Piibel paistab teiste pühade tekstide hulgas selgelt silma. Ükski teine teos pole kujundanud nii paljude inimeste uskumusi ja nii pika aja jooksul kui see raamat. Samas pole ühtki teist raamatut nii palju uuritud ega kritiseeritud.

Mõned õpetlased kahtlevad, kas tänapäevased Piiblid vastavad ikka täielikult algtekstidele. „Me lihtsalt ei saa olla kindlad, et oleme algse teksti täpselt taastanud,” ütleb üks usuteaduste professor. „Meil pole muud kui vaid vigadest kubisevad koopiad, millest lõviosa tehti sajandeid pärast originaale ning on neist ilmselt sootuks erinevad.”

Osa inimesi seab pühakirja autentsuse kahtluse alla oma usulise tausta pärast. Näiteks mees nimega Faizal kasvas üles mittekristlikus peres ja talle õpetati, et Piibel on küll püha raamat, aga seda on muudetud. „Seepärast olin pisut umbusklik, kui inimesed tahtsid minuga Piiblist vestelda,” räägib ta. „Neil polnud ju originaali, nende Piiblit oli muudetud.”

On sel aga tähtsust, kas Piiblit on muudetud või mitte? Mõtle järgnevale. Kas sa saaksid usaldada pühakirja imelisi tõotusi tuleviku kohta, kui sa poleks kindel, et need olid algtekstis? (Roomlastele 15:4.) Kas sa toetuksid Piibli põhimõtetele oluliste otsuste langetamisel seoses töökoha, perekonna või jumalateenimisega, kui tänapäevased Piiblid oleksid kõigest algtekstide vigased ümberkirjutised?

Kuigi piibliraamatute originaale pole enam, on võimalik järele uurida, mida ütlevad ammused koopiad, tuhanded piiblikäsikirjad. Kuidas on need käsikirjad säilinud, ehkki neid ähvardas kõdunemisoht ja neid taheti hävitada? Ja kuidas on nende algne tekst säilinud, kuigi seda püüti muuta? Kuidas võib nende käsikirjade säilimislugu kasvatada sinu veendumust, et tänapäevane Piibel on autentne? Nendele küsimustele vastavad järgmised artiklid.

MIS OHUSTAS PIIBLI SÄILIMIST. Piiblikirjutajad ja ümberkirjutajad kasutasid peamiselt papüürust ja pärgamenti.a (2. Timoteosele 4:13.) Miks seadsid need materjalid Piibli säilimise ohtu?

Papüürus rebeneb ja luitub kergesti ning muutub hapraks. „Lehest ei jää lõpuks muud järele kui mõned kiud ja peotäis põrmu,” ütlevad egüptoloogid Richard Parkinson ja Stephen Quirke. „Hoiupaigas võib kirjarull minna rõskuse tõttu hallitama või mädanema ning seda võivad süüa närilised või putukad, peamiselt termiidid, kui see on maha maetud.” Mõned papüürused on sattunud pärast avastamist liigse valguse või niiskuse kätte, mis on kiirendanud nende lagunemist.

Pärgament on papüürusest vastupidavam, kuid seegi laguneb, kui seda valesti hoitakse või kui see satub äärmuslike temperatuuride, liigse niiskuse või valguse kätte.b Pärgamenti kahjustavad ka putukad. Sestap öeldakse raamatus „Everyday Writing in the Graeco-Roman East”, et muistsete kirjutiste säilimine on pigem erand kui reegel. Kui kõik piiblikäsikirjad oleksid kõdunenud, oleks ka Piibli sõnum jäädavalt kadunud.

KUIDAS PIIBEL SÄILIS. Juutide seaduses nõuti, et iga kuningas kirjutaks endale rullraamatusse ärakirja seaduskogust ehk esimesest viiest piibliraamatust. (5. Moosese 17:18.) Peale selle valmistasid elukutselised ümberkirjutajad nii palju käsikirju, et meie ajaarvamise esimeseks sajandiks oli pühakiri olemas sünagoogides kõikjal Iisraelis ja koguni kaugel Makedoonias. (Luuka 4:16, 17; Apostlite teod 17:11.) Kuidas on mõned väga vanad käsikirjad meie päevini säilinud?

„Juutidel oli tavaks panna pühakirjarullid savikannudesse, et neid säilitada,” sõnab uue testamendi õpetlane Philip Comfort. Kristlased ilmselt jätkasid seda kommet. Nii ongi mõningaid vanu piiblikäsikirju leitud savikannudest, samuti pimedatest kambritest, koobastest ning erakordselt kuiva kliimaga piirkondadest.

TULEMUS. Kuni meie päevini on säilinud tuhandeid piiblikäsikirjade fragmente, millest mõni on üle kahe tuhande aasta vana. Ühegi teise muistse teksti kohta pole olemas nii palju käsikirju sedavõrd ammusest ajast.

MIS OHUSTAS PIIBLI SÄILIMIST. Paljude võimukandjate ja usujuhtide eesmärgid läksid Piibli sõnumiga vastuollu. Nad kasutasid sageli oma võimu selleks, et takistada inimesi Piiblit omamast, väljaandmast või tõlkimast. Mõelgem kahele näitele.

