembris läksin tagasi Nigeeriasse, et väljaõpet saada. Kolmenädalase kursuse lõpus lasi harubürookomitee koordineerija Malcolm Vigo mul lugeda kirja, mis oli tulnud Sierra Leone harubüroost. Sealsed vennad otsisid hea tervisega vallalist pioneerist venda, kes räägiks nii inglise kui ka prantsuse keelt ja võiks teenida Guineas ringkonnaülevaatajana. Vend Vigo ütles, et just selleks tööks mulle väljaõpet antigi. Ta selgitas, et seal teenimine pole sugugi lihtne, ja ütles: „Mõtle hoolega, enne kui sa selle ülesande vastu võtad.” Vastasin talle kohe: „Jehoova tahab, et ma sinna läheksin, ja seepärast olen ma valmis seda tegema.”
Lendasin Sierra Leonesse ja kohtusin harubüroo vendadega. Üks harubürookomitee liige ütles mulle: „Me ei tea kuningriigitööst Guineas eriti midagi.” Kuigi Sierra Leone harubüroo vastutas kuulutustöö eest Guineas, polnud neil sealsete vendade-õdedega ühendust, kuna Guinea poliitiline olukord oli väga pingeline. Harubüroo oli püüdnud mitu korda saata kedagi sealseid vendi-õdesid külastama, kuid see polnud õnnestunud. Minul paluti minna pealinna Conakrysse, et saada elamisluba.
„Jehoova tahab, et ma sinna läheksin, ja seepärast olen ma valmis seda tegema.”
Conakrys läksin Nigeeria saatkonda ja kohtusin suursaadikuga. Rääkisin talle, et tahan Guineas kuulutada. Ta ütles mulle, et ma ei peaks riiki jääma, kuna mind võidakse arreteerida või võib isegi veel hullemini minna. „Mine Nigeeriasse tagasi ja kuuluta seal,” ütles ta. Vastasin talle: „Ma tahan siia jääda.” Niisiis kirjutas ta Guinea siseministrile kirja, et too mind aitaks. Minister võttiski mind lahkelt vastu.
Peagi pärast seda läksin tagasi Sierra Leone harubüroosse, et vendadele ministri otsusest teada anda. Vennad lausa hüppasid rõõmust, kui kuulsid, kuidas Jehoova oli seda käiku õnnistanud. Mulle antigi Guinea elamisluba.
Ringkonnatööl Sierra Leones
Aastatel 1978–1989 tegin ringkonnatööd Guineas ja Sierra Leones ning olin ringkonnaülevaataja asendaja Libeerias. Alguses haigestusin üsna tihti ja vahel juhtus see kõrvalistes paikades. Vennad aga tegid alati oma parima, et mind haiglasse viia.
Kord jäin väga haigeks. Mul oli raskekujuline malaaria ja lisaks veel sooleparasiidid. Kui ma lõpuks terveks sain, kuulsin, et vennad olid juba arutanud, kuhu mind matta. Hoolimata sellest, et mu elu oli aeg-ajalt ohus, ei tulnud mulle kunagi pähe oma ülesandest loobuda. Olin endiselt veendunud, et tõeline ja püsiv turvatunne tuleb Jumalalt, kes võib meid lausa surmast ellu tagasi tuua.
TEENISTUS KOOS ABIKAASAGA
Meie pulmapäev, 1988
Aastal 1988 kohtusin alandliku ja vaimse pioneerist õe Dorcasega. Me abiellusime ja hakkasime koos ringkonnatööd tegema. Dorcas on väga armastav ja ohvrimeelne naine. Ühest kogudusest teise liikumiseks tuli meil vahel koguni 25 kilomeetrit kõndida. Lisaks pidime kaasas tassima oma pagasit. Vahel tuli meil külastada kaugelasuvaid kogudusi. Siis püüdsime leida mingisugusegi transpordivahendi, millega mudast ja auklikku teed mööda loksudes lõpuks kohale jõudsime.
Dorcas on ka väga vapper. Näiteks tuli meil vahel ületada jõgesid, mis kubisesid krokodillidest. Ühel viiepäevasel teekonnal tuli meil jõgi ületada kanuuga, kuna lähedalasuvad sillad olid katki. Kui Dorcas püsti tõusis, et kanuust välja saada, kukkus ta sügavasse vette. Kumbki meist ei osanud ujuda ja jões olid krokodillid. Õnneks hüppasid mõned noormehed vette ja päästsid Dorcase. Mõnda aega nägime seetõttu õudusunenägusid, kuid me jätkasime oma teenistust.
Meie lapsed Jahgift ja Eric on olnud meile suureks kingituseks
1992. aasta alguses tabas meid suur üllatus. Saime teada, et Dorcas ootab last. Mõtlesime, kas see tähendab, et peame täisajalise teenistuse katkestama. Kuid siis saime aru, et Jehoova on meile teinud erilise kingituse. Seepärast otsustasime oma tütrele nimeks panna Jahgift (eesti keeles „Jaahi kingitus”). Nelja aasta pärast sündis meile poeg Eric. Nad mõlemad on tõepoolest olnud meile suureks kingituseks. Jahgift teenis mõnda aega Conakry tõlkebüroos ja Eric on koguduseabiline.
Kuigi Dorcas pidi vahepeal eripioneerteenistuse lõpetama, oli ta isegi siis, kui lapsed olid väiksed, üldpioneer. Jehoova abiga jätkasin mina täisajalist eriteenistust. Kui lapsed suureks said, sai ka Dorcasest taas eripioneer. Praegu teenime Conakrys misjonäridena.
TÕELISE TURVATUNDE ALLIKAS
Ma olen alati läinud sinna, kuhu Jehoova on tahtnud, et läheksin. Oleme abikaasaga tihti kogenud, kuidas ta on meid kaitsnud ja õnnistanud. See, et oleme Jehoovat usaldanud, on säästnud meid paljudest hädadest, mis vaevavad neid, kes on oma lootuse pannud ainelisele varale. Me oleme näinud, et tõelise turvatunde annab meie pääste Jumal Jehoova. (1. Ajar. 16:35.) Ma olen veendunud, et Jehoova kaitseb oma elukukrus kõiki neid, kes talle loodavad. (1. Saam. 25:29.)