Milliste kristlastena tuntakse Jehoova tunnistajaid Uus-Meremaal?

21. oktoobril 1940 kuulutati Jehoova tunnistajad Uus-Meremaal riigivaenulikuks organisatsiooniks, mis ohustab avalikku korda. Jehoova tunnistajad ei lasknud end heidutada raskustest, mida valitsuse selline avaldus neile tõi. Näiteks jätkasid nad koosolekute pidamist, kuigi neid ähvardas selle eest arreteerimine.

Andy Clarke, meie õe Mary abikaasa, märkas oma naise otsusekindlust käia ohust hoolimata igal koosolekul. Ta kartis, et tema naine võidaks koosolekul arreteerida, ja hakkas Maryga kaasas käima. „Kui nad peaksid vahistama sind, siis vahistagu ka mind,” ütles ta. Sestpeale ei jätnud ka Andy ühtki koosolekut vahele. Mõne aja pärast sai temast ristitud Jehoova teenija. Maryle omane meelekindlus ja ustavus keset Teise maailmasõja aegset tagakiusamist iseloomustas paljusid Uus-Meremaa tunnistajaid.

Visadus vanglaviletsuses

Ühel päeval, kui 78-aastane John Murray majast majja inimestega Piiblist rääkis, pidas politsei ta kinni. Kohus mõistis ta süüdi riigivaenuliku organisatsiooni töös osalemise eest. Kohtu ette toodi kümneid teisigi Jehoova tunnistajaid; ühed said trahvi, teised pandi kuni kolmeks kuuks vangi.

Jehoova tunnistajate põhimõtted rajanevad Piiblil, sellepärast keeldusid nad sõjaväeteenistusest. (Jesaja 2:4.) Sõja ajal olid sellisel keeldumisel karmid tagajärjed: umbes 80 tunnistajat saadeti sõja ajaks vangilaagrisse. Talved olid äärmiselt külmad ja vendi koheldi julmalt, kuid nad leidsid Jehoova teenimisest ikka rõõmu.

Aega viitmata organiseerisid vennad vangilaagris vaimse tegevuse kava. Nad elasid nagu kogudus kunagi – korraldasid regulaarselt koosolekuid ja kuulutasid kaasvangidele. Mõnes laagris oli tunnistajatel lubatud konvoivalve all isegi kokkutulekuprogramme läbi viia. Seal ristiti kinnipeetavaid, kes olid laagris Piibli tõde tundma õppinud.

Varem mainitud Mary ja Andy noorim poeg Bruce nägi vangistuses võimalust vaimselt edeneda. Ta meenutab: „Oleksin otsekui kooli läinud. Tudeerisin kogenud vendade teadmisi ja imesin neid endasse nagu käsn.”

1944. aastal plaanis valitsus osa tunnistajaid vabaks lasta, kuid militaarvõimud seisid sellele vastu. Nad olid veendunud, et tunnistajad jätkavad vabaduses oma usu levitamist. Raportis seisis: „Vangistus ei muuda neid, kuid see annab vähemalt võimaluse nende fanatismi mõneti kontrolli all hoida.”

Ei ohusta kedagi

Jehoova tunnistajate avalik keelustamine äratas inimestes nende vastu huvi. Aja jooksul mõistsid paljud, et Jehoova tunnistajad ei kujuta endast mingit ohtu, vaid on rahumeelsed kristlased. Selle tulemusel kasvas kogudus jõudsasti: kui 1939. aastal oli Uus-Meremaal 320 Jehoova tunnistajat, siis 1945. aastal oli neid juba 536.

Ausameelsed ametnikud said sageli aru, et Jehoova tunnistajate keelustamine on ebaõiglane. Üks kohtunik, tutvunud süüdistustega kuulutustöölt tabatud venna vastu, keeldus asja käsitlemast. Ta ütles: „Minu õiglustundega ja minu arusaamaga seadusest on absoluutselt kokkusobimatu mõte, et Piiblite jagamine võiks olla kohtulikult karistatav.”

Koos sõjaga lõppes ka keeld. Seda innukamalt asusid Jehoova tunnistajad õpetama oma ligimestele tõde Jumala kuningriigi kohta. 1945. aastal saatis harubüroo kõikidele Uus-Meremaa kogudustele kirja, kus öeldi: „Olge taktitundelised, sõbralikud ja lahked kõigi vastu. Vältige vaidlusi ja tülisid. Pidage meeles, et inimeste usk on siiras ja nad püüavad selle järgi elada. ... Suur hulk neist on Issanda lambad, keda meil tuleb tuua Jehoova ja tema kuningriigi juurde.”

Tänini jagavad Jehoova tunnistajad Uus-Meremaal Piibli sõnumit nii kohalikele kui ka turistidele. Näiteks kõnelesid kord neli tunnistajat Turangi linnas kõigest paari tunni jooksul tervelt 67 külalisega 17 maalt.

Uus-Meremaa elanikud mõistavad tõesti, et Jehoova tunnistajad on rahumeelsed pühendunud kristlased, kes peavad kalliks Piibli tõde. Igal aastal ristitakse sadu inimesi. 2019. aastal oli sel kaugel lõunamaal enam kui 14 000 tunnistajat, kes teenisid rõõmuga Jehoovat.