Pole midagi paremat kui tõde

Jutustanud G. N. Van Der Bijl

Juunikuus 1941. aastal anti mind üle Gestapole ning viidi Saksamaale Berliini lähedal asuvasse Sachsenhauseni koonduslaagrisse. Sinna ma jäin kui vang number 38190 kuni kurikuulsa surmamarsini 1945. aasta aprillis. Enne kui aga jutustan teile neist sündmustest, lubage mul selgitada, kuidas minust sai vang.

MA SÜNDISIN Hollandis Rotterdamis peatselt pärast I maailmasõja puhkemist 1914. aastal. Mu isa töötas raudteel ning sealsamas rööbaste läheduses asus meie väike korter. Sõja lõpu aegu, 1918. aastal, nägin ma hulganisti niinimetatud sanitaarronge meist möirates mööda kihutamas. Pole kahtlustki, et need olid täis haavatud sõdureid, keda rindelt koju toimetati.

Kui ma olin 12-aastane, jätsin kooli pooleli, et tööle asuda. Kaheksa aastat hiljem asusin allkirja peale stjuuardina tööle ühel reisilaeval, ning järgnevad neli aastat seilasin Hollandi ja Ameerika Ühendriikide vahet.

Suvel 1939, mil me New Yorgi sadamas maabusime, ähvardas puhkeda järjekordne maailmasõda. Kui siis laevale tuli üks mees ja pakkus mulle raamatut ”Valitsus”, mis rääkis õiglasest valitsusest, võtsin selle rõõmuga vastu. Rotterdami naasnuna hakkasin endale maal tööd otsima, sest mereelu ei tundunud enam ohutu. 1. septembril tungis Saksamaa Poolasse ja rahvad tõmmati kaasa II maailmasõtta.

Õpin Piibli tõde

Külastasin parasjagu ühel pühapäevahommikul 1940. aasta märtsis oma abielus venda, kui üks Jehoova tunnistaja helistas uksekella. Ma seletasin talle, et mul juba on raamat ”Valitsus” ning pärisin talt selle kohta, mida kujutab endast taevas ja kes sinna lähevad. Vastus oli äärmiselt selge ja loogiline ning pani mind endamisi mõtlema, et see on tõde. Andsin tunnistajale oma aadressi ja palusin, et ta tuleks minu juurde koju.

Juba pärast kolmandat kokkusaamist, mil olime tunnistajaga sügavaid piibliteemalisi vestlusi pidanud, läksin temaga kaasa majast majja kuulutustööle. Territooriumil näitas ta mulle, kust alustada, ja jättis mind omapäi. Nõnda tegid kuulutustööga tutvust paljud tolleaegsed uued kuulutajad. Mulle anti nõu pakkuda kirjandust alati trepikodades, et seda tänaval näha poleks. Noil sõja algupäevil tuli olla ettevaatlik.

Kolm nädalat hiljem, 1940. aasta 10. mail tungis Saksa armee Hollandisse ning 29. mail kuulutas Reich’i erivolinik Seyss-Inquart Jehoova tunnistajate organisatsiooni keelatuks. Saime kokku ainult väikestes gruppides ning pidime olema hoolikad, et oma koosolekupaiku salajas hoida. Iseäranis julgustavad olid meile reisivate ülevaatajate külastused.

Ma olin kõva suitsumees. Kord pakkusin minuga uurivale tunnistajale sigaretti ning tuli välja, et ta ei suitsetagi. Ütlesin seepeale, et mina ei suuda küll kunagi suitsetamist lõpetada. Natukese aja pärast aga piki tänavat jalutades mõtlesin, et kui minust peab saama tunnistaja, siis ma tahan olla tõeline tunnistaja. Pärast seda pole ma enam suitsetanud.

Võtan seisukoha tõe poolel

Juunikuus 1940-ndal aastal, vähem kui kolm kuud pärast seda, kui kohtusin oma venna pool Jehoova tunnistajaga, sümboliseerisin ristimisega oma pühendumist Jehoovale. Mõne kuu pärast, 1940. aasta oktoobris alustasin pioneerina täisajalist teenistust. Mulle anti niinimetatud pioneeri jakk. Sellel oli palju taskuid, kuhu sai panna raamatuid ja brošüüre, ning seda sai kanda palitu all.

