VALDAV osa Jehoova tunnistajate kogudusi korraldab iga nädal Pühakirja-ainelise avaliku kõne esitamise. Kui oled kogudusevanem või teenistusabiline, kas annab su tegevus tunnistust sellest, et oled tubli avalikkuse ees kõneleja ja õpetaja? Kui see on nõnda, siis võidakse sulle teha ettepanek esitada avalik kõne. Teokraatlik teenistuskool on aidanud kümnetel tuhandetel vendadel saada selle teenistuseesõiguse jaoks kõlblikuks. Millest alustada, kui sulle on antud teha avalik kõne?

Tutvu lähemalt kõnekonspektiga

Enne kui asud uurimistööd tegema, loe läbi kõnekonspekt ning mõtiskle selle üle, kuni tajud selle tähtsust. Jäta meelde teema, mis kajastub kõne pealkirjas. Mida sa kavatsed oma kuulajatele õpetada? Mis on sinu eesmärk?

Tutvu pealkirjadega. Analüüsi neid peamisi punkte. Milline seos on kõigil neil teemaga? Iga peamise punkti all on toodud hulk alapunkte. Nende alapunktide alla on paigutatud neid toetavad punktid. Pane tähele, kuidas iga kõneplaani lõik rajaneb eelmisel, juhatab järgmise juurde ning aitab kõne eesmärgini jõuda. Kui oled saanud selgeks, mis on teema ja kõne eesmärk ning kuidas peamised punktid selle eesmärgini viivad, siis oled valmis materjali arendama hakkama.

Ehk oleks sul parem jagada algul oma ettekanne neljaks-viieks peamist punkti käsitlevaks lühikõneks. Valmista neid ette ükshaaval.

Konspekt on ettevalmistuse abivahend. See pole mõeldud kasutamiseks märkmelehena, mille alusel kõnelda. See on otsekui kõne kondikava, millele sul on tarvis kasvatada peale liha, anda süda ja puhuda sisse hing.

Kasuta Pühakirja

Jeesus Kristus ja tema jüngrid tuginesid õpetamisel Pühakirjale (Luuka 4:16—21; 24:27; Ap. t. 17:2, 3). Seda saad ka sina teha. Pühakiri peaks olema sinu kõne alus. Selle asemel et konspektis toodud mõtteid vaid selgitada ja kohaldada, pane tähele, kuidas need mõtted toetuvad Pühakirjale, seejärel aga õpeta Pühakirjast lähtudes.

Kõnet ette valmistades uuri igat konspektis mainitud salmi. Pane tähele kaasteksti. Mõned tekstid pakuvad ehk vaid kasulikku taustteavet. Ettekandes pole sugugi mitte kõiki neid tarvis ette lugeda või kommenteerida. Vali välja need, mis sinu kuulajatele kõige enam sobiksid. Kui keskendud trükitud konspektis toodud kirjakohtadele, pole sul tõenäoliselt tarvis kasutada teisi pühakirjakohti.

Sinu kõne edukus ei olene mitte kasutatud kirjakohtade hulgast, vaid õpetamise tasemest. Kirjakohti kasutades näita ära nende kasutamise põhjus. Võta aega nende rakenduse selgituseks. Kui oled kirjakoha ette lugenud, hoia ka teksti selgitamise ajal Piibel lahti. Tõenäoliselt teevad ka sinu kuulajad sedasama. Kuidas sa saad äratada oma kuulajates huvi ja aidata neil Jumala Sõnast rohkem kasu saada? (Neh. 8:8, 12.) Seda saad teha selgitades, näiteid tuues ja rakendamist ära näidates.

Selgitamine. Kui valmistud selgitama võtmeteksti, küsi endalt: ”Mida see tähendab? Miks ma seda oma kõnes kasutan? Mida võiksid kuulajad selle salmi kohta küsida?” Ehk on sul tarvis analüüsida kaasteksti, tausta, ümbritsevaid asjaolusid, teksti sõnade mõjujõudu, inspireeritud kirjutaja kavatsusi. See eeldab uurimistööd. ”Ustava ja mõistliku sulase” koostatud väljaannetest leiad rikkalikult kallihinnalist informatsiooni (Matt. 24:45—47). Ära püüa selgitada kõike salmiga seonduvat, vaid selgita seda, miks sa lasid oma kuulajatel seda seoses käsitletava mõttega lugeda.

