Miks ei mainita Piiblis mõningate selle tegelaste nimesid?

Piibli Ruti raamat räägib mehest, kes keeldus täitmast oma kohustust, mis tal Moosese seaduse järgi oli. Tema poole pöördutakse lihtsalt sõnadega „sina, mis su nimi nüüd ongi” (Rutt 4:1—12). Kas sellest peaks järeldama, et kõigil piiblitegelastel, keda nimepidi ei mainita, olid selle mehe sarnaselt mõned halvad loomujooned või et nad olid liiga tähtsusetud?

Ei. Mõelgem ühele teisele näitele. Kui Jeesus soovis, et jüngrid teeksid ettevalmistusi tema viimaseks paasasöömaajaks, käskis ta neil minna „linna selle ja selle juurde” ja seada asjad tema kodus valmis (Matteuse 26:18). Kas me peaksime siis oletama, et mees, kellele selles salmis viidatakse kui „sellele ja sellele”, oli halb või et ta oli liiga tähtsusetu, et teda nimepidi mainida? Kindlasti mitte! Pole kahtlustki, et selle mehe puhul oli tegu Jeesuse jüngriga. Ent kuna tema nimi oli jutustuse seisukohalt vähetähtis, jäeti see välja.

Samuti on hea meeles pidada seda, et piiblijutustustes esinevad paljude kurjade inimeste nimed, samas kui mitmete ustavate inimeste nimesid ei ole öeldud. Näiteks on üldteada esimese naise Eeva nimi. Ent tema isekus ja sõnakuulmatus mängisid olulist rolli selles, et Aadam patustas, millel olid kohutavad tagajärjed kogu inimkonnale (Roomlastele 5:12). Samas aga ei maini Pühakiri Noa naise nime, kuigi me oleme palju tänu võlgu sellele isetule ja sõnakuulelikule naisele, kes oma meest tema ülitähtsas töös igati toetas. Ilmselgelt ei viita see, et tema nimi on Piiblist välja jäetud, sellele, et ta oli Jumala silmis ebaoluline või väärt hukkamõistu.

Piiblis on veel teisigi nimetuid isikuid, kel oli Jehoova eesmärgis ülioluline, lausa kangelaslik roll. Mõtle näiteks väiksele Iisraeli tüdrukule, kes oli Süüria väepealiku Naamani majas ori. Ta rääkis julgelt oma emandale, Naamani naisele, Jehoova prohvetist Iisraelis. Tänu sellele toimus suur ime (2. Kuningate 5:1—14). Ka Iisraeli kohtumõistja Jefta tütar jättis meile suurepärase usueeskuju. Ta oli meeleldi valmis loobuma võimalusest abielluda ja lapsi saada, et täita oma isa tõotust (Kohtumõistjate 11:30—40). Samuti ei maini Piibel rohkem kui 40 laulu kirjutaja nime ega mõningate prohvetite nimesid, kes täitsid ustavalt neile usaldatud tähtsaid ülesandeid (1. Kuningate 20:37—43).

Nendest näidetest mõtlemapanevam on ehk isegi tõik, et Piibel ei maini ustavate inglite nimesid. Kuigi me teame, et neid on sadu miljoneid, nimetab Piibel vaid kahte: Gabrieli ja Miikaeli (Taaniel 7:10; Luuka 1:19; Juuda 9). Teisi ingleid piiblijutustused nimepidi ei maini. Näiteks küsis Simsoni isa Maanoah kord inglilt: „Mis su nimi on, et saaksime sind austada, kui su sõnad täide lähevad?” Mida ingel vastas? Ta ütles: „Miks sa küsid mu nime?” Ingel keeldus alandlikult võtmast vastu austust, mis kuulus üksnes Jumalale (Kohtumõistjate 13:17, 18).

Piibel ei selgita iga kord, miks mõne isiku nime mainitakse ja teise oma taas mitte. Kuid me võime palju õppida neilt Jumalale ustavatelt isikutelt, kes teenisid teda ilma soovita paista silma või saada kuulsaks.