Kes oli Theophilus Antiookiast?

„SA HÜÜAD mind kristlaseks, justkui oleks selle nime kandmine needuseks, mina aga tunnistan omalt poolt, et olen kristlane ja kannan seda nime, et saada Jumalast armastatuks, ning loodan olla kõlblik Jumalat teenima.”

Niiviisi juhatab Theophilus sisse oma kolmeosalise teose pealkirjaga „Theophiluselt Autolycusele” (tsitaadid võetud ingliskeelsest tõlkest Theophilus to Autolycus). Selle teosega alustab ta oma võitlust teisel sajandil asetleidva ärataganemise vastu. Theophilus tutvustab julgelt ennast Kristuse järelkäijana. Ta näib olevat otsustanud toimida niimoodi, et ta võiks saada „Jumalast armastatuks” kooskõlas oma nime kreekakeelse tähendusega. Kes oli Theophilus? Millal ta elas? Ja mida ta korda saatis?

Elulugu

Theophiluse eluloost pole palju teada. Ta kasvas üles mittekristlikus perekonnas. Theophilus pöördus kristlusesse hiljem, kuid alles pärast seda, kui ta oli Pühakirja hoolikalt uurinud. Ta sai koguduse piiskopiks Süüria Antiookias, mida tänapäeval tuntakse Türgi Antâkya nime all.

Kooskõlas Jeesuse käsuga kuulutasid esimese sajandi kristlased Antiookia elanike seas. Luukas on tähendanud üles nende edu, öeldes: „Issanda käsi oli nendega ning suur hulk uskus ja pöördus Issanda poole” (Apostlite teod 11:20, 21). Jumala juhtimisel said Jeesuse Kristuse järelkäijad tuntuks kui kristlased. Nimetus „kristlane” võeti esmakordselt kasutusele Süüria Antiookias (Apostlite teod 11:26). Meie ajaarvamise esimesel sajandil reisis apostel Paulus Süüria Antiookiasse ja see sai tema kodupaigaks. Barnabas ja Paulus, kaaslaseks Johannes Markus, asusid laevaga oma esimesele misjonireisile samuti Antiookiast.

Antiookia algkristlased said kindlasti rohkesti julgustust sellest, et apostlid nende linna külastasid. Nad avaldasid Jumala Sõna tõele entusiastlikku vastukaja ning seda osaliselt kindlasti tänu nendele esimese sajandi juhtiva kogu esindajate uskukinnitavatele külaskäikudele (Apostlite teod 11:22, 23). Kui julgustav võis viimastel küll olla näha, et nii paljud Antiookia elanikud pühendavad oma elu Jehoova Jumalale! Ent Theophilus elas Antiookias rohkem kui 100 aastat hiljem.

Ajaloolase Eusebiose sõnul oli Theophilus kuues Antiookia piiskop, kui hakata arvestama Kristuse apostlite ajast. Theophilus kirjutas tähelepanuväärsel hulgal väitlusi ja teoseid, mis kummutavad väärõpetusi. Ta on üks tosinast või rohkemast oma aja kristlikust apologeedist.

Pilk tema kirjutistele

Vastuseks paganast Autolycusega toimunud varasemale dialoogile alustab Theophilus oma kirja temale sõnadega: „Osav keel ja elegantne stiil rõõmustab viletsaid, laostunud meelega inimesi ning ülistab nende tühiseid naudinguid.” Theophilus selgitab, öeldes: „Tõearmastaja ei lase end mõjutada ilukõnest, vaid uurib kõne tõelist olemust .. Sa oled rünnanud mind tühjade sõnadega, hoobeldes oma puust ja kivist, taotud ja valatud, nikerdatud ja uurendatud jumalatega, mis ei näe ega kuule, sest need on ebajumalad ja inimeste kätetöö.” (Võrdle Laul 115:4—8.)

Theophilus paljastab ebajumalakummardamise kui pettuse. Ta püüab panna sõnadesse tõelise Jumala tõepärast olemust, tehes seda talle omases kirjutusstiilis — ilmekalt, ehk küll ülemäära sõnaohtralt. Ta selgitab: „Jumala välimus on sõnulseletamatu ja kirjeldamatu ning lihalikud silmad seda näha ei saa. Sest Tema hiilgus on tajumatu, suurus mõõtmatu, pikkus kujuteldamatu, jõud võrreldamatu, tarkus ületamatu, headus jäljendamatu ja lahkus äraütlematu.”

Seda Jumala kirjeldust täiendades Theophilus jätkab: „Kuid ta on Issand, sest Ta valitseb universumi üle; Isa, sest ta on olnud enne kõike; Kujundaja ja Valmistaja, sest Ta on universumi looja ja valmistaja; Kõigekõrgem, sest Ta on kõigist üle; Kõigevägevam, sest Ta ise valitseb ja hõlmab kõike.”