Näited. Näidete eesmärgiks on anda kuulajatele käsitletava punkti või põhimõtte kohta sügavamat arusaamist ja aidata neil see meelde jätta. Näited aitavad inimestel paremini mõista, mida oled neile kõnelnud, ning seostada seda juba teadaolevaga. Nõnda toimis ka Jeesus oma kuulsas mäejutluses. ”Taeva linnud”, ”lilled väljal”, ”kitsas värav”, ”koda kaljul” ja paljud teised sedalaadi väljendid teevad tema õpetuse tunderõhuliseks, selgeks ja unustamatuks (Matteuse 5.—7. ptk).

Rakendamine. Kirjakoha selgitamine ja selle kohta näidete toomine annab küll teadmisi, ent tulemusi annab ikkagi nende teadmiste rakendamine. On tõsi, et vastutus Piibli sõnumi kohaselt tegutseda lasub kuulajail, ent sina võid aidata neil mõista, mida on vaja teha. Kui oled kindel, et sinu kuulajad saavad arutletavast salmist aru ja näevad selle seost käsitletava punktiga, võta aega selleks, et näidata, kuidas see mõjutab tõekspidamisi ja käitumist. Tõsta esile, millist kasu toob see, kui saada lahti vääradest arvamustest või käitumisviisist, mis on arutletava tõega vastuolus.

Kirjakohtade rakendamisele mõeldes ära unusta, et sinu kuulajaskond koosneb inimestest, kelle taust ja eluolud on vägagi erinevad. Nende hulgas võib olla vasthuvitatuid, noori, eakaid ning neid, kellel on mitmesuguseid isiklikke probleeme. Olgu su kõne praktiline ja elulähedane. Püüa hoiduda nõuannetest, mis tunduvad olevat vaid mõnele konkreetsele üksikisikule suunatud.

Kõneleja otsustused

Mõned sinu ettekannet puudutavad otsustused on sinu eest juba tehtud. Selgelt on näidatud ära nii peamised punktid kui ka iga peamise mõtte käsitlemiseks ette nähtud ajahulk. Teised otsustused on jäetud sinu hooleks. Ehk otsustad ühtedele alapunktidele rohkem aega pühendada kui teistele. Ära arva, et pead kõiki alapunkte võrdsel määral lahkama. See võib tõugata sind materjali kiirustades läbi võtma ja kuulajaid infoga üle uputama. Kuidas saaksid määrata kindlaks, milliseid neist põhjalikumalt käsitleda, milliseid vaid lühidalt või möödaminnes mainida? Küsi endalt: ”Millised punktid aitavad mul kõne keskset ideed edasi anda? Millised neist võiksid tuua minu kuulajatele suurimat kasu? Kas mingi mainitud kirjakoha ja sellega seonduva mõtte väljajätt võiks nõrgestada parajasti käsitletavat tõestusliini?”

Väldi hoolega tühja mõttetargutuse või isikliku arvamuse vahelelükkimist. Isegi Jumala Poeg Jeesus Kristus hoidus rääkimast ”iseenesest” (Joh. 14:10). Mõtle sellele, et inimesed tulevad Jehoova tunnistajate koosolekutele kuulama, kuidas arutletakse Piibli üle. Kui sind on hakatud pidama heaks kõnelejaks, on see nii tõenäoliselt sellepärast, et sul on harjumuseks juhtida tähelepanu Jumala Sõnale, aga mitte iseendale. Just see teeb sinu kõned väärtuslikuks (Fil. 1:10, 11).

Kui oled ehitanud üldsõnalise konspekti kondikavale Pühakirja selgituse liha, on sul tarvis oma kõnet harjutama hakata. On kasulik teha seda kuuldavalt. Tähtis on saavutada see, et sul kõik punktid on hästi meeles. Sa pead olema suuteline esitama oma kõnet täie veendumusega, muutma oma arutlusaine elavaks ning andma tõde edasi entusiastlikult. Enne kõne esitamist küsi endalt: ”Mida ma loodan saavutada? Kas peamised punktid on selgelt esile toodud? Kas Pühakiri on tõepoolest minu kõne alus? Kas iga peamine punkt läheb loogiliselt üle järgmiseks punktiks? Kas see kõne kasvatab lugupidamist Jehoova ja tema korralduste vastu? Kas lõppsõna on otseselt teemaga seotud, näitab kuulajatele, mida teha, ning ajendab neid seda tegema?” Kui saad neile küsimustele vastata jah, siis ’tilgutab su keel tarkust’ kasuks kogudusele ja kiituseks Jehoovale (Õpet. 15:2).

