80. peatükk

Lambatarad ja karjane

JEESUS on tulnud Jeruusalemma pidama templipühitsemise püha ehk hanukka’t, püha, millega tähistatakse Jehoova templi taaspühitsemist. Umbes 200 aastat tagasi, aastal 168 e.m.a., vallutas Antiochos IV Epiphanes Jeruusalemma ning rüvetas templi ja selle altari. Kuid kolm aastat hiljem vallutati Jeruusalemm tagasi ning tempel pühitseti uuesti. Pärast seda peeti igal aastal taaspühitsemise püha.

See templipühitsemise püha leiab aset 25. kislevil, sel juudi kalendri kuul, mis meie praeguse kalendri järgi vastab novembri lõpule ja detsembri algusele. Nõnda siis jääb veidi üle saja päeva ülitähtsa paasapühani aastal 33. Kuna käes on külm aastaaeg, nimetab Johannes seda „talveks”.

Nüüd kasutab Jeesus tähendamissõna, kus ta mainib kolme lambatara ja enda kui Hea Karjase rolli. Esimene lambatara, millest ta räägib, kujutab endast Moosese seaduselepingu korraldust. Seadus oli otsekui tara, mis eraldas juute nende rahvaste kõlbeliselt mandunud tavadest, kes polnud Jumalaga sellises erilises lepingus. Jeesus seletab: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile: kes ei lähe uksest sisse lambatarasse, vaid astub sisse mujalt, see on varas ja röövel! Aga kes uksest sisse läheb, see on lammaste karjane.”

On tulnud teisigi, kes on väitnud end olevat Messia ehk Kristuse, kuid nad pole olnud see õige karjane, kellest Jeesus nüüd edasi kõneleb: „Sellele avab uksehoidja, ja lambad kuulevad ta häält, ja ta kutsub omi lambaid nimepidi ja viib nad välja. [—] Aga võõrast nad ei järgi, vaid põgenevad tema eest, sest nad ei tunne võõraste häält!”

Esimese lambatara „uksehoidja” oli Ristija Johannes. Johannes kui uksehoidja ’avas’ Jeesusele selles mõttes, et ta näitas neile sümboolsetele lammastele selgelt ära, et Jeesus viib nad välja karjamaale. Need lambad, keda Jeesus kutsub nimepidi ja keda ta viib välja, võetakse lõpuks vastu teise lambatarasse, nagu ta selgitab: „Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et mina olen lammaste uks!”, see tähendab uks uude lambatarasse. Jeesuse jüngrid võetakse sellesse uude lambatarasse vastu siis, kui Jeesus sõlmib nendega uue lepingu ning valab neile järgmistel nelipühil välja püha vaimu.

Edasi selgitab Jeesus oma rolli nii: „Mina olen uks. Kui keegi minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks ja käib sisse ja välja ja leiab karjamaad. [—] Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti! [— — —] Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ja ma jätan oma elu lammaste eest.”

Alles hiljuti trööstis Jeesus oma järelkäijaid sõnadega: „Ära karda, sa pisuke karjuke, sest teie Isa on heaks arvanud anda teile kuningriigi!” See väike kari, kelle lõplik arv on 144000, tuleb sellesse uude ehk teise lambatarasse. Kuid Jeesus märgib lisaks: „Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad minu häält, ja siis on üks kari ja üks karjane.”

Kuna „teised lambad .. ei ole sellest tarast”, peavad nad olema mingist muust, see on kolmandast tarast. Neil kahel viimasel taral ehk lambaaedikul on eri eesmärgid. Ühte tarasse kuuluv „pisuke karjuke” hakkab valitsema koos Kristusega taevas, aga teise tarasse kuuluvad „teised lambad” hakkavad elama paradiisis maa peal. Ent vaatamata sellele, et lambad on kahes taras, ei ole nende vahel kiivust ega tunne nad end eraldatuna, sest Jeesuse sõnul saab neist „üks kari”, kellel on „üks karjane”.

Hea Karjane Jeesus Kristus jätab heal meelel oma elu mõlemasse tarasse kuuluvate lammaste eest. „Mina ise annan ta omal tahtel,” (UT) lausub ta. „Mul on meelevald seda jätta ja mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna ma olen saanud oma Isalt!” Kui Jeesus seda ütleb, tekib juutide seas selle pärast lõhe.

Paljud rahva seast ütlevad: „Temas on kuri vaim ja ta jampsib! Miks te teda kuulate?” Aga teised kostavad: „Need ei ole seestunu [„kurjast vaimust vaevatu”, UT] sõnad.” Viidates seejärel ilmselt sellele, mis juhtus paar kuud tagasi, kui ta tegi terveks sünnist saadik pimeda mehe, lisavad nad: „Ega kuri vaim või avada pimedate silmi?” Johannese 10:1—22; 9:1—7; Luuka 12:32; Ilmutuse 14:1, 3; 21:3, 4; Laul 37:29.

▪ Mis on templipühitsemise püha ja millal seda peetakse?

▪ Mis on esimene lambatara ja kes on selle uksehoidja?

▪ Kuidas uksehoidja Karjasele avab ja kuhu lambad seejärel vastu võetakse?

▪ Kes moodustavad Hea Karjase kaks tara ja mitu karja neist saab?

