Baptisteeriumid — tunnistus kadunud kombest

Baptisteeriumid – tunnistus kadunud kombest

„ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

„RISTITUD katedraalis vette kastes.” Niisuguse pealkirjaga artikkel ilmus ühes Prantsusmaa ajalehes aastal 2001. Artikli juurde kuuluval pildil oli aga näha katoliku usku pöördunut seismas suures ristimisbasseinis, kus vesi ulatus kõigest põlvini, ning piiskoppi valamas vett ristitava pea peale. Säärane toiming, mida on ette võetud ka paljudes teistes paikades üle kogu maailma, peegeldab katoliku kiriku suundumust ristida inimesi osaliselt vette kastes, millega tehti algust pärast teist Vatikani kirikukogu. Ent kui mõelda sellele, et enamik katoliiklasi on ristitud imikuna ning neile on pähe tilgutatud vaid mõned veepiisad, siis tekib küsimus, milline ristimine vastab Ristija Johannese ja Jeesuse apostlite ristimisele. Kuidas tuleks tänapäeval kristlasi ristida? Neile küsimustele aitab saada vastuse baptisteeriumide ajalugu.a

Ristimine kristluse alguspäevil ja selle tähendus

Alguses oli kristliku ristimise puhul kombeks inimene täielikult vee alla kasta. Seda kinnitab Piibli jutustus sellest, kuidas Filippus ristis Etioopia kojaülema. Pärast seda, kui kojaülem oli saanud kuulda Kristusest ja märganud veekogu, ütles ta: „Mis oleks takistuseks, et mind ei peaks vette kastma?” (Apostlite teod 8:26–39, „The Emphatic Diaglott”). „Vette kastma” on kreeka sõna ba·ptiʹzo tõlkevaste ja sellest on tulnud ka sõna „baptisteerium”. See sõna viitab täielikule vee alla kastmisele. Lisaks räägib täieliku vee alla kastmise poolt ka fakt, et ristimist võrreldakse matmisega (Roomlastele 6:4; Koloslastele 2:12). On huvitav, et mitmed prantsuskeelsed piiblitõlked nimetavad Ristija Johannest Vettekastja Johanneseks (näiteks Chouraqui ja Pernot).

Kristluse algusaegadel ristiti inimesi üleni vee alla kastes igal pool, kus selleks oli piisavalt vett, nii jõgedes, meres kui ka kümblusvannides. Kui aga ristitavate arv aina kasvas, hakati Rooma impeeriumis rajama baptisteeriume nii Dalmaatsiast Palestiinani kui ka Kreekast Egiptuseni. Üks vanimaid senini väljakaevatud baptisteeriume asub Süürias Eufrati jõe kaldal ning see on pärit umbes 230. aastast.

Neljandal sajandil, kui ristiusk sai Rooma impeeriumi riigiusuks, pöördus sellesse usku miljoneid inimesi, keda tuli ristida. Seega ehitati baptisteeriume kõikjale. Kuuendaks sajandiks oli ainuüksi Rooma linna rajatud umbes 25 baptisteeriumi, sealhulgas Püha Johannese Lateraani basiilika. Gallias oli tõenäoliselt igas piiskopkonnas oma baptisteerium. Ühe allika sõnul oli neid seal kokku umbes 150. Lisaks oli kindlasti veel sadu ristimiskabeleid maapiirkondades ja seda nii väikeste kirikute, matmispaikade kui ka kloostrite lähedal.

Arhitektuur ja veevarud

Baptisteeriumid olid tihtipeale ringikujulised või hulknurksed ehitised, mis rajati kas eraldi hoonena või kiriku kõrvale. Väljakaevamised näitavad, et need ehitised olid väikesed (üldiselt vähem kui 200 ruutmeetri suurused), kuid kaunistatud kolonnaadide, marmori, mosaiikide ja freskodega, mis kujutasid sageli piiblistseene. Mõne baptisteeriumi, nagu näiteks Korsikal Marianas asuva baptisteeriumi basseini kohale oli pandud koguni baldahhiin. Sõna „baptisteerium” kasutati ka basseini kohta, mis võis olla nii ruudukujuline, ümmargune, kuusnurkne, ristkülikukujuline, ristjas või kaheksanurkne. Varajaste basseinide laius ja sügavus näitavad, et neid kasutati tõenäoliselt täiskasvanute ristimiseks. Need olid üldiselt piisavalt suured, nii et sinna mahtus kaks inimest. Lyonis Prantsusmaal oli üks bassein näiteks 3,25 meetrit lai. Paljudel basseinidel olid astmed ning tavaliselt oli neid seitse.

Baptisteeriumide veega varustamine oli muidugi suur proovikivi. Seepärast rajati paljud baptisteeriumid allikate lähedale või termaalbasseinide varemetesse, nagu näiteks Lõuna-Prantsusmaal asuv Nice’i baptisteerium. Tihti juhiti vesi basseinidesse ja sealt välja läbi torude. Vahel tassiti lähedal paiknevatest tsisternidest vihmavett ka ämbritega.