MIS on sinu kui õpetaja sihiks? Kui oled saanud alles hiljaaegu kuningriigikuulutajaks, siis soovid sa kahtlemata õppida juhatama kodust piibliuurimist, sest tegi ju Jeesus oma järelkäijatele ülesandeks teha inimesi jüngriteks (Matt. 28:19, 20). Kui aga oled selles tegevusvaldkonnas juba kogenuks saanud, võib sul olla sihiks jõuda veelgi tõhusamalt nende südameni, keda püüad aidata. Kui oled lapsevanem, soovid sa kindlasti olla selline õpetaja, kes suudab anda oma lastele ajendi pühendada elu Jumalale (3. Joh. 4). Kui oled kogudusevanem või püüdled sellesse ametisse, siis ehk tahaksid olla kõnepidaja, kes soovib süvendada oma kuulajates lugupidamist Jehoova ja tema teede vastu. Kuidas neid sihte saavutada?

Õppigem Meisterõpetajalt Jeesus Kristuselt (Luuka 6:40). Ükskõik kas Jeesus kõneles rahvahulgale mäenõlval istudes või vaid mõnele üksikule inimesele teed käies, jättis see, mida ta ütles ja kuidas ta ütles, inimestesse sügava jälje. Jeesus virgutas oma kuulajate mõistust ja südant ning selgitas neile mõistetaval viisil kuuldu praktilist väärtust. Kas ka sina suudad seda teha?

Looda Jehoovale

Nii lähedased suhted oma taevase Isaga kui ka Jumala vaimu õnnistus andsid Jeesusele oivalised õpetamisoskused. Kas sina palvetad tõsimeeles Jehoova poole, et suudaksid kodust piibliuurimist tõhusalt juhatada? Kas sina kui lapsevanem palud regulaarselt jumalikku juhatust, et oma lapsi õpetada? Kas palvetad kogu südamest, kui valmistud esitama kõnet või juhatama koosolekut? Kui nõnda palvemeeles Jehoovale loota, aitab see sul saada tõhusamaks õpetajaks.

Usaldus Jehoova vastu ilmneb ka toetumises tema Sõnale Piiblile. Oma viimasel eluõhtul täiusliku inimesena ütles Jeesus palves Isale: ”Mina olen neile andnud sinu sõna” (Joh. 17:14). Ehkki Jeesusel oli rikkalikult kogemusi, ei väljendanud ta kunagi iseenda mõtteid. Alati kõneles ta seda, mida Isa oli talle õpetanud, ning andis meile selles eeskuju (Joh. 12:49, 50). Jumala sõnal, mis on talletatud Piiblisse, on vägi mõjutada inimesi — nende tegusid, peidetumaid mõtteid ja tundeid (Heebr. 4:12). Kui su teadmised Jumala Sõna kohta kasvavad ja sa õpid neid teenistuses hästi ära kasutama, siis omandad sa sellise õpetamisoskuse, mis tõmbab inimesi Jumala ligi (2. Tim. 3:16, 17).

Austa Jehoovat

Olla Kristust jäljendav õpetaja ei tähenda mitte lihtsalt seda, et suudetakse teha köitev ettekanne. On tõsi, et inimesed panid imeks Jeesuse ”armu sõnu” (Luuka 4:22). Ent mis oli Jeesuse hea kõnelemise eesmärgiks? Selleks polnud mitte tähelepanu tõmbamine endale, vaid au toomine Jehoovale (Joh. 7:16—18). Lisaks ergutab ta oma järelkäijaid: ”Paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas” (Matt. 5:16, meie kursiiv). See nõuanne peaks mõjustama meie õpetusviisi. Meil peaks olema sihiks hoiduda kõigest, mis võiks selle eesmärgi saavutamiselt kõrvale viia. Niisiis, plaanides, mida ja kuidas öelda, oleks meil hea endalt küsida: ”Kas see süvendab lugupidamist Jehoova vastu või tõmbab tähelepanu minule?”

