Nõukogude võimumeeste rünnaku alla. Eestis algas rünnak 1948. aasta augustis, kui viis töö eest vastutavat isikut arreteeriti ja saadeti vanglasse. „Peatselt oli selge, et KGB soovib arreteerida kõiki,” märkis Eesti Jehoova tunnistaja Lembit Toom. See käis kõigi tunnistajate kohta Nõukogude Liidus.

Nõukogude võim pidas Jehoova tunnistajaid kõige hullemateks kurjategijateks ja peamiseks ohuks ateistlikule Nõukogude riigile. Seega jälitati, arreteeriti ja vangistati neid kõikjal. „The Sword and the Shield” kirjutab: „KGB vanemohvitserid tegelesid ka kõige tähtsusetumate dissidentluse vormidega ning seda, et neil puudus selles küsimuses igasugune mõõdutunne, ilmestab kõige kujukamalt ehk see, kuidas nad jahtisid jehoviste.”

Seda tõendas jõuliselt hästi planeeritud rünnak Jehoova tunnistajate vastu 1951. aasta aprillis. Kaks aastat tagasi, 1999. aastal, märkis Venemaa tunnustatud õpetlane Sergei Ivanenko oma raamatus „Inimestest, kes ei jäta kunagi Piiblit” („О людях, никогда не расстающихся с Библией”), et 1951. aasta aprilli alguses „saadeti rohkem kui 5000 Jehoova tunnistajate perekonda Ukrainast, Valgevenest, Moldaaviast ja Balti Liiduvabariikidest sundasumisele Siberisse, Kaug-Itta ja Kasahhi”.

Väärib meenutamist

Kas sa suudad kujutleda, milliseid pingutusi nõudis selline rünnak, kus ühe päeva jooksul võeti sellisel tohutul territooriumil kinni tuhandeid Jehoova tunnistajate perekondi? Mõtle, missugust organiseerimist nõudis nende sadade, kui mitte tuhandete töö, kes pidid kõigepealt kindlaks tegema, kes on Jehoova tunnistajad, ning seejärel pimeduse varjus tunnistajate kodudes üheaegselt haarangu korraldama. Edasi tuli need inimesed paigutada vankritesse, veoautodesse ja muudesse veokitesse ning viia raudteejaamadesse, kus nad kaubavagunitesse paigutati.

Mõtle ka nende ohvrite kannatustele. Kas sa suudad kujutleda, mis tunne võis olla sõita tuhandeid kilomeetreid – ühtekokku kolm või rohkemgi nädalat – ülerahvastatud ja ebasanitaarsete tingimustega kaubavagunis, kus tualeti aset täitis ämber? Püüa kujutleda, et sind veetakse metsikusse Siberisse, kusjuures sa tead, et sealsetes karmides tingimustes ellujäämiseks tuleb sul endast viimane välja panna.

Sel kuul möödub 50 aastat sellest 1951. aasta aprillikuu päevast, mil Jehoova tunnistajad oma kodudest küüditati. Jutustus sellest, kuidas need inimesed aastakümneid kestnud tagakiusamisest hoolimata ustavaks jäid, on ellujäänute kogemustena jäädvustatud videolindile. Nendest ilmneb – nagu ka esimese sajandi kristlaste kogemustest –, et püüded takistada inimesi Jumalat teenimast on määratud nurjumisele.

Küüditamise tagajärjed

Nõukogude võimumehed said varsti aru, et Jehoova tunnistajate jumalakummardamist peatada on tunduvalt raskem, kui nad olid arvanud. Valvurite protestidest hoolimata laulsid tunnistajad teel küüdituspaikadesse Jehoovale kiitust ning riputasid oma rongivagunitele silte kirjaga „Rongis on Jehoova tunnistajad”. Üks Jehoova tunnistaja meenutab: „Tee peale jäävates raudteejaamades kohtasime teisi ronge, kus veeti küüditatavaid, ning nägime vagunitele riputatud silte.” Millist julgustust see küll pakkus!

