Õppisin toetuma Jehoovale
JUTUSTANUD JÁN KORPA-ONDO
Oli aasta 1942 ning ma olin Venemaal Kurski lähedal Ungari sõdurite vahi all. Vangi olid meid võtnud teljeriigid, kes võitlesid venelaste vastu II maailmasõjas. Haud oli minu tarvis kaevatud ning mulle anti kümme minutit aega otsustada, kas annan oma allkirja dokumendile, milles loobun olemast Jehoova tunnistaja, või mitte. Enne aga kui edasitoimunust räägin, lubage mul jutustada, kuidas sinna üldse sattusin.
SÜNDISIN 1904. aastal väikeses Zahori külas, mis praegu asetseb Ida-Slovakkia territooriumil. Pärast I maailmasõda arvati Zahor äsjamoodustatud Tšehhoslovakkia koosseisu. Meie külas oli ligikaudu 200 maja ja kaks kirikut, kreekakatoliku ja kalvinistlik kirik.
Kuigi käisin kalvinistlikus kirikus, elasin ma moraalilagedat elu. Minu läheduses elas aga mees, kes oli üsna teistsugune. Ühel päeval alustas ta minuga vestlust ja andis mulle laenuks Piibli. Esimest korda hoidsin seda raamatut oma käes. Umbes samal ajal, aastal 1926, abiellusin ma Barboraga ning peagi sündis meile kaks last, Barbora ja Ján.
Hakkasin Piiblit lugema, kuid seal oli palju sellist, mida ma ei mõistnud. Niisiis läksin oma pastori juurde ja palusin tal mind aidata. ”Piibel on ainult haritud inimestele,” ütles ta, ”ära mitte püüagi sellest aru saada.” Ning siis kutsus ta mind kaardimängule.
Seejärel läksin mehe juurde, kes oli mulle Piibli laenanud. Ta oli piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti. Ta aitas mind meeleldi, ning mõne aja pärast hakkasid mu silmad avanema. Jätsin liigjoomise ja alustasin kõlbelist elu; hakkasin koguni teistele Jehoovast rääkima. Piibli tõde oli jõudnud Zahorisse 1920-ndate alguses ning peagi tegutses seal ka toimekas piibliuurijate grupp.
Kuid ka religioosne vastupanu oli tugev. Kohalik preester kihutas enamiku mu pereliikmeid minu vastu, väites, et ma olen ära pööranud. Kuid mu elu hakkas omandama eesmärki ning olin kindlalt otsustanud teenida tõelist Jumalat Jehoovat. Seega sümboliseerisin 1930. aastal oma pühendumist Jehoovale, lastes end ristida.
Tõsiste katsumuste algus
Aastal 1938 hakkas meie piirkonda haldama Ungari, kes II maailmasõjas võitles Saksamaa poolel. Selleks ajaks oli meie vähem kui tuhande inimesega külas umbes 50 tunnistajat. Jätkasime kuulutustööd, olgugi et seadsime seeläbi ohtu oma elu ja vabaduse.
1940. aastal kutsuti mind Ungari armeesse. Mida pidin nüüd tegema? Olin lugenud Piibli prohvetiennustusi selle kohta, kuidas inimesed taovad sõjarelvad rahuotstarbelisteks tööriistadeks, ning teadsin ka, et seatud ajal Jumal kõrvaldab kõik sõjad maa pealt (Laul 46:10; Jesaja 2:4). Seepärast olin hakanud vihkama sõda ja otsustasin, et ei lähe armeesse, tulgu siis mis tuleb.
Mind määrati 14 kuuks vangi ning selle karistusaja kandsin Ungaris Pécsi linnas. Selles vanglas oli veel viis tunnistajat ja me hindasime seda võimalust läbi käia. Mõnda aega olin ka üksikvangistuses, jalad aheldatud. Kui keeldusime tegemast sõja heaks tööd, peksti meid. Peale selle sunniti meid terve päeva, välja arvatud kaks tundi keskpäeval, seisma valveseisangus. Selline tuleproov kestis kuid. Ent olime siiski rõõmsad, kuna meil oli puhas südametunnistus Jumala ees.
