Erivajadustega laste kasvatamine

„ÄRGAKE!” SOOME-KORRESPONDENDILT

Markus (vasakul), kes on 20 aastat vana, ei saa ilma kõrvalise abita ei süüa, juua ega end pesta. Ta magab halvasti ning teda tuleb valvata öö läbi. Kuna temaga juhtub kergesti õnnetusi, vajab ta alatasa esmaabi. Ent vanematele on ta väga kallis. Nad armastavad oma poja leebet, lahket ja südamlikku loomust ning on hoolimata ta puuetest tema üle uhked.

MAAILMA TERVISHOIUORGANISATSIOONI hinnangul kannatab ligikaudu 3 protsenti tööstusmaade elanikest mingit laadi vaimse alaarengu all. Vaimse puude põhjuseks võivad olla geneetilised probleemid, sünnitraumad, peaaju infektsioonid varases lapseeas ning toitainete vaegus, aga ka kokkupuude uimastite, alkoholi või kemikaalidega. Valdaval osal juhtudel on põhjus teadmata. Milliste probleemidega puutuvad kokku erivajadustega laste vanemad? Kuidas saaks neile pakkuda tuge?

Kui halb sõnum teatavaks saab

Murettekitav olukord saab alguse siis, kui vanematele selgub, et nende laps kannatab vaimse arengu peetuse all. „Kui saime mehega teada, et meie tütrel on Downi sündroom, tundsin, otsekui oleks meile maja kaela sadanud ja meid enda alla matnud,” meenutab Sirkka. Markuse ema Anne lausub: „Kui mulle öeldi, et poisil on vaimne alaareng, olin mures selle pärast, kuidas teised hakkavad temasse suhtuma. Ent peagi sain sellest üle ning keskendusin poisi vajadustele ja nende rahuldamisele.” Samamoodi reageeris Irmgard. „Kui arstid teatasid meile tütre Eunike puudest,” sõnab ta, „oli mu ainus mõte, kuidas oma tütrekest aidata.” Mida oli vanematel nagu Sirkka, Anne ja Irmgard pärast diagnoosi teadasaamist võimalik ette võtta?

USA puudega laste keskuse infotalitus soovitab: „Esmaseid asju, mida saate teha ..., on koguda teavet – teavet lapse puude kohta, pakutava abi kohta ning konkreetsete meetmete kohta, mida saaksite rakendada, et tagada lapse võimalikult parem areng.” Saadud teavet ellu rakendades saate lapse eest eesmärgikindlamalt hoolitseda. See on, otsekui märgitaks reisi kulg kaardile, tehes ülestähendusi läbitava maa ja saavutatavate sihtide kohta.

Lohutuskiir

Raskustele vaatamata võib läbi lapse vaimse alaarengu tumeda pilvemassi ka üks päikesekiir kumada. Mil moel?

Esiteks, vanemaid võib lohutada teadmine, et enamik selliseid lapsi ei kannata oma seisundi pärast. Dr Robert Isaacson kirjutab oma raamatus „The Retarded Child”: „Enamik neist on suutelised tundma rõõmu ning nautima teiste seltsi, muusikat, mõningaid spordialasid, head toitu ja sõprussuhteid.” Ehkki nad võivad saavutada vähem ja nende maailm on ahtam, on nad üldjuhul oma „onnikeses” õnnelikumad kui normaalsed lapsed oma „lossis”.

Teiseks, vanemad võivad tunda uhkust oma lapse suurte pingutustega saavutatud kordaminekute üle. Iga uus omandatud oskus on justkui vallutatud kõrge mägi ning vaade tipust tasub nii vanematele kui lapsele ära kõik pingutused. Bryan näiteks kannatab köberskleroosi, atakkide ja autismi all. Ehkki ta mõistus töötab, ei saa ta rääkida ega kontrollida käte liigutusi. Sellegipoolest on ta tasapisi õppinud jooma pooleldi täidetud tassist, ilma et sisu maha loksuks. Õppinud sel määral ajutegevust ja keha koordineerima, saab Bryan juua oma lemmikjooki piima täiesti iseseisvalt.

Bryani isa ja ema näevad selles saavutuses järjekordset pisikest võitu. „Meie meelest on me poeg nagu tammepuu metsas,” ütleb ema Laurie. „Olgugi et tamm ei kasva nii kiiresti kui teised puud, on tema puit väga väärtuslik. Ka puuetega lapsed arenevad aegamisi. Ent nende vanematele on nad otsekui väärtuslikud tamme- või tiikpuud.”