Edasi keskendub Theophilus Jumala konkreetsetele saavutustele, jätkates oma üksikasjalikult kirjeldavas ja veidi korrutavas stiilis: „Sest taevad on Tema töö, maa on Tema loodu, meri on Tema kätetöö; inimene on Tema kujundatud ja Tema kuju; Ta on loonud päikese, kuu ja tähed tähistama aegu ja päevi ja aastaid ning teenima inimest ja olema Tema orjad; kuid kõik asjad on Jumal loonud eimillestki, selleks et Tema tegude kaudu Tema suurus võiks tuntuks ja taibatavaks saada.”

Veel üks näide sellest, kuidas Theophilus oma aja valejumalaid ründas, leidub tema järgmistes sõnades Autolycusele: „Nende nimed, keda sa ütled end kummardavat, on surnud inimeste nimed. .. ja millised inimesed nad olid? Eks olnud Saturnus ju inimsööja, kes hävitas ja õgis omaenda lapsi? Ja kui sa nimetad tema poega Jupiteri .., kuidas teda imetas sikk .. Ja tema teised teod — verepilastus ja abielurikkumine ja himutsemine.”

Argumenteerimise käigus ilmutab Theophilus üha enam oma vastuseisu paganlikule ebajumalakummardamisele. Ta kirjutab: „Kas ma peaksin veelgi loetlema kõiki neid loomi, nii sisalikke, kariloomi kui metsloomi, ning linde ja jõekalu, keda egiptlased kummardavad ..? .. kreeklased ja teised rahvad kummardavad kivi ja puitu ja muid materjale.” „Kuid mina kummardan Jumalat, elavat ja tõelist Jumalat,” teatab Theophilus. (Võrdle 2. Saamueli 22:47; Apostlite teod 14:15; Roomlastele 1:22, 23.)

Väärtuslik tunnistus

Theophiluse kolmeosaline teos, mis kummutab Autolycuse väiteid, sisaldab mitmekülgseid ja üksikasjalikke noomitusi ning manitsusi. Theophiluse teised kirjutised on suunatud Hermogenese ja Markioni vastu. Ta kirjutas ka elujuhiseid ja moraaliõpetust sisaldavaid raamatuid, täiendades neid evangeeliumidel põhinevate kommentaaridega. Paraku on Autolycusele suunatud kolmest raamatust säilinud vaid üksainus käsikiri.

Neist esimene raamat on Autolycusele adresseeritud kristliku usu kaitsekiri. Teine raamat Autolycusele sisaldab argumente populaarsete paganlike usundite, arutlusviiside, filosoofide ja luuletajate vastu. Theophiluse kolmandas raamatus kõrvutatakse paganlikku kirjandust Pühakirjaga.

Sel ajal kui sündis Theophiluse kolmas raamat, oli Autolycus ilmselt ikka veel arvamusel, et tõe Sõna on tühipaljas väljamõeldis. Theophilus kritiseerib Autolycust, heites talle ette: „Sa sallid rumalaid rõõmsal meelel. Vastasel juhul sa ei oleks lasknud end mõjutada mõistmatute inimeste tühjadest sõnadest ega usuks levitatavat laimu.”

Mis oli see „levitatav laim”? Theophilus paljastab selle allika. Laimajad „oma jumalavallatute huultega süüdistavad vääralt meid, kes oleme Jumala kummardajad ja keda hüütakse kristlasteks, väites, et meie kõigi naised on meile kõigile ühised ja kättesaadavad ning et me isegi sooritame verepilastust lihaste õdedega, ning mis kõige jumalakartmatum ja julmem, et me sööme inimliha”. Theophilus nägi kõvasti vaeva, võitlemaks ääretult ebatäpsete, paganlike vaadete vastu, mis olid teisel sajandil võtnud võimust nende seas, kes end kristlaseks pidasid. Ta kasutas selleks Jumala inspireeritud Sõnas olevat tõevalgust (Matteuse 5:11, 12).

Tõendiks selle kohta, et Theophilus tundis Jumala Sõna, on see, et ta sageli niihästi kasutab Piibli heebrea- ja kreekakeelseid tekste kui ka viitab neile. Ta oli üks esimesi evangeeliumide kommentaatoreid. Theophiluse paljud viited Pühakirjale annavad suurepärase pildi tema ajal valitsenud mõtteviisist. Ta kasutas inspireeritud kirjutiste tundmist ära selleks, et tõestada nende tohutut üleolekut paganlikust filosoofiast.

Theophiluse teoste ülesehitus, tema õpetajalik toon ja korrutav stiil jätab ehk mõnede arvates soovida. Mil määral võis tema vaadete õigsust mõjutada ettekuulutatud ärataganemine, seda pole praegu võimalik öelda (2. Tessalooniklastele 2:3—12). Vaatamata sellele tundub, et selleks ajaks, kui Theophilus umbes aastal 182 m.a.j. suri, oli temast saanud väsimatu apologeet, kelle kirjutised pakuvad huvi tänapäeva tõelistele kristlastele.

[Pilt lk 30]

Theophilus kummutas julgelt Autolycuse argumendid

[Piltide allikaviide lk 28]

Pildid lehekülgedel 28 ja 30 on reprodutseeritud väljaandest Illustrirte Pracht — Bibel/Heilige Schrift des Alten und Neuen Testaments, nach der deutschen Uebersetzung D. Martin Luther’s