Me ’kuulutame sõna’
1 Vastavalt Piibli kirjeldusele „viimsete päevade” kohta on enamikul tänapäeva inimestel vaid „jumalakartuse nägu” (2. Tim. 3:1, 5). See on nii sellepärast, et religioonijuhid ei ole andnud oma karjadele õiget vaimset juhatust. Ristiusu vaimulikud ei seisa Piibli eest. Nad eelistavad korrutada filosoofide ja teoloogide tühiseid õpetusi või tegelda ühiskondlike ja poliitiliste küsimustega, selle asemel et kuulutada Jumala Sõna. Paljud religioonijuhid ei usugi Piiblit. Nende arvates on see iganenud ning seepärast ei propageeri nad mitte Piibli õpetust Suurest Loojast, vaid hoopis evolutsiooniteooriat. Enamik vaimulikke ei kasuta isegi Jumala isikunime ega püüa teha ka mingeid takistusi, et seda tänapäeva piiblitõlgetest välja ei jäetaks.
2 Tänapäeva vaimulikkond kuulutab ilmaaegu, nagu seda tegid ka Jeesuse päevil elanud usujuhid (Matt. 15:8, 9). Olukord on täpselt selline, nagu ennustas prohvet Aamos: „Nälga [tuntakse] mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Jehoova sõnade kuulmise järele!” (Aamos 8:11). Rohkem kui midagi muud vajavad inimesed Jumala Sõna vaimset toitu.
3 Kuidas rahuldada inimeste vaimseid vajadusi. Paulus ergutas Timoteost pidama kinni „pühadest kirjadest, mis võivad .. teha targaks pääsema”, ning seetõttu manitses ta teda, et ta teistele ’sõna kuulutaks’ (2. Tim. 3:14, 15, UT; 4:2). Jehoova tunnistajatena peame kuulutades pidama kinni Piibli õpetustest, jäljendades sellega meie eeskuju Jeesust, kes ütles: „Minu õpetus ei ole minu oma, vaid selle, kes mind on läkitanud” (Joh. 7:16). Me õpetame Jumala Sõna alusel, kuna me mõistame, et selles sisaldub Jumala tarkus, ning tahame, et inimesed õpiksid tundma seda allikat, kust on pärit teave, mida me neile jagame (1. Kor. 2:4—7).
4 Et inimesed saaksid Jehoovat tundma õppida ja temasse uskuda, peavad nad kõigepealt Piibli tõde kuulma. Paulus kirjutas põhjendatult: „Kuidas nad võivad uskuda temasse, kellest nad ei ole kuulnud? Ja kuidas nad saavad kuulda ilma kuulutajata?” (Rooml. 10:14). Kui me kuulutame Jumala Sõna, aitame teistel täpse tundmise abil usku omandada. Selline tundmine võib muuta ja muudabki elu paremaks. Inglise kirjanik Charles Dickens kirjutas Piibli kohta: „See on parim raamat, mis eales maailmas on olnud või tulevikus on, kuna ta pakub parimat juhatust, mida üks inimene, kes püüab olla tõemeelne ja ustav, eales võib saada.”
5 Need, kes janunevad vaimse tõe järele, hakkavad mõistma, et see põhineb Jumala Sõna autoriteedil. Aastal 1913 anti noorele üliõpilasele Frederick W. Franzile brošüür „Kus viibivad surnud?” („Where Are the Dead?”). Olles suure huviga lugenud, millise vastuse Piibel sellel küsimusele annab, teatas ta: „See on tõde.” Miljonid tõeotsijad on leidnud sedasama. Kuulutagem ikka innukalt ja usinalt Sõna, et võiksime saada osa rõõmust, mida toob see, kui kuuleme teisi ütlemas: „See on tõde.”