Praktiliselt Saksa okupatsiooni algusest saati aeti taga ja arreteeriti Jehoova tunnistajaid süstemaatiliselt. Ühel 1941. aasta veebruarihommikul olin parasjagu koos paari teise tunnistajaga põlluteenistuses. Sellal, kui nemad külastasid inimesi majadekvartali ühel pool, töötasin mina kvartali teises küljes, kuni me siis keskel pidime kokku saama. Mõne aja pärast läksin uurima, miks nad viibivad, ning kohtasin meest, kes päris: ”Kas teil on ka mõnda sellist väikest raamatut?”

”On küll,” kostsin vastu. Seepeale arreteeris ta mind ja viis politseijaoskonda. Mind hoiti peaaegu neli nädalat vahi all. Enamik ohvitsere olid sõbralikud. Niikaua, kui inimest poldud veel Gestapole üle antud, võinuks ta vabaneda, kui vaid oleks kirjutanud alla kirjalikule avaldusele, et ta enam ei jaga piiblilist kirjandust. Kui mul paluti sellisele avaldusele alla kirjutada, vastasin ma: ”Ma ei kirjutaks alla ka ühe või kahe miljoni kuldna eest.”

Kui mind oli veel mõnda aega kinni peetud, anti mind üle Gestapole. Seejärel viidi mind Saksamaale Sachsenhauseni koonduslaagrisse.

Elu Sachsenhausenis

Kui ma 1941. aasta juunis Sachsenhauseni jõudsin, oli seal juba umbes 150 tunnistajat — neist enamik sakslased. Meid, uusi vange, viidi karantiinilaagrisse. Seal võtsid kristlikud vennad meid oma tiiva alla ning valmistasid ette selleks, mis meid ees ootab. Nädala pärast saabus Hollandist veel üks rongitäis tunnistajaid. Kõigepealt pandi meid barakkide ette ühele kohale seisma kella seitsmest hommikul kuni kella kuueni õhtul. Vangid pidid nõnda seisma vahel iga päev terve nädala või kauemgi.

Hoolimata karmist kohtlemisest, mõistsid vennad, et on hädavajalik jääda organiseerituks ning vaimselt toituda. Iga päev määrati keegi, kes pidi valmistama ette mõtteid mõne piibliteksti kohta. Hiljem, loendusväljakul, läksid teised tunnistajad ükshaaval tema juurde ja kuulasid, mida ta oli ette valmistanud. Ühel või teisel moel õnnestus laagrisse korrapäraselt salaja kirjandust toimetada ning me saime tegelikult iga pühapäev kokku, et ühiselt piiblilist kirjandust uurida.

Miskitmoodi toodi Sachsenhausenisse salaja raamat ”Lapsed”, mis oli välja antud Ameerika Ühendriikides St. Louis’i konvendil 1941. aasta suvel. Et raamatu avastamise ja hävitamise oht oleks võimalikult väike, lahutasime selle osadeks ning need liikusid vendade seas käest kätte, nii et igaüks sai oma järjekorras seda lugeda.

Mõne aja pärast avastas laagri juhtkond meie koosolekud. Seetõttu lahutati tunnistajad üksteisest ja pandi eri barakkidesse. See andis meile oivalise võimaluse teistele vangidele kuulutada ning tänu sellele võttis tõe vastu palju poolakaid, ukrainlasi ja teisi.

Natsid ei teinud mingit saladust sellest, et neil on kavatsus murda või hävitada Bibelforscher’id, nagu Jehoova tunnistajaid kutsuti. Seepärast kasutati üpris karme survemeetmeid. Meile öeldi, et kui kirjutame alla avaldusele, kus ütleme oma usust lahti, lastakse meid vabaks. Mõned vennad arutlesid seepeale nõnda: ”Kui ma olen vaba, saan Jehoova teenistuses rohkem teha.” Mõned kirjutasidki avaldusele alla, kuid enamik vendi jäi ustavaks kõigest puudusest, alandamisest ja halvast kohtlemisest hoolimata. Mõnedest, kes kompromissi tegid, pole enam midagi kuulda olnud. Õnneks tulid teised siiski hiljem tagasi ning on siiani tegevad tunnistajad.