Kompromissiküsimus
Ühel päeval tuli 15-st katoliku preestrist koosnev grupp meid veenma selles, kui tähtis on toetada sõda ja astuda armeesse. Selle vestluse käigus ütlesime: ”Kui te suudate Piibli põhjal tõestada, et hing on surematu ja et me läheme taevasse, kui me sõjas surma saame, siis me astume armeesse.” Loomulikult ei suutnud nad seda tõestada ning neil kadus ka soov meiega edasi vestelda.
1941. aastal sai mu karistusaeg läbi ja ootasin nüüd väga kokkusaamist perega. Selle asemel pandi mind aga raudu ja viidi sõjaväebaasi Sárospataki linna Ungaris. Kui me kohale jõudsime, anti mulle võimalus vabadusse pääseda. ”Sul pole vaja teha muud,” öeldi mulle, ”kui anda allkiri, et kui saad tagasi koju, maksad 200 pengöt.”
”Kuidas on see võimalik?” küsisin ma. ”Mille jaoks te seda raha tahate?”
”Selle raha vastu saad sa tõendi, et sa ei läbinud sõjaväe arstlikku kontrolli,” ütlesid nad.
See seadis mind raske valiku ette. Juba rohkem kui aasta olin pidanud taluma ebainimlikku kohtlemist; olin väsimas. Nüüd, nõustudes maksma mingi summa, oleksin ma vaba. ”Ma mõtlen selle üle,” pomisesin vastuseks.
Mida teha? Pidin ju mõtlema ka oma naise ja laste peale. Kuid siis, umbes samal ajal sain ühelt kaaskristlaselt julgustava kirja. Ta tsiteeris teksti Heebrealastele 10:38, kus apostel Paulus tsiteerib Jehoova sõnu: ”Minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõhklema, siis ei ole minu hingel temast head meelt!” Peagi pärast seda rääkisid minuga kaks Ungari kasarmuohvitseri ning üks neist ütles: ”Te ei teagi, kui väga me teid austame teie kindlameelsuse pärast Piibli põhimõtetest kinnihoidmisel! Ärge andke alla!”
Järgmisel päeval läksin nende juurde, kes mulle 200 pengö eest vabadust pakkusid, ja ütlesin: ”Kui Jehoova lubas mul sattuda vangi, siis ta hoolitseb ka mu vabastuse eest. Ma ei osta endale vabadust.” Seejärel mõisteti mind vangi kümneks aastaks. Ent sellega püüded panna mind kompromissi tegema veel ei lõppenud. Kohus oli valmis mulle armu andma, kui ma vaid nõustuksin teenima sõjaväes üksnes kaks kuud, ilma et ma üldse relva kättegi võtma peaksin! Lükkasin ka selle pakkumise tagasi ning karistusaeg hakkas jooksma.
Vastupanu suureneb
Jällegi olin vangis Pécsi linnas. Seekord oli piinamine veelgi rängem. Mu käed seoti selja taha ja rippusin nõnda käed üleval umbes kaks tundi. Selle tagajärjel nihestusid mõlemad õlad. Seesugust piinamist kasutati ikka ja jälle ligikaudu kuue kuu jooksul. Üksnes tänu Jehoovale suutsin ma vastu pidada.
1942. aastal viidi üks grupp, kuhu kuulus poliitilisi vange, juute ja 26 Jehoova tunnistajat, Kurski linna, mille olid okupeerinud Saksa väed. Meid anti sakslastele üle ning need panid vangid kandma toitu, relvi ja riideid sõduritele, kes olid rindel. Meie, tunnistajad, keeldusime seda tegemast, kuna see oli vastuolus meie kristliku neutraalsusega, mistõttu anti meid ungarlaste kätte tagasi.