• Umbes aasta 167 e.m.a. Kuningas Antiochos Epiphanes Seleukiidide dünastiast tahtis juutidele kreeka religiooni peale suruda ja käskis hävitada kõik Piibli heebreakeelse osa käsikirjad. Ajaloolane Heinrich Graetz kirjutas, et kuninga ametnikud „rebisid puruks ja põletasid ära Moosese seadust sisaldavad rullraamatud, mis nad leidsid, ning tapsid kõik, kes otsisid tuge ja tröösti nende lugemisest”.

• Keskaeg. Mõned katoliku usujuhid, keda ärritas, et ilmikud levitavad Piibli õpetusi, mitte katoliku dogmasid, kuulutasid ketseriks iga ilmiku, kelle omanduses oli muid piibliraamatuid peale ladinakeelse Laulude raamatu. Kirikukogu nõudel anti välja käsk, mille kohaselt nende meestel tuli „otsida usinalt, ustavalt ning järjepidevalt üles ketserid, ... käies läbi kõik kahtluse all olevad majad ja maa-alused kambrid”. Käsus seisis veel: „Maja, kust leitakse ketser, tuleb hävitada.”

Kui Piibli vaenlastel oleks õnnestunud see raamat hävitada, oleks ka selle sõnum möödanikku kadunud.

KUIDAS PIIBEL SÄILIS. Kuningas Antiochose käsikirjade hävitamise käsk puudutas Iisraeli, kuid juutide kogukonnad olid tekkinud ka mitmetes teistes maades. Õpetlaste hinnangul elas esimeseks sajandiks m.a.j koguni üle 60 protsendi juutidest väljaspool Iisraeli. Nad hoidsid oma sünagoogides pühakirja koopiaid, ja neid pühi kirjutisi lugesid ka hilisemad põlved, sealhulgas kristlased. (Apostlite teod 15:21.)

Keskajal jätkasid Piiblit armastavad inimesed tagakiusamisest hoolimata Piibli tõlkimist ja ümberkirjutamist. Mõningad piibliosad võisid olla kättesaadavad juba 33 keeles ning seda koguni enne 15. sajandi keskpaika, kui leiutati liikuvate trükitüüpidega trükkimine. Pärast seda hakati Piiblit tõlkima ja välja andma ennenägematu hooga.

TULEMUS. Kuigi Piibli säilimist ohustasid mõjuvõimsad kuningad ja vaimulikud, on see kõige laiemalt levitatud ja tõlgitud raamat ajaloos. See on mõjutanud mitmete riikide seadusi ja keelt ning miljonite inimeste elu.

MIS OHUSTAS PIIBLI SÄILIMIST. Välised tegurid, nagu kõdunemisprotsess ja vastupanu, pole suutnud Piiblit hävitada. Ent mõned ümberkirjutajad ja tõlkijad on püüdnud muuta Piibli sõnumit. Nad on üritanud viia Piibli vastavusse oma õpetustega, selle asemel et viia oma õpetused vastavusse Piibliga. Vaadakem mõnda näidet.

• Jumalateenimispaik. Millalgi ajavahemikul 4.–2. sajand e.m.a lisasid Samaaria Pentateuhi kirjutajad piiblikoha 2. Moosese 20:17 järele kohanime Aargaareezem ning sõnad „sa pead sinna tegema altari”. Nii tehes tahtsid samaarlased näidata, et pühakiri toetab templi ehitamist Aargaareezemile ehk Gerisimi mäele.

• Kolmainuõpetus. Vähem kui 300 aastat pärast Piibli valmimist lisas üks kolmainuõpetust pooldav kirjamees piiblikohale 1. Johannese 5:7 sõnad „taevas: lsa, Sõna ja Püha Vaim, ja need kolm on üks”. Neid sõnu aga ei esine algkeelses tekstis. Piibliõpetlane Bruce Metzger ütleb, et „alates 6. sajandist võib neid sõnu üha sagedamini leida vanaladina tõlgetes ja Vulgatas”.

• Jumala nimi. Paljud piiblitõlkijad otsustasid kõrvaldada pühakirjast Jumala nime, sest nad juhindusid juutide ebausust. Nad asendasid Jumala nime selliste nimetustega nagu „jumal” või „issand” – nimetustega, mida ei kasutata Piiblis üksnes Looja, vaid ka inimeste, ebajumalate ja koguni Saatana kohta. (Johannese 10:34, 35; 1. Korintlastele 8:5, 6; 2. Korintlastele 4:4.)a

KUIDAS PIIBEL SÄILIS. Esiteks, ehkki mõned Piibli ümberkirjutajad olid hooletud või isegi soovisid petta, olid paljud teised väga vilunud ja piinlikult täpsed. Masoreedid kirjutasid Piibli heebreakeelset osa ümber meie ajaarvamise 6.–10. sajandil ning praegu nimetatakse nende ärakirju masoreetseks tekstiks. Teatavasti lugesid nad ära kõik sõnad ja tähed, olemaks kindlad, et ükski viga pole sisse lipsanud. Kui nad kahtlustasid, et nende alustekstis on viga, tegid nad selle kohta ääremärkuse. Masoreedid ei soovinud piibliteksti mingilgi moel muuta. „Nende silmis olnuks selle sihilik muutmine kõige rängem kuritegu,” kirjutas professor Moshe Goshen-Gottstein.