Kolmandaks, paljude vanemate südant soojendab selliste laste südamlik loomus. Irmgard ütleb: „Eunike armastab vara magama minna, aga enne seda suudleb ta alati igat pereliiget. Kui ta läheb voodisse enne, kui oleme koju jõudnud, jätab ta kirjakese, milles ta vabandab, et ta enam ärkvel pole, ning lisab, et ta armastab meid ja jääb ootama hommikust kohtumist meiega.”

Markus ei saa rääkida, ent ta on näinud kõvasti vaeva, et õppida ära mõni viipekeelne sõna, ütlemaks oma vanematele, kui väga ta neid armastab. Tia, arengupeetusega lapse vanemad räägivad, mida nad tunnevad: „Tänu temale on meie elu rikas armastusest, südamesoojusest, hellusest, kallistustest ja suudlustest.” On ütlematagi selge, et kõik sellised lapsed vajavad seda, et vanemad väljendaksid heldelt oma armastust ja kiindumust nende vastu – seda nii sõnaliselt kui füüsiliselt.

Neljandaks, kristlikele vanematele pakub sügavat rahulolu see, kui nende laps väljendab oma usku Jumalasse. Suurepärane näide selle kohta on Juha. Oma isa matustel palus ta kõigile üllatuseks luba öelda palve. Juha väljendas oma lühikeses palves veendumust, et ta isa on Jumala mälestuses ning et Jumal äratab ta üles, kui saabub selleks aeg. Seejärel palus ta oma pereliikmetele Jumalalt tuge, mainides igaüht neist nimepidi.

Samuti Eunike usk Jumalasse valmistab vanematele rõõmu. Eunike ei suuda kõigest, mida ta on kuulnud, päriselt aru saada. Näiteks teab ta palju piiblitegelasi, ent ta ei suuda nime ja isikut seostada – need on tema peas segamini nagu pusletükid. Kuid siiski saab ta aru mõttest, et tuleb aeg, mil Kõigeväeline Jumal kaotab maa pealt kõik raskused. Eunike ootab igatsusega elu Jumala tõotatud uues maailmas, kus ta meel ja mõistus on täiesti terved.

Kuidas arendada iseseisvust

Vaimupuudega lapsed ei jää lihtsalt lasteks – neist sirguvad vaimupuudega täiskasvanud. Seepärast oleks hea, kui vanemad aitaksid erivajadustega lapsi, nii et nad poleks teiste abist sõltuvad suuremal määral, kui see on hädavajalik. Markuse ema Anne ütleb: „Meile oli hõlpsam ja vähem aeganõudev teha kõik Markuse eest ära. Kuid me pingutasime igati, et aidata tal endal teha nii palju, kui ta vähegi suudab.” Eunike ema lisab: „Eunikel on palju oivalisi omadusi, ent ta võib olla ka jonnakas. Selleks, et panna teda tegema midagi, mida ta ei taha, peame kasutama ära tema soovi meile meele järgi olla. Ja ka siis, kui ta on nõustunud ülesannet täitma, peame olema järjekindlad ja ergutama teda asjaga lõpuni minema.”

Bryani ema Laurie otsib pidevalt mooduseid, kuidas oma poja elu täisväärtuslikumaks teha. Kolme aastaga õpetasid Laurie ja ta mees Bryanile selgeks arvutiga kirjutamise. Nüüd pakub Bryanile ülimat rahuldust elektronkirjade saatmine sõpradele ja perekonnaliikmetele. Kuid ta vajab, et keegi kirjutamise ajal tema rannet toetaks. Vanemad üritavad aidata tal jõuda nii kaugele, et ta vajaks tuge vaid küünarnukile. Nad teavad, et see väike maa randmest küünarnukini tähendab tegelikult tohutut edasiminekut iseseisvuse suunas.

Ometi ei tohiks vanemad liiga suuri lootusi hellitada ega last ülemäära sundida. Iga lapse võimekus on erisugune. Raamatus „The Special Child” soovitatakse: „Heaks põhireegliks on püüda hoida tasakaalu iseseisvuse arendamise ja hädavajaliku abistamise vahel, nõnda et lapses ei tekiks frustratsiooni.”

Suurim abiallikas

Kõigil puuetega laste vanematel läheb tarvis väga suurt kannatlikust ja vastupidavust. Kuhjuvate probleemide koorma all langevad paljud vanemad aeg-ajalt meeleheitesse. Tihtilugu hakkab end andma tunda kurnatus. Valatakse pisaraid ning puhuti tõstab pead enesehaletsus. Mida ette võtta?