Seega ei lasknud küüditatud end sugugi heidutada, vaid peegeldasid hoopis Jeesuse apostlite vaimu. Piibel ütleb apostlite kohta, et pärast piitsutamist ja käsku kuulutamine lõpetada „nad ei lakanud iga päev pühakojas ja kodasid mööda õpetamast evangeeliumi Kristusest” (Apostlite teod 5:40–42). Tõesti, Kolarz ütles küüditamise kohta: „See polnud tunnistajate lõpp Venemaal, vaid hoopis uue peatüki algus nende poolehoidjate püüdmise töös. Nad üritasid propageerida oma usku isegi siis, kui nad teel asumisele mõnes raudteejaamas peatusid.”

Kui Jehoova tunnistajad jõudsid oma sihtkohtadesse ja seal välja lasti, saavutasid nad hea maine kui kuulekad ja tublid töötegijad. Ent samal ajal ütlesid nad Kristuse apostleid jäljendades oma rõhujatele: „Me ei või jätta rääkimata [Jumalast]” (Apostlite teod 4:20). Paljud kuulasid Jehoova tunnistajate õpetusi ja hakkasid samuti nende Jumalat kummardama.

Kolarzi sõnul oli tulemus järgmine: „Midagi paremat nende asumiselesaatmisest Nõukogude valitsus nende usu levimise heaks õigupoolest teha poleks saanudki. Oma eraldatud küladest [Nõukogude Liidu läänepoolsetes vabariikides] toodi tunnistajad avaramasse maailma, isegi kui see oli üksnes koondus- ja sunnitöölaagrite koletu maailm.”

Püüded kasvuga toime tulla

Nõukogude Liidu võimumehed kasutasid eri aegadel mitmesuguseid meetodeid, et peatada Jehoova tunnistajaid. Kuna õel tagakiusamine polnud toonud soovitud tulemusi, hakati levitama hästi läbimõeldud valepropagandat. Selleks kasutati kõiki võimalusi: raamatuid, filme ja raadiosaateid, lisaks imbusid kogudustesse hea väljaõppe saanud KGB agendid.

Laialtlevitatud väärinfo tõttu suhtusid paljud Jehoova tunnistajatesse hirmu ja põlgusega, nagu tõendab Kanada ajakirja „Reader’s Digest” 1982. aasta augustikuu number. Selles kirjutati venelasest Vladimir Bukovskist, kel õnnestus 1976. aastal immigreeruda Inglismaale. Ta kirjutas: „Kord õhtul Londonis sattusin nägema ühel hoonel silti, kust võis lugeda: JEHOOVA TUNNISTAJAD ... Ma ei suutnud edasi lugeda, olin täiesti segaduses, lausa paanikas.”

Vladimir selgitas, miks ta oli nõnda asjatult kartma löönud: „Need on sellise kultuse liikmed, keda võimukandjad kasutavad meie maal laste hirmutamiseks ... NSV Liidus võib kohata lihast ja verest Jehoova tunnistajaid ainult vanglates või sunnitöölaagrites. Ja nüüd olin äkki sellise sildiga hoone ees. Kas tõesti läheks keegi sinna sisse ja jooks nendega tassikese teed?” päris ta. Et rõhutada, miks ta nii ärevusse sattus, jätkas Vladimir: „Tunnistajaid jälitatakse meie maal sama ägedalt nagu teil maffiat ning neid ümbritsev saladuseloor on sama suur.”

Ent hoolimata õelast tagakiusamisest ja valepropagandast, pidasid Jehoova tunnistajad vastu ja nende arv kasvas. Näiteks Nõukogude Liidus välja antud raamat „Jehoova tunnistajate „tõed”” („„Истины”” свидетелей Иеговы”), mida trükiti vene keeles 1978. aastal 100 000 eksemplari, näitas vajadust tunnistajate vastase propaganda järele. Autor V. V. Konik, kes kirjeldas, kuidas Jehoova tunnistajad tõsistest piirangutest hoolimata oma kuulutustööd teevad, soovitas: „Nõukogude religiooniuurijad peaksid tarvitusele võtma tõhusamad meetodid, et jagu saada Jehoova tunnistajate õpetustest.”

[Pilt lk 8, 9]