Lõpuks pisteti meid ühte kohalikku Kurski vanglasse. Mõnda aega peksti meid kolm korda päevas kumminuiadega. Kord sain hoobi meelekohta ja kukkusin põlvili. Löömise ajal mõtlesin, et polegi see suremine nii raske. Kuna kogu mu keha oli tuim, ei tundnud ma midagi. Kolm päeva ei antud meile mitte raasugi süüa. Seejärel viidi meid kohtu ette ning kuus meie seast mõisteti surma. Kui kohtuotsus täide viidi, jäi meid 20.
Need usukatsed 1942. aasta oktoobri päevilt Kurskis on rängimad, mis ma eales läbi olen elanud. Meie tunded olid sarnased nendega, mida väljendas kuningas Joosafat vanal ajal, mil tema rahvas oli täbaras olukorras: ”Meil pole jõudu selle suure jõugu ees, kes tuleb meile kallale, ja me ise ei tea, mida peaksime tegema, vaid meie silmad vaatavad sinu poole!” (2. Ajaraamat 20:12).
Meid 20 pandi 18 Ungari sõduri valve all kaevama meie ühishauda. Kui me kaevamise lõpetasime, anti meile kümme minutit, et kirjutada alla dokumendile, milles osaliselt oli kirjas: ”Jehoova tunnistajate õpetus on vale. Ma ei usu ega toeta seda enam. Ma võitlen kodumaa Ungari eest [— — —] Oma allkirjaga ma kinnitan oma kuuluvust roomakatoliku kirikusse.”
Kümne minuti pärast kõlas käsklus: ”Parem pool! Haua juurde — marss!” Seejärel anti käsk: ”Esimene ja kolmas vang — auku!” Neile kahele anti veel teinegi kümme minutit, et sellele dokumendile alla kirjutada. Üks sõdureist vannutas neid: ”Jätke oma usk ja te pääsete hauast!” Keegi ei kostnud sõnagi. Seejärel lasi vastutav ohvitser nad mõlemad maha.
”Mis neist ülejäänutest saab?” küsis üks sõdur sellelt ohvitserilt.
”Seo nad kinni,” vastas ta. ”Me piiname neid veel ja kell kuus hommikul laseme nad maha.”
Järsku tekkis mul hirm; mitte selle ees, et pean surema, vaid et äkki ei pea ma piinamisele vastu ja teen kompromissi. Seepärast astusin ette ja ütlesin: ”Härra, me oleme sama palju süüdi kui meie vennad, kelle te just maha lasite. Miks te ka meid maha ei lase?”
Kuid nad ei teinud seda. Meie käed seoti kinni selja taha, siis tõmmati meid käsipidi üles. Kui keegi kaotas teadvuse, kallati ta veega üle. Valu oli kohutav, kuna keha raskuse all nihestusid õlad. Selline piinamine kestis umbes kolm tundi. Siis aga tuli järsku korraldus, et ühtki Jehoova tunnistajat enam maha lasta ei tohi.
Liigume itta ja siis — põgeneme
Kolm nädalat hiljem jõudsime mõne päeva rivis marssimise järel Doni jõe kallastele. Need, kes olid vastutaval kohal, ütlesid, et elusana meid sealt tagasi tuua ei tohi. Päevaajal tegime mõttetut tööd — kaevasime kaevikud ja lükkasime siis need tagasi täis. Õhtul oli meil mingil määral liikumisvabadust.
Selles olukorras oli meil minu arvates kaks võimalust: kas surragi seal või põgeneda sakslaste käest ja anda end venelaste kätte. Ainult kolm meist oli valmis põgenema üle jäätunud Doni jõe. 12. detsembril 1942 tegime Jehoovale palve ning läksime. Niipea kui jõudsime Venemaa rindealale, nabiti meid kinni ja saadeti vangilaagrisse, kus oli ligikaudu 35000 vangi. Kevadeks oli elus üksnes 2300 vangi ringis. Ülejäänud olid surnud nälga.
