Nad tõusevad tiibadega üles nagu kotkad
MIDA tunneb inimene pärast seda, kui ta on viis aastat pidanud vastu natslikes koonduslaagrites? On ta araks muutunud? Kibestunud? Täis kättemaksuiha?
Nii kummaline kui see ka ei näi, kirjutas üks selline mees: „Minu elu rikastus rohkem, kui ma eales oskasin oodata.” Mispärast talle nii tundus? Ta selgitas: „Ma leidsin kaitset Kõigekõrgema tiibade all ning kogesin prohvet Jesaja sõnade täitumist: ’Kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: .. nad käivad ega väsi!’ ” (Jesaja 40:31).
Sellel kristlikul mehel, kelle ihu vaevati hirmsaimal kombel, mida üldse on võimalik kujutleda, oli vaim, mis piltlikult öeldes lendas kõrgele üles, vaim, mida natside brutaalsus ei suutnud vallutada. Sarnaselt Taavetiga leidis ta pelgupaiga Jumala „tiibade” varjus (Laul 57:2). Kasutades samasugust võrdluspilti nagu prohvet Jesajagi, võrdles see kristlik mees oma vaimset jõudu kotka jõuga, kes üha kõrgemale ja kõrgemale taevasse lendab.
Kas sulle tundub vahel, et raskused matavad su enda alla? Kahtlemata sooviksid sinagi leida pelgupaiga Kõigekõrgema tiibade all, ’tõusta tiibadega üles nagu kotkas’. Et mõista, kuidas see on võimalik, on hea teada üht-teist kotkast, keda on Pühakirjas sageli piltlikus tähenduses kasutatud.
Kotka lipu all
Oma jõu ja majesteetliku lennu tõttu oli kotkas vahest üks enim imetletumaid kõigist lindudest, keda inimesed muistsel ajal vaatlesid. Paljud muistsed armeed, sealhulgas Babüloonia, Pärsia ja Rooma armee, marssisid kotka lipu all. Kyros Suure armee oli üks nendest. Piibel oli ennustanud, et see Pärsia kuningas on justkui röövlind, kes tuleb idast Babüloonia maailmariiki hävitama (Jesaja 45:1; 46:11). Kakssada aastat pärast selle prohvetiennustuse kirjapanekut ründas Kyrose sõjavägi, kelle lahingulippudel oli kujutatud kotkaid, Babüloni linna otsekui saagi kallale sööstev kotkas.
Hiljem valisid näiteks sõjamehed Karl Suur ja Napoleon ning sellised maad nagu Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa oma sümboliks kotka. Iisraellastele anti käsk, et nad ei kummardaks ei kotka ega ühegi teise olevuse kujutist (2. Moosese 20:4, 5). Kuid samas viitasid piiblikirjutajad kotka omadustele, et illustreerida oma sõnumit. Seega kasutatakse kotkast — lindu, keda Pühakiri kõige sagedamini mainib — näiteks tarkuse, Jumala kaitse ning kiiruse sümbolina.
Kotka silm
Kotka terav nägemine on alati olnud üldtuntud. Ehkki kaljukotkas kaalub harva üle viie kilogrammi, on tema silm tegelikult suurem kui inimese oma ning tema nägemine palju teravam. Kirjeldades Iiobile kotka võimekust toidu leidmisel, ütles Jehoova: „Ta silmad näevad kaugele” (Iiob 39:27, 29). Alice Parmelee jutustab oma raamatus All the Birds of the Bible, et „kord märkas kotkas viie kilomeetri kauguselt järvepinnal õõtsuvat surnud kala ning laskus diagonaalis täpselt sellesse kohta. Peale selle, et kotkas oli võimeline nägema väikest objekti tunduvalt suurema vahemaa tagant, kui inimene seda suudaks, ei lasknud lind kogu viiekilomeetrise languse ajal kala hetkekski silmist”.
Oma terava nägemise tõttu sobib kotkas sümboliseerima tarkust, üht Jehoova põhiomadust. (Võrdle Hesekiel 1:10; Ilmutuse 4:7.) Mispärast? Tarkus hõlmab seda, et näeme ette iga enda tegevuse tagajärgi (Õpetussõnad 22:3). Kotkas, olles võimeline nägema väga kaugele, võib hädaohtu juba eemalt märgata ja käituda ettevaatlikult, just nagu mõistlik mees Jeesuse tähendamissõnas nägi ette tormi puhkemise võimalust ning ehitas oma maja kaljule (Matteuse 7:24, 25). On huvitav, et kui hispaania keeles kirjeldatakse kedagi kui kotkast, tähendab see, et teda peetakse arukaks ja taiplikuks.