Näiteks saab õpetamisel kasutada tõhusalt näiteid ja tõsieluseiku. Kui aga näide venib liiga pikaks või eluseiga jutustamisel laskutakse ülemäärastesse üksikasjadesse, võib õpetlik iva kaduma minna. Samuti võib teenistustöö eesmärk häguseks muutuda, kui pajatada lugusid, mis vaid meelt lahutavad. Tagajärjeks on see, et õpetaja tõmbab tähelepanu iseendale, selle asemel et saavutada teokraatliku haridustöö tegelikku eesmärki.

Kuidas ”teha vahet”

Et inimesest tõesti jünger saaks, peab ta õpetatavast selgesti aru saama. Ta peab tõde kuulma ja ka mõistma, kuidas see teistest uskumustest erineb. Selleni aitab jõuda vastandamine.

Jehoova kutsus oma rahvast korduvalt üles ’tegema vahet’ puhta ja ebapuhta vahel (3. Moos. 10:9—11). Ta ütles, et need, kes teenivad tema ülevas vaimses templis, peavad õpetama rahvale ”vahet püha ja mittepüha vahel” (Hes. 44:23). Õpetussõnade raamatus on ohtralt vastandatud õiglust ja nurjatust, tarkust ja rumalust. Eristada saab ka asju, mis pole vastandlikud. Apostel Paulus tegi vahet õige inimese ja hea inimese vahel, nagu see ilmneb kirjakohast Roomlastele 5:7. Kirjas heebrealastele osutas ta Kristuse ülempreestriameti ülimusele Aaroni ameti suhtes. Ka 17. sajandil elanud pedagoog Jan Amos Komenskỳ kirjutas: ”Õpetada ei tähenda tegelikult midagi muud kui näidata, kuidas asjad üksteisest oma eesmärgi, vormi ja algupära poolest erinevad. [—] Seega on hea õpetaja see, kes oskab erinevused hästi välja tuua.”

Näiteks võid sa jagada inimesele õpetust Jumala Kuningriigi kohta. Kui ta ei mõista, mis see Kuningriik on, saad sa näidata, kuidas Piiblis öeldu vastandub ideele, et see Kuningriik on vaid inimese südameseisund. Ka võid sa näidata, kuidas Kuningriik erineb inimvalitsustest. Ent inimeste puhul, kes neid põhitõdesid teavad, võiksid rohkem detailidesse laskuda. Sa võiksid neile näidata, kuidas Messia Kuningriik erineb Jehoova kõikehõlmavast kuningavõimust, mida kirjeldatakse Laulus 103:19, või ’Isa armsa Poja riigist’, mida mainitakse Koloslastele 1:12, 13, või ”korraldamisest”, millest kõneldakse kirjakohas Efeslastele 1:10. Sellistele erinevustele tuginedes on kergem seada see tähtis piibliõpetus kuulajate tähelepanu keskpunkti.

Jeesus kasutas sellist õpetusviisi korduvalt. Ta vastandas tollal üldlevinud arusaama Moosese Seaduse kohta selle Seaduse tegelikule eesmärgile (Matt. 5:21—48). Ta tõi välja erinevused tõelise Jumalale andumuse ja variseride silmakirjalike tegude vahel (Matt. 6:1—18). Ta vastandas nende vaimu, kes ’valitsevad’ teiste üle, ennastohverdava vaimuga, mida ilmutavad tema järelkäijad (Matt. 20:25—28). Nagu on kirjas Matteuse 21:28—32, kutsus Jeesus ühel teisel korral oma kuulajaid üles tegema ise vahet enese õigeks pidamise ja tõelise meeleparanduse vahel. See viib meid hea õpetamisoskuse teise väärtusliku tahu juurde.

Erguta kuulajaid järele mõtlema

Kirjakohast Matteuse 21:28 võime lugeda, et Jeesus alustas oma võrdlust küsimusega: ”Aga mis te arvate?” Võimekas õpetaja ei esita pelgalt fakte ega anna vastuseid. Ta hoopis ergutab oma kuulajaid arendama mõttetegevust (Õpet. 3:21; Rooml. 12:1). Seda saab teha ka küsimusi esitades. Kirjakohas Matteuse 17:25 küsis Jeesus: ”Mis sa arvad, Siimon? Kellelt võtavad kuningad maa peal tolli või maksu, kas oma lastelt või võõrastelt?” (meie kursiiv). Jeesuse mõtlemapanevad küsimused aitasid Peetrusel templimaksu maksmise suhtes ise õigele järeldusele jõuda. Vastates kord ühe mehe küsimusele ”Kes siis on mu ligimene?”, vastandas Jeesus preestri ja leviidi tegusid samaarlase omadele. Seejärel tõstatas ta küsimuse: ”Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene sellele, kes oli sattunud röövlite kätte?” (Luuka 10:29—36). Ka siin ei teinud Jeesus kuulaja eest mõttetööd ära, vaid pani ta ise oma küsimusele vastama (Luuka 7:41—43).