Lapsevanemad saavad paluda abi Jumalalt, kes ’kuuleb palvet’ (Laul 65:3). Tema annab julgust, lootust ja jaksu vastu pidada (1. Ajaraamat 29:12; Laul 27:14). Ta trööstib meie valutavat südant ning soovib, et oleksime „rõõmsad lootuses”, mida pakub Piibel (Roomlastele 12:12; 15:4, 5; 2. Korintlastele 1:3, 4). Jumalakartlikud vanemad võivad olla kindlad, et tulevikus „avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti! Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab” ning ka nende kallis laps saab tunda rõõmu täiuslikust vaimsest ja füüsilisest tervisest (Jesaja 35:5, 6; Laul 103:2, 3).

MIDA VANEMAD SAAVAD TEHA

◼ Viige end lapse puudega põhjalikumalt kurssi.

◼ Püüdke säilitada positiivne meelelaad.

◼ Aidake lapsel saada nii iseseisvaks kui võimalik.

◼ Paluge Jumalalt julgust, lootust ja jõudu.

MIDA TEISED SAAVAD TEHA

◼ Kõnelge lapsega arukalt ja otsekoheselt.

◼ Rääkige vanematega nende lapsest ja kiitke neid.

◼ Arvestage vanemate tunnetega.

◼ Korraldage erivajadusega laste vanemate ja nende peredega ühiseid ettevõtmisi.

[Kast/pilt lk 26]

Kuidas teised saaksid aidata

Just nii, nagu pealtvaatajad imetlevad maratonijooksjate vastupidavust, võidakse imetleda ka puudega lapse eest 7 päeva nädalas ja 24 tundi ööpäevas hoolitsevate vanemate sitkust. Tavapäraselt pakuvad piki maratonirada seisvad pealtvaatajad jooksjatele juua, et neil jõudu jätkuks. Kas saaksime pakkuda värskendust ka terve elu erivajadusega lapse eest hoolitsevatele vanematele?

Üks abistamismoodus on nende poja või tütrega lihtsalt kõnelda. Algul võib see tunduda ebamugavana, sest laps võib näida üsna või täiesti osavõtmatu. Kuid ärgem unustagem, et paljudele sellistele lastele meeldib kuulata, kui neid kõnetatakse, ning nad võivad öeldu üle sügavalt järele mõelda. Mõnel puhul on nende meel otsekui jäämägi, mille põhiosa jääb veepinnast allapoole, ning nende näos ei pruugi väljenduda sügavad tunded.a

Lasteneuroloog dr Annikki Koistinen pakub abi vestluse kergendamiseks: „Kõigepealt võiksite rääkida nende perest või ajaviitest. Kõnelge nendega vastavalt nende tegelikule eale, mitte aga, otsekui oleksid nad lapsed. Rääkige korraga vaid ühest asjast, kasutades lühikesi lauseid. Andke neile aega kuuldu üle järele mõelda.”

Ka vanemad vajavad, et nendega vesteldaks. Nende olukord saab mõistetavamaks, kui olete paremini kursis sellega, milliste emotsionaalsete raskustega neil tuleb võidelda. Markuse ema Anne sooviks oma armast poega paremini tunda. Teda kurvastab, et poeg ei saa temaga kõnelda ega selgitada, mis tal mõttes on. Ka teeb teda murelikuks see, et ta võib surra enne kui tema poeg, kel tuleb siis emata läbi ajada.

Ükskõik kui palju vanemad vaimse alaarenguga lapse eest hoolitsemisse ka ei panustaks, tunnevad nad tavaliselt ikka, et tuleks veelgi rohkem teha. Bryani ema Laurie tunneb end süüdlasena iga väikse vea pärast, mis ta poja eest hoolitsedes teeb. Ka painab teda süütunne, et ta pole saanud oma teistele lastele rohkem tähelepanu pöörata. Teie osavõtlikkus ja tähelepanelikkus selliste vanemate ja nende tunnete vastu annab neile ja nende lastele väärikustunnet ning pakub tuge. Selle kohta ütleb Irmgard: „Kõnelen meelsasti oma tütrest. Mulle on kallid need, kes on valmis jagama minu ja Eunike elu rõõme ja muresid.”

Abi osutamiseks on hulgaliselt nii suuri kui väikseid võimalusi. Ehk saaksite kutsuda vanemad ühes nende lapsega enda poole külla või kutsuda neid koos teie perega midagi ühiselt ette võtma. Samuti võiksite ehk mõne tunni koos lapsega olla, samal ajal kui vanemad puhkavad.

[Allmärkus]

[Pilt lk 26]

Ehtsa huvi osutamine annab eneseväärikust nii vanematele kui lapsele

[Pilt lk 27]

Nagu Eunike, vajavad vaimupuudega lapsed ka suureks sirgudes, et neile osutataks kiindumust

[Pilt lk 28]

Laurie on aidanud oma pojal Bryanil õppida arvutiga kirjutama, et arendada temas iseseisvust