Nad võtsid julguse kokku

KUULUTUSTÖÖKS julgust kokku võtta ei ole alati kerge. Tegelikult ütles apostel Paulus, et ükskord tegi ta seda ”suure võitlusega” (1. Tessalooniklastele 2:2). Kas ”võitlus” kuulutamise nimel tasub ennast ära? Pole mingit garantiid, et see toob kaasa väga erilisi kogemusi, kuid sageli on Jumala teenijad selle tulemusena palju rõõmu kogenud. Mõtle mõningatele näidetele.

Kaheksa-aastane tüdruk nimega Tara kuulas tähelepanelikult, kui õpetaja kõneles klassile, et Teise maailmasõja ajal pidid juudi vangid koonduslaagrites kandma eraldusmärgina kollast Taaveti tähte. Tara mõtles, kas lisada omalt poolt üks mõte. ”Palvetasin avatud silmadega,” meenutab ta. Seejärel tõstis ta käe ja ütles, et ka Jehoova tunnistajad olid nendes laagrites ning nemad pidid kandma violetset kolmnurka. Õpetaja kuulas huviga ja tänas teda. Tänu sellele mõtteavaldusele avanes Taral veel teisigi võimalusi vestluseks õpetajaga, kes hiljem näitas kogu sellele klassile videot ”Jehoova tunnistajad seisavad kindlalt natside rünnaku vastu” (”Jehovah’s Witnesses Stand Firm Against Nazi Assault”).

Lääne-Aafrikas Guineas tahtis üks Irène-nimeline noor ristimata kuulutaja teenistuses edeneda. Misjonär, kes temaga Piiblit uuris, innustas teda jagama koolis kaasõpilastele ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Irène kõhkles veidi, sest tema klassikaaslased olid varem osutanud negatiivset vastukaja. Kuid tänu misjonäri julgustusele otsustas Irène pöörduda esmalt selle õpilase poole, kes näis olevat kõige enam vastu. Irène üllatuseks võttis see tüdruk ajakirjad meeleldi vastu. Teised õpilased järgisid tema eeskuju. Irène levitas sel kuul rohkem ajakirju kui viiel eelneval kuul kokku.

Ühele kogudusevanemale Trinidadis tundus mõte minna külastama kooli direktorit, tutvustamaks talle ajakirja ”Ärgake!” hariduslikku väärtust, üsna heidutav. Ta võttis siiski julguse kokku. Ta ütleb: ”Palvetasin, kui sisenesin kooli territooriumile. Direktor osutus ülimalt meeldivaks inimeseks. See tundus lausa uskumatu.” Ta võttis vastu ajakirja teemal ”Mida on loota tänapäeva noortel?” ja isegi lubas seda tunnis kasutada. Sellest ajast saadik on ta võtnud vastu 40 eksemplari erisuguseid numbreid.

Noorena leidis Vaughn alati, et kuulutustöö on talle raske. ”Läksin närvi, mu käed higistasid ja hakkasin kiiresti rääkima — ma lihtsalt ei suutnud ennast pidurdada.” Siiski sai temast täisajaline teenija. Kuid tal polnud alati sugugi kerge vestlust alustada. Kord, kui ta oli päev otsa tulutult tööd otsinud, tahtis ta rongis kellelegi tunnistust anda, ”et sellel halval päeval vähemalt midagi head saaks tehtud”. Kuid temas tekitasid kartust tähtsa moega ärimehed, kes metroorongis olid. Viimaks võttis ta julguse kokku ning kõnetas enda kõrval olevat eakat meest. Järgnes pikk vestlus. ”Noore inimese kohta on teil väga head küsimused,” täheldas ärimees ja küsis: ”Kas te olete teoloog?” Vaughn vastas: ”Ei, ma olen Jehoova tunnistaja.” ”Aa,” naeratas mees, ”nüüd ma mõistan.”

Need ja veel paljud teised Jehoova tunnistajad on kogenud rõõmu, kui nad on julguse kokku võtnud ja kuulutanud. Kas sina teed sedasama?

[Pilt lk 25]

Tara

[Pilt lk 25]

Vaughn