Püüa jõuda südameni

Jumala Sõna tähendust tajuvad õpetajad mõistavad, et õige jumalakummardamine pole vaid kindlate faktide meelespidamine ja reeglite järgimine, vaid see rajaneb headel suhetel Jehoovaga ning tema teedest lugupidamisel. Sellise kummardamisega on seotud süda (5. Moos. 10:12, 13; Luuka 10:25—27). Pühakirjas viitab termin ”süda” korduvalt sisemisele inimesele tervikuna, sealhulgas ka soovidele, kiindumustele, tundmustele ja ajenditele.

Jeesus teadis, et kuigi inimesed vaatavad välisele küljele, näeb Jumal seda, mis südames (1. Saam. 16:7). Meie jumalateenimise ajendiks peaks olema armastus tema vastu, aga mitte püüd kaasinimestele muljet avaldada (Matt. 6:5—8). Seevastu variserid tegid paljusid asju, et välja paista. Nad asetasid suurt rõhku käsuseadusega kaasnevatest üksikasjadest kinnipidamisele ning omatehtud reeglite järgimisele. Ent nad jätsid oma elus ilmutamata omadused, mis oleks neid lahutamatult sidunud Jumalaga, keda nad väitsid end kummardavat (Matt. 9:13; Luuka 11:42). Jeesus õpetas, et ehkki kuuletumine Jumala nõudmistele on tähtis, annab sellele kuuletumisele tegeliku väärtuse see, mis on südames (Matt. 15:7—9; Mark. 7:20—23; Joh. 3:36). Kõige suuremat kasu saadab meie õpetustegevus siis, kui me toimime Jeesuse eeskujul. On tähtis, et me aitaksime inimestel õppida seda, mida Jumal neilt nõuab. Kuid tähtis on ka see, et nad tunneksid ja armastaksid Jehoovat kui isikut, nii et nende käitumises kajastuks see, kui väärtuslikuks nad peavad häid suhteid tõelise Jumalaga.

Et inimesed sellisest õpetamisest kasu saaksid, tuleb neil muidugi ausalt vaadata oma südamesse. Jeesus ergutas inimesi analüüsima oma motiive ning uurima oma tundeid. Mingit oma kuulajate väärarvamust parandades oli tal tavaks neilt küsida, miks nad nõnda mõtlevad, ütlevad või tegutsevad. Kuid et mitte sellega piirduda, sidus Jeesus oma küsimuse mõne ütluse, näite või teoga, mis aitasid neil asjale õigest küljest vaadata (Mark. 2:8; 4:40; 8:17; Luuka 6:41, 46). Ka meie võime oma kuulajaid sel kombel aidata, kui soovitame neil esitada endale selliseid küsimusi nagu ”Miks selline teguviis mulle meeldib?”, ”Miks ma sellises olukorras just nõnda toimin?”. Seejärel anna neile ajend vaadata asju Jehoova seisukohalt.

Näita, kuidas õpitut rakendada

Hea õpetaja teab, et ”tarkus on peaasi” (Õpet. 4:7, UM). Tarkus on võime rakendada edukalt teadmisi, et lahendada probleeme, vältida ohte, saavutada eesmärke ning aidata teisi. Õpetajal lasub kohustus aidata õpilastel seda tegema õppida, ilma et ta nende eest otsuseid langetaks. Mitmesuguseid Piibli põhimõtteid lahates aita õpilasel nende üle arutleda. Ehk võiksid tuua mingi olukorra igapäevaelust ja paluda siis õpilasel selgitada, kuidas äsja Piiblist õpitud põhimõte temale abiks oleks, kui ta sellisesse olukorda satuks (Heebr. 5:14).