Vabadusega käsikäes kurvastus
Kuni sõja lõpuni ja veel mõned kuud pealegi olin vangis venelaste käes. Lõpuks, novembris 1945, sain koju Zahorisse. Meie talu oli kehvas korras, nii et mul tuli kõike otsast alustada. Mu naine ja lapsed olid küll sõjaajal talus tööl, kuid 1944. aasta oktoobris, mil venelane lähenes, evakueeriti nad itta. Kõik, mis meil oli, rüüstati.
Mis aga kõige halvem — kui jõudsin koju, oli mu naine väga haige. Veebruaris 1946 ta suri, olles vaid 38-aastane. Me saime nii vähe aega tunda rõõmu taas koosolemisest pärast enam kui viit pikka ja rasket lahusolekuaastat.
Mind lohutas vaimsete vendadega läbikäimine, koosolekud ja majast majja kuulutustöö. 1947. aastal laenasin raha, et sõita umbes 400 kilomeetri kaugusele Brnosse konvendile. Koosolemine kristlike vendadega, nende hulgas Nathan H. Knorriga, kes oli tollal Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu president, lohutas ja julgustas palju.
Ent sõjajärgne vabadus ei kestnud kaua. 1948. aastal hakkasid meid rõhuma kommunistid. 1952. aastal paljud Tšehhoslovakkias Jehoova tunnistajate tööd juhtinud vennad arreteeriti, misjärel sai minu kohustuseks hoolitseda koguduste eest. 1954. aastal vahistati aga mindki ja mõisteti neljaks aastaks vangi. Mu poeg Ján ja tema poeg Juraj vangistati kristliku neutraalsuse säilitamise pärast samuti. Kaks aastat olin Pankráci riiklikus parandusmajas Prahas, kuid 1956. aastal kuulutati välja amnestia ja mind vabastati.
Lõpuks ometi vabadus!
1989. aastal pääses Tšehhoslovakkia lõpuks kommunismi haardest ning Jehoova tunnistajate töö registreeriti seaduslikult. Seega võisime nüüd vabalt kokku tulla ja avalikult kuulutustööd teha. Selleks ajaks oli Zahoris juba ligi sada tunnistajat, mis tähendab, et iga kümnes külaelanik oli tunnistaja. Mõni aasta tagasi ehitasime Zahorisse ilusa ja ruumika kuningriigisaali, kus on umbes 200 istekohta.
Kuna minu tervis ei ole enam kõige parem, sõidutavad vennad mind kuningriigisaali. Mulle meeldib seal olla ja mulle teeb rõõmu see, kui saan anda kommentaare ”Vahitorni”-uurimisel. Eriti õnnelik olen aga selle üle, et kolme minu järglaspõlvkonna esindajad teenivad Jehoovat, sealhulgas mitu lapselast. Üks neist teenis Tšehhoslovakkias Jehoova tunnistajate reisiva ülevaatajana, kuni ta perekondlike kohustuste tõttu selle teenistuse pidi lõpetama.
Olen Jehoovale tänulik jõu eest, mida ta andis mulle neil paljudel katsumusaegadel. See, et olen tema hoidnud oma tähelepanu keskpunktis — ”otsekui nähes teda, kes on nähtamatu” —, on mul aidanud vastu pidada (Heebrealastele 11:27). Jah, olen näinud, kui võimsalt ta suudab vabastada. Just sellepärast püüan veel nüüdki oma jõudu mööda olla kohal koguduse koosolekutel ning anda avalikult tunnistust tema nimest.
[Pilt lk 25]
Kuningriigisaal Zahoris
[Pilt lk 26]
Ma hindan eesõigust anda kommentaare ”Vahitorni”-uurimisel