Meid sunniti korrapäraselt vaatama teiste vangide jõhkrat kehalist karistamist, näiteks kui neile anti 25 nuudihoopi. Kord sunniti meid pealt vaatama, kuidas neli meest üles poodi. Sellised läbielamused jätsid meisse sügava jälje. Üks vend, pikk ja kena mees, kellega elasin ühes barakis, ütles mulle: ”Enne siiatulekut ei kannatanud ma üldse verd, alati ma minestasin seda nähes. Nüüd olen aga tuimemaks muutunud.” Me võisime küll tuimemaks muutuda, ent me ei kalgistunud. Ausalt öeldes pole ma meie tagakiusajate vastu kunagi mingit vimma ega viha kandnud.

Mõnda aega pärast töökomandos töötamist pandi mind kõrge palaviku tõttu haiglasse. Üks sõbralik Norra arst ja Tšehhoslovakkia sanitar aitasid mind, ning ilmselt just nende lahkus päästis mu elu.

Surmamarss

1945. aasta aprillikuuks oli selge, et Saksamaa kaotab sõja. Läänest lähenesid kiirelt Lääne liitlasväed ja idast Nõukogude väed. Oli mõeldamatu, et natsid suudaksid mõne päevaga tappa koonduslaagri sadu tuhandeid inimesi ning kõrvaldada nende laipu, jätmata mingit jälge. Seega otsustasid nad mõrvata haiged ning toimetada ülejäänud vangid lähimatesse sadamatesse. Seal oli neil kavas laadida vangid laevadele ja uputada laevad merre.

20. aprilli õhtul algas Sachsenhausenist umbes 26000 vangi marss. Enne laagrist lahkumist oli päästetud laatsaretist meie haiged vennad. Nende sõidutamiseks muretseti käru. Meid oli kuuelt maalt kokku 230 inimest. Haigete hulgas oli vend Arthur Winkler, kes andis suure panuse töö laiendamiseks Hollandis. Meie, tunnistajad, olime kolonni lõpus, ning me muudkui julgustasime üksteist edasi rühkima.

Alguses marssisime 36 tundi järjepanu. Nõnda sammudes jäin äärmisest piinast ja kurnatusest kogunisti magama. Mahajäämine või puhkamine ei tulnud aga kõne allagi, sest valvurid võinuksid selle eest maha lasta. Öösel magasime lageda peal või metsas. Toitu nappis või polnud üldsegi. Kui näljapiin juba väljakannatamatuks muutus, lakkusin hambapastat, mida Rootsi Punane Rist oli meile jaganud.

Ühes peatuskohas jäime neljaks päevaks metsa laagrisse, kuna Saksa valvurid olid segaduses, kus Vene ja Ühendriikide väed asuvad. Olime tõesti õnnega koos, sest tänu sellele ei jõudnud me õigeks ajaks Lübecki lahte, kus pidanuksime minema laevale, mis oleks meid ilmselt meie veehauda sõidutanud. 12 päeva pärast, kui olime maha käinud umbes 200 kilomeetrit, jõudsime viimaks Crivitzi metsa. See oli Schwerini linna lähistel, mis asus Lübeckist umbes 50 kilomeetri kaugusel.

Nõukogude väed jäid meist paremale ning ameeriklased vasemale. Suurtükkide kõmina ja lakkamatu tulistamise järgi teadsime, et oleme otse rindejoone lähedal. Saksa valvureid haaras paanika: mõned põgenesid, teised vahetasid oma sõjaväevormi surnute seljast kooritud vangirõivaste vastu, lootuses, et neid ära ei tunta. Selle segaduse keskel kogunesime meie, Jehoova tunnistajad, et paluda Jumalalt abi juhatuseks.

Juhtivad vennad otsustasid, et me peame lahkuma järgmise päeva varajastel hommikutundidel ja liikuma USA vägede suunas. Kuigi peaaegu pooled surmamarssi alustanud vangidest olid surnud või teel tapetud, jäid kõik Jehoova tunnistajad ellu.

Mõned Kanada sõjaväelased sõidutasid mind Nijmegeni linna, kus teadsin elavat oma õde. Päralejõudnuna aga avastasin, et ta on ära kolinud. Nii asusin jala teele Rotterdami. Teel sain õnneks küüti ühes eramasinas, mis viis mind otse sihtkohta.