Teiseks, tänapäeval on olemas suur hulk käsikirju, tänu millele võivad piibliõpetlased vigadele jälile jõuda. Näiteks väitsid usujuhid sajandeid, et nende ladinakeelsed piiblitõlked vastavad Piibli algtekstile. Ent piiblikohta 1. Johannese 5:7 olid nad lisanud väära mõtte, millest varem juttu oli. See viga sattus ka mõjukasse ingliskeelsesse piiblitõlkesse „King James Version”. Ent mida näitasid hiljem päevavalgele tulnud käsikirjad? Bruce Metzger kirjutas: „See tekstilõik [salmis 1. Johannese 5:7] puudub kõigis ammustes piiblitõlgetes (süüria-, kopti-, armeenia-, etioopia-, araabia- ja vanaslaavikeelses tõlkes) peale ladinakeelsete.” Sel põhjusel jäeti see fraas „King James Versioni” ja teiste piiblitõlgete revideeritud väljaannetest välja.

Kas vanemad käsikirjad tõendavad, et Piibli sõnum on säilinud muutumatuna? Kui 1947. aastal leiti Surnumere kirjarullid, said õpetlased võrrelda heebreakeelset masoreetide teksti nende enam kui tuhat aastat varem kirja pandud kirjarullidega. Üks Surnumere kirjarullide rahvusvahelise toimetajate töörühma liige järeldas, et üks kirjarull „annab vääramatuid tõendeid, et juudi ümberkirjutajate käe läbi toimunud piibliteksti edasiandmine rohkem kui tuhandeaastase perioodi jooksul on olnud äärmiselt täpne ja hoolikas”.

Iirimaal Dublinis asuvas Chester Beatty raamatukogus on papüüruskogu, milles on esindatud peaaegu kõik Piibli kreekakeelse osa raamatud. Nende hulgas on käsikirju 2. sajandist – ajast, mil Piibli valmimisest oli möödunud vaid sada aastat. „Ehkki need papüürused pakuvad ohtralt uut infot tekstiliste üksikasjade kohta, näitavad need ka hämmastavat püsikindlust piibliteksti edasiandmisel,” märgib väljaanne „The Anchor Bible Dictionary”.

TULEMUS. Aeg ja piiblikäsikirjade rohkus ei ole piibliteksti muutnud, vaid on hoopis aidanud seda täpsustada. Frederic Kenyon kirjutas Piibli kreekakeelse osa kohta: „Ühelgi teisel iidsel raamatul pole nii palju varaseid ja rikkalikke tõendeid oma teksti autentsuse kohta ja iga eelarvamusteta õpetlane nõustuks, et meieni jõudnud teksti võib pidada usaldusväärseks.” Piibli heebreakeelse osa kohta sõnas õpetlane William Henry Green: „Võib kindlalt öelda, et mitte ühtegi teist muistset kirjatööd pole nii täpselt edasi antud.”

Tänu sellele, et Piibel on meie päevini säilinud, on ka sinul võimalik seda lugeda. Kui valid hea piiblitõlke, võid olla kindel, et selle sisu vastab algsetele käsikirjadele.a Aga miks on Piibli säilimislugu nii hämmastav? Miks on Piibel jäänud püsima, kuigi selle käsikirju ähvardas kõdunemisoht, seda taheti hävitada ja selle sõnumit püüti sihilikult muuta? Mille poolest on see raamat eriline?

Paljud piibliuurijad on jõudnud samale järeldusele, nagu apostel Paulus, kes kirjutas: „Kogu pühakiri on Jumalalt.” (2. Timoteosele 3:16.) Nad usuvad, et Piibel on säilinud tänu sellele, et see on Jumala sõna ning Jumal on taganud selle püsimajäämise kuni tänase päevani. Faizal, keda avaartiklis tsiteeriti, otsustas Piiblit lähemalt uurida, et ise veenduda, kas need väited vastavad tõele. Ta oli väga üllatunud sellest, mida teada sai. Ta nägi peagi, et paljusid ristiusu kiriku õpetusi polegi Piiblis. Peale selle puudutas teda väga Jumala eesmärk maaga, mille Jumal on lasknud Piiblisse kirja panna.

„Olen nüüd veendunud, et see Piibel, mis mul on, on kingitus Jumalalt,” ütleb Faizal. „Kas pole nii, et kui Jumal suudab luua universumi, on tal ka väge anda meile üks raamat ning seda säilitada? Väita vastupidist tähendaks piirata Jumala väge – kõikvõimsa Jumala väge! Aga kes olen mina, et söandaksin seda teha?” (Jesaja 40:8.)