Aasta 33 nelipühil peetud kõnega illustreeris Peetrus, kuidas näidata kuuldu praktilist rakendamist, nii et see mõjutaks inimeste elu (Ap. t. 2:14—36). Käsitlenud kolme lõiku Pühakirjast, mida rahvas tunnistas end uskuvat, näitas Peetrus ära nende rakendamise, tuginedes sündmustele, mille tunnistajaiks nad kõik olid olnud. Tulemuseks oli see, et rahvas mõistis vajadust kuuldu kohaselt tegutseda. Kas sinu õpetusviis avaldab inimestele samasugust mõju? Kas ka sina lähed faktide esitamisest kaugemale ja aitad inimestel saada aru, miks asi just nii on? Kas ergutad neid kaaluma seda, kuidas õpitav peaks nende elu mõjutama? Nad ehk küll ei hüüata: ”Mis me peame tegema?”, nagu seda tegi rahvas nelipühil, ent kui sa oled kirjakohtade rakendamise hästi selgeks teinud, paneb see neid mõtlema kohaste tegude tegemisele (Ap. t. 2:37).

Lastevanematena avaneb teile koos lastega Piiblit lugedes suurepärane võimalus õpetada neid mõtlema sellele, kuidas Piibli põhimõtteid praktikasse viia (Efesl. 6:4). Näiteks võiksite valida nädala piiblilugemiskavast mõned salmid, arutada nende tähendust ja seejärel esitada selliseid küsimusi nagu: ”Millist juhatust meie sellest saame? Kuidas me saaksime neid salme teenistustööl kasutada? Mida need räägivad Jehoova ja tema toimimisviiside kohta ning kuidas see süvendab meis lugupidamist tema vastu?” Julgusta oma peret teokraatlikus teenistuskoolis nende mõtete kohta kommentaare tegema. Tõenäoliselt jäävad salmid, mida nad kommenteerivad, neile hästi meelde.

Anna head eeskuju

Lisaks sinu sõnadele õpetavad ka sinu teod. Sinu ettevõtmised on praktiliseks näiteks selle kohta, kuidas öeldut ellu rakendada. Just nii lapsed õpivadki. Oma vanemaid jäljendades näitavad nad, et soovivad nendega sarnaneda. Nad tahavad kogeda, mida tähendab teha seda, mida vanemad teevad. Kui ka need, keda sina õpetad, ’võtavad sind eeskujuks, nagu sinagi võtad Kristuse’, hakkavad nad kogema Jehoova teedel käimisest tulenevaid õnnistusi (1. Kor. 11:1). Nad saavad ise kogeda seda, kuidas Jumal nendega tegeleb.

Tegemist on tõsise meeldetuletusega selle kohta, kui tähtis on anda head eeskuju. See, ’missugused me oleme pühas elus ja jumalakartuses’, on neile, keda me õpetame, kõnekas eluline näide selle kohta, kuidas rakendada Piibli põhimõtteid ellu (2. Peetr. 3:11). Kui õhutad piibliõpilast Jumala Sõna korrapäraselt lugema, ole ka ise usin seda tegema. Kui sa soovid, et su lapsed õpiksid Piibli põhimõtetest kinni pidama, hoolitse kindlasti selle eest, et nad näeksid, kuidas sinu enda teod on kooskõlas Jumala tahtega. Juhul kui sa õpetad kogudust olema kuulutustöös innukas, osale ise selles töös täiel määral. Kui sa ka teed seda, mida sa õpetad, saad edukamalt teisi motiveerida (Rooml. 2:21—23).

Et paremini õpetada, küsi endalt: ”Kas ma jagan õpetust nõnda, et see võib muuta minu kuulajate hoiakuid, kõnet või tegusid? Kas ma asja selgitades toon välja ühe idee või teguviisi erinevuse teisest? Mida ma teen, et minu õpilastel, lastel või koosoleku kuulajaskonnal oleks kergem öeldut meelde jätta? Kas ma näitan oma kuulajatele selgelt ära, kuidas õpitut ellu rakendada? Kas nad võivad näha minu eeskuju selles? Kas nad mõistavad, kuidas nende toimimisviis arutletavas küsimuses võib mõjutada nende suhteid Jehoovaga?” (Õpet. 9:10.) Oma õpetajaoskusi arendada püüdes pööra sellistele asjadele pidevalt tähelepanu. ”Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad” (1. Tim. 4:16).