Allmärkus

a Kuna me oleme ebatäiuslikud, siis võime kõik öelda või teha midagi, mis teeb meie usukaaslastele haiget. Kas oleme sel juhul varmalt valmis vabandama ja suhteid korda seadma? Või kas me järeldame, et kui keegi solvub, siis on see tema, mitte meie probleem? Kuidas on lood siis, kui me ise sageli teiste sõnade või tegude tõttu solvume? Kas kipume end õigustama, et sellised me olemegi? Või kas mõistame, et see on probleem, millega meil tuleb tegeleda?