Kui sul kunagi avaneb võimalus kotkast lähedalt näha, siis pane tähele tema silmavaadet. Ta ei heida sulle põgusat pilku, vaid tundub, nagu uuriks ta sinu välimuse iga detaili. Samamoodi kaalub tark mees enne mistahes otsuse langetamist hoolsalt kõiki asjaolusid ega usalda lihtsalt oma vaistu ja tundeid (Õpetussõnad 28:26). Lisaks sellele, et terava nägemise tõttu sümboliseerib kotkas sobivalt Jumala tarkust, on piiblikirjutajad ka kotka suurejoonelist lendu piltlikus tähenduses kasutanud.
„Kotka tee taeva all”
„Kotka tee taeva all” on tähelepanuväärne niihästi kiiruse kui ka selle poolest, et ta näib lendavat täiesti sundimatult, järgimata mingit ettekirjutatud rada ning jätmata jälge (Õpetussõnad 30:19). Kotka kiirusele vihjatakse tekstis Nutulaulud 4:19, kus kirjeldatakse Babüloonia sõjamehi: „Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel.” Kui kõrgustes tiirlev kotkas silmab saaki, tõmbab ta tiivad kokku ning langeb järsult alla mõnedel andmetel kuni 130-kilomeetrise tunnikiirusega. Seega pole üllatav, et Pühakirjas kasutatakse kotkast kiiruse sünonüümina, seda eriti seoses sõjaliste jõududega (2. Saamueli 1:23; Jeremija 4:13; 49:22).
Seevastu viitab Jesaja kotka sundimatule lennule. „Kes ootavad Jehoovat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi!” (Jesaja 40:31.) Milles peitub kotka hõljuva lennu saladus? Ülespoole tõusmine nõuab kotkalt vähe pingutusi, sest ta kasutab ära tõusvaid õhuvoole. Need on nähtamatud, kuid kotkas on meister neid leidma. Kui kotkas on tõusva õhuvoolu kord leidnud, laotab ta oma tiivad ja saba ning tiirleb õhuvoolus, lastes end kanda aina kõrgemale ja kõrgemale. Kui ta on jõudnud piisavalt kõrgele, laugleb ta järgmise õhuvooluni, kus kõik toimub samamoodi. Sel viisil võib kotkas minimaalse energiakuluga tundide kaupa kõrgustes viibida.
Iisraelis, eriti Ghori alangul, mis ulatub Punase mere kaldal paiknevast Esjon-Geberist kuni maa põhjaosas asuva Daanini, on kotkad igapäevane vaatepilt. Eriti arvukalt on neid kevadel ja sügisel, kui nad rändavad. Mõnedel aastatel on loendatud isegi ligi 100000 kotkast. Kui õhk hommikupäikeses soojeneb, võib näha sadu röövlinde lendamas üle Ghori alangu äärsete kaljude.
Kotka sundimatu lend illustreerib kaunilt seda, kuidas Jehoova vägi võib meid nii vaimselt kui emotsionaalselt üles tõsta, et suudaksime jätkuvalt oma kohustusi täita. Samamoodi nagu kotkas ei suuda taolistesse kõrgustesse lennata omal jõul, nõnda ei saa ka meie olla edukad, kui toetume omaenda võimetele. „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks,” selgitas apostel Paulus (Filiplastele 4:13). Nagu kotkas otsib pidevalt nähtamatuid tõusvaid õhuvoole, niisamuti meie ’palume pidevalt’ Jehoovalt tema nähtamatut tegevat jõudu kirglikult palvetades (Luuka 11:9, NW; 11:13).
Rände ajal leiavad kotkad tõusvaid õhuvoole tihti sel viisil, et panevad tähele teisi röövlinde. Loodusteadlane D. R. Mackintosh teatas, et ühel juhul tiirles samas õhuvoolus ülespoole kokku 250 kotkast ja muud röövlindu. Sarnaselt sellega võivad tänapäeva kristlased teiste jumalakartlike sulaste ustavat eeskuju järgides õppida toetuma Jehoova jõule. (Võrdle 1. Korintlastele 11:1.)