81. peatükk

Taas püütakse Jeesust tappa

KUNA on talveaeg, on Jeesus kõndimas templiga külgneval varjualusel territooriumil, mida tuntakse Saalomoni sammaskäiguna. Siin piiravad juudid ta ümber ja ütlevad: „Kaua sa pead meie hinge kahevahel? Oled sa Kristus, siis ütle meile seda lausa!”

„Ma olen teile juba öelnud,” kostab Jeesus, „aga te ei usu!” Jeesus ei ole otseselt neile öelnud, et tema on Kristus, nii nagu ta seda ütles Samaaria naisele kaevu juures. Ent tegelikult on ta näidanud, kes ta on, kui ta neile selgitas, et ta on ülalt ning et ta oli olemas enne Aabrahami sündi.

Kuid Jeesus tahab, et inimesed ise jõuaksid järeldusele, et tema on Kristus, kui nad võrdlevad tema tegusid nendega, mida Piibel on ennustanud Kristust tegevat. Just sel põhjusel keelas ta varem oma jüngreid kellelegi rääkimast, et ta on Kristus. Ja seepärast räägibki ta neile vaenulikele juutidele edasi: „Teod, mis ma teen oma Isa nimel, need tunnistavad minust. Teie aga ei usu.”

Miks nad ei usu? Kas sellepärast, et puuduvad tõendid Jeesuse kui Kristuse kohta? Ei, vaid põhjusel, millest Jeesus neile räägib: „Teie ei ole minu lammaste hulgast. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind. Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest. Minu Isa, kes nad mulle on andnud, on suurem kui kõik; ja ükski ei saa neid minu Isa käest ära kiskuda.”

Siis kirjeldab Jeesus oma lähedasi suhteid Isaga: „Mina ja Isa oleme üks!” Kuna Jeesus on maa peal, tema Isa aga taevas, on selge, et ta ei taha öelda, nagu oleksid tema ja tema Isa sõnasõnalises ehk füüsilises mõttes üks. Sellega mõtleb ta hoopis, et nad on eesmärkide suhtes üks, et nad on üksmeelsed.

Jeesuse sõnade peale vihaseks saanud juudid võtavad maast kive, et teda tappa, nii nagu nad tegid seda varem lehtmajade püha ajal. Jeesus astub julgelt oma võimalikele mõrvaritele vastu ja ütleb: „Palju häid tegusid ma olen teile näidanud oma Isast; missuguse teo pärast nende seast te tahate mind kividega visata?”

„Hea teo pärast me ei viska sind kividega,” vastavad nad, „vaid Jumala pilkamise pärast ja et sina, kes oled inimene, pead ennast Jumalaks!” Miks juudid seda ütlevad, pole ju Jeesus eales väitnud end olevat jumala?

Ilmselt seepärast, et Jeesus omistab endale volitusi, mis nende arvates kuuluvad ainuüksi Jumalale. Näiteks ütles ta äsja seoses „lammastega”: „Mina annan neile igavese elu”, mida ju ükski inimene ei saa teha. Ent juudid ei võta arvesse tõsiasja, et Jeesus tunnistab olevat saanud meelevalla oma Isalt.

Jeesus väidab seda, et ta on Jumalast vähem, järgmise küsimusega: „Eks teie käsuõpetuses [Laul 82:6] ole kirjutatud: mina olen öelnud: teie olete jumalad!? Kui ta nimetab jumalaiks neid, kelle kätte sai Jumala sõna .. kuidas te siis ütlete sellele, keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma: sina pilkad Jumalat! sellepärast, et ma ütlesin: mina olen Jumala Poeg?”

Kuna Pühakiri nimetab koguni ebaõiglaseid inimkohtunikke „jumalateks”, siis kuidas võivad need juudid mõista Jeesust hukka ütluse pärast „Mina olen Jumala Poeg”? Jeesus lisab: „Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge mind uskuge; aga kui ma teen, siis uskuge neid tegusid, kui te ka mind ei usu, et te tunneksite ja saaksite aru, et Isa on minus ja mina olen Isas!”

Kui Jeesus seda ütleb, püüavad juudid teda kinni võtta. Ent ta pääseb nende käest, nii nagu ta pääses varem lehtmajade püha ajal. Ta lahkub Jeruusalemmast ja rändab teisele poole Jordanit, kus Johannes ligikaudu neli aastat tagasi ristima hakkas. Ilmselt pole see paik kuigi kaugel Galilea järve lõunarannikust, kuhu Jeruusalemmast on kahe päeva teekond.

Siia Jeesuse juurde tuleb palju inimesi, kes ütlevad: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte; aga kõik, mis Johannes sellest mehest on öelnud, on tõsi!” Niisiis usuvad siin paljud Jeesusesse. Johannese 10:22—42; 4:26; 8:23, 58; Matteuse 16:20.

▪ Mil moel tahab Jeesus teha inimestele selgeks, et tema on Kristus?

▪ Kuidas on Jeesus ja tema Isa üks?

▪ Miks ilmselt ütlevad juudid, et Jeesus peab ennast jumalaks?

▪ Kuidas näitab Jeesus Lauludest tsitaati tuues, et ta ei väida end olevat Jumalaga võrdne?