Tõde on olnud mu elu

Samal päeval, kui jõudsin Rotterdami, täitsin jälle avalduse pioneeritöö alustamiseks. Kolme nädala pärast olin oma territooriumil Zutpheni linnas, kus ma teenisin järgmised poolteist aastat. Selle aja jooksul taastus pisut mu füüsiline jõud. Siis määrati mind ringkonnaülevaatajaks, nagu hüütakse reisivaid teenijaid. Mõne kuu pärast kutsuti mind Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli New Yorgi osariigis South-Lansingis. Pärast selle kooli 12. kursuse lõpetamist 1949. aasta veebruaris määrati mind tööle Belgiasse.

Olen teeninud Belgias erisugustes teenistusvaldkondades, sealhulgas peaaegu kaheksa aastat harubüroos ja aastakümneid reisival tööl nii ringkonna- kui piirkonnaülevaatajana. 1958. aastal abiellusin Justine’iga, kellest sai mu reisikaaslane. Nüüd, kui tunnen oma õlul juba rasket aastatekoormat, on mul ikka veel rõõm, et suudan teatud määral reisiva ülevaataja asendaja kohuseid täita.

Oma teenistusele tagasi vaadates võin ausalt öelda: ”Pole midagi paremat kui tõde.” Muidugi pole mu elu alati kerge olnud. Olen aru saanud, kui vajalik on õppida oma vigadest ja möödalaskmistest. Seetõttu ütlen noortega vesteldes neile tihti: ”Ka teie teete vigu ning vahest isegi patustate rängalt, kuid ärge selle kohta valetage. Arutage asja ema-isaga või mõne kogudusevanemaga ning seejärel tehke vajalikud parandused.”

Peaaegu 50 aastat Belgias täisajaliselt teenides on mul olnud eesõigus näha mõningaid, keda juba nende poisikeseeas tundsin, teenimas nüüd kogudusevanema või ringkonnaülevaatajana. Ma olen näinud, kuidas selle maa ligi 1700 Kuningriigi kuulutajast on saanud rohkem kui 27000 liikmega rahvas.

Ma küsin: ”Kas on olemas veel õnnistatumat eluviisi kui teenida Jehoovat?” Seda pole kunagi olnud, seda pole praegu ega saa eales olema. Ma palun, et Jehoova juhataks ja õnnistaks meid abikaasaga edaspidigi, et saaksime teda igavesti teenida.

[Pilt lk 26]

Koos oma naisega peatselt pärast abiellumist aastal 1958

”Tehke jüngriteks kõigist rahvustest inimesi”

”SELLEPÄRAST minge ja tehke jüngriteks kõigist rahvustest inimesi, ristides neid Isa ja Poja ja püha vaimu nimel.” Nii annab Uue Maailma Tõlge edasi Jeesuse käsu tekstist Matteuse 28:19. Kuid seda tõlkevarianti on kritiseeritud. Üks usuteemaline trükis väidab näiteks: ”Ainus tõlge, mida kreeka tekst võimaldab, on: ”Tehke jüngriteks kõik rahvad!”” Kas see on õige?

Tõlkevariant ”tehke jüngriteks kõik rahvad” esineb paljudes piibliväljaannetes ja on kreeka teksti sõnasõnaline tõlge. Aga mille alusel võib siis tõlkida ”tehke jüngriteks kõigist rahvustest inimesi, ristides neid”? Põhjuseks on kontekst. Väljend ”ristides neid” viitab selgelt üksikisikutele, mitte rahvastele. Saksa õpetlane Hans Bruns ütleb: ”[Sõna] ”neid” ei viita rahvastele (kreeka keel teeb siin selget vahet), vaid nende rahvaste hulgas olevatele inimestele.”

Peale selle tuleb arvesse võtta ka seda, kuidas Jeesuse käsku täideti. Pauluse ja Barnabase teenistuse kohta Väike-Aasia linnas Derbes võime lugeda: ”Kui nad selles linnas olid kuulutanud evangeeliumi ja saanud mõned jüngreiks, läksid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse” (Apostlite teod 14:21). Pane tähele, et Paulus ja Barnabas ei teinud jüngriteks Derbe linna, vaid mõned Derbes elavad inimesed.

Sarnaselt ennustas Ilmutusraamat ka lõpuaja kohta, kuid mitte seda, et terved rahvad hakkavad Jumalat teenima, vaid et ”suur hulk rahvast .. kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest” hakkab seda tegema (Ilmutuse 7:9, meie kursiiv). Seega on Uue Maailma Tõlge mõistetud õigeks kui kogu ’Jumala Vaimu poolt sisendatud Kirja’ usaldusväärne tõlge (2. Timoteosele 3:16).