Lääne-Prantsusmaal Poitiers’s asuv Püha Johannese baptisteerium, mis ehitati umbes 350. aastal, on hea näide sellest, missugune nägi välja üks neljanda sajandi ristiusu kiriku baptisteerium. Ristkülikukujulise ruumi sees, mida ümbritsevad kõrvalhooned, asub kolme astmega kaheksanurkne suur bassein. See bassein on 1,41 meetrit sügav ja kõige laiemas kohas 2,15 meetrit lai ning ühendatud akveduktiga, mis tõi lähedalasuvast allikast linna vett.

Kas osaline või täielik vettekastmine?

Kas sellistes basseinides kasteti inimesi täielikult vee alla? Mõned katoliku kiriku ajaloolased vastavad eitavalt, väites, et katoliku kiriku varajases ajaloos mainitakse võimaliku protseduurina osalist vettekastmist, mille puhul ristitavale vett pea peale valati. Samuti märgivad nad, et paljud basseinid on vaid meetri sügavused, mistõttu täiskasvanuid poleks olnud võimalik vee alla kasta. Katoliku entsüklopeedia ütleb, et Poitiers’s „ei saanud pühitsejal [preestril] kolmandal trepiastmel jaladki märjaks”.

Ent isegi hilistel maalidel on kujutatud ristimist täielikult vee alla kastmisena. Ristitavat võib näha enne ristimist rinnuni või koguni kaelani vees olevat. (Vaata ülalolevat pilti.) Kas keskmist kasvu inimest oli võimalik täielikult vee alla kasta, kui vesi ulatus talle vaid taljeni? Üks teatmeteos ütleb, et vee äravool võidi ajutiselt sulgeda, kuni põlvitav või küürutav ristitav sai täielikult vee alla kastetud.b Pariisi katoliku liturgia professor Pierre Jounel kommenteerib, et ristitavale ulatus vesi taljeni, ning selgitab: „Pannes oma käe ristitava pea peale, kallutas preester või diakon ta täielikult vee alla.”

Basseinide suurus kahanes ajapikku

Aja jooksul sai apostliteaegsest lihtsast ristimistalitusest keerukas rituaal, mille juurde hakkasid kuuluma spetsiaalsed rõivad, teatavad liigutused, kurjade vaimude väljaajamine, vee õnnistamine, usutunnistuse ettelugemine ning õliga võidmine. Osaline vettekastmine levis üha edasi. Ristimisbasseinide suurust vähendati, mõned neist tehti nii laiuselt kui ka sügavuselt poole või veelgi väiksemaks. Näiteks oli Lõuna-Prantsusmaal Cazères’is olevast algselt 1,13 meetri sügavusest basseinist saanud kuuendaks sajandiks vaid 0,48 meetri sügavune bassein. Hiljem, umbes 12. sajandil, lõpetati katoliku usus ka osaline vettekastmine ning see asendati vee piserdamisega. Prantsuse akadeemiku Pierre Chaunu sõnul tulenes see laste ristimise levikust külma kliimaga maades, kus polnud võimalik vastsündinut külma vette kasta.

Niisuguse arengukäigu tõttu rajati aina väiksemaid ristimiskabeleid. Prantsuse ajaloolane Frédéric Buhler, kes on uurinud ristimise ajalugu, ütleb: „Nii arheoloogia, kirjalikud dokumendid kui ka maalid ja skulptuurid näitavad, et kristliku ajajärgu esimestel sajanditel toimunud täiskasvanute täieliku vettekastmise asemel hakati lõpuks imikuid veega piserdama, mille vaheetappideks oli täiskasvanute osaline vettekastmine ja laste täielik vettekastmine.”

Tänapäeval näib osaline vettekastmine jälle populaarsust koguvat ning moodsad baptisteeriumid on suuremad kui varasemad. Kooskõlas sellega, mida Buhler nimetas vettekastmise nostalgiaks, soovitab nüüd katoliku kirik täielikku vettekastmist. Piibel on aga kogu aeg näidanud, et õige kristlik ristimisviis on täielik vettekastmine.

[Allmärkused]

a Baptisteeriumi ehk ristimiskabeli all mõeldakse tavaliselt hoonet või kiriku osa, kus korraldatakse ristimistseremooniaid.

b Paljud praeguse aja Jehoova tunnistajad on täielikult vee alla kastetud kas väikeses ujumisbasseinis või isegi vannis.

[Pilt lk 13]

Püha Johannese baptisteerium Poitiers’s Prantsusmaal

[Pilt lk 13]

Rekonstruktsioon Korsika saare Mariana baptisteeriumist, mis rajati 5. sajandil

[Allikaviide]

[Pildid lk 14]

ILLUSTRATSIOONID KRISTUSE RISTIMISEST

Jordani jõe vesi ulatub Jeesusele rinnuni ja inglid toovad rätikuid, et ta saaks end kuivatada (9. sajand)

[Allikaviide]

Jeesus Jordani jões, vesi ulatub talle kaelani. Vasakul hoiavad kaks inglit riiet, millega teda kuivatada (12. sajand)

[Allikaviide]