Kotka tiibade varjus
Üks kõige ohtlikumaid aegu kotka elus on siis, kui ta õpib lendama. Lennukatsetel ei hukku just vähe kotkaid. Ka noor Iisraeli rahvas oli ohus, kui ta Egiptusest lahkus. Seega olid tõesti kohased need Jehoova sõnad iisraellastele: „Te olete näinud, mida ma olen teinud egiptlastele, kuidas ma teid olen kandnud kotka tiibadel ja kuidas ma teid olen toonud enese juurde” (2. Moosese 19:4). On teateid selle kohta, kuidas kotkad on oma poegi lühikest aega seljas kandnud, et need oma esimestel lennukatsetel maha ei kukuks. Kommenteerides niisuguseid teateid, ütleb Godfrey R. Driver väljaandes Palestine Exploration Quarterly: „[Piibli] sellekohane võrdpilt ei ole tühipaljas fantaasialend, vaid põhineb tõsielul.”
Kotkad on ka teistel viisidel eeskujulikud lapsevanemad. Nad mitte üksnes ei muretse oma pojale korrapäraselt toitu, vaid emalind ka tükeldab hoolikalt liha, mille isakotkas pessa toob, nii et kotkapoeg saab selle alla neelata. Kuna tavaliselt ehitavad nad oma pesa kaljule või kõrge puu otsa, on noored linnud halva ilma eest kaitsetud (Iiob 39:27, 28). Piibli maade kõrvetavas päikeses võiks noor lind hukkuda, kui vanemad tema eest ei hoolitseks. Täiskasvanud kotkas laotab oma tiivad, mõnikord lausa mitmeks tunniks, et oma õrna poega varjata.
Seepärast on väga kohane, et Pühakirjas kasutatakse kotka tiibasid Jumala kaitse sümbolina. 5. Moosese 32:9—12 kirjeldab, kuidas Jehoova iisraellasi nende kõrberännaku ajal kaitses: „Sest Jehoova omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob! Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera! Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel! Jehoova üksi juhtis teda.” Jehoova kaitseb armastavalt ka meid, kui me kindlalt talle loodame.
Pääsetee
Mõnikord, kui me kohtame probleeme, soovime ehk kõigist oma raskustest eemale lennata. Taavetil oli just selline soov. (Võrdle Laul 55:7, 8.) Ehkki Jehoova on küll tõotanud meid aidata, kui me selles süsteemis katsumusi ja kannatusi kohtame, ei päästa ta meid täielikult. Piibel kinnitab meile: „Teid ei ole veel tabanud muud kui inimlik kiusatus; aga ustav on Jumal, kes ei lase teid rohkem kiusata kui te suudate kanda, vaid ühes kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nõnda et te suudaksite kanda” (1. Korintlastele 10:13).
Selle „väljapääsu” ehk „pääsetee” (King James Version) juurde kuulub see, et õpime lootma Jehoovale. Just seda koges Max Liebster, kelle mõtteid tsiteeriti selle artikli alguses. Koonduslaagrites oldud aastate jooksul õppis ta Jehoovat tundma ja temale lootma. Nagu koges Max, tugevdab Jehoova meid oma Sõna, vaimu ja organisatsiooni kaudu. Isegi koonduslaagrites otsisid Jehoova tunnistajad üles kaasusklikud ja pakkusid neile vaimset abi, arutades koos Pühakirja mõtteid ning kasutades ühiselt seda piiblilist kirjandust, mis neil oli. Ning nagu ustavad ellujääjad on ikka ja jälle kinnitanud, Jehoova tõesti tugevdas neid. „Ma palusin lakkamatult Jehoova käest abi,” selgitab Max, „ja tema vaim andis mulle jõudu.”
Ükskõik millist katsumust me ka ei kohtaks, võime samamoodi saada Jumala püha vaimu tuge, muidugi kui me seda pidevalt palume (Matteuse 7:7—11). Elustatuna sellest „jõust, mis ületab tavapärase”, ei takerdu me oma probleemidesse, vaid tõuseme kõrgele. Me kõnnime pidevalt Jehoova teel ega väsi. Me tõuseme tiibadega üles nagu kotkad (2. Korintlastele 4:7, NW; Jesaja 40:31).
[Väljavõte lk 10]
Ta ei heida sulle põgusat pilku
[Pildi allikaviide lk 9]
Foto: Cortesía de GREFA
[Pildi allikaviide lk 10]
Foto: Cortesía de Zoo de Madrid