Hea sõnumi praktiline väärtus ühiskonnale
NÜÜDISMAAILMAS võib tihti kuulda arvamusavaldust: ”Kristluse põhimõtted ei ole praktilised. Neist pole tänapäeva keerukas ühiskonnas lihtsalt mingit kasu.” Ent sellised tuntud mehed nagu India juht Mohandas Gandhi ja Lev Tolstoi pidasid väga väärtuslikuks põhimõtteid, mida Jeesus mäejutluses välja tõi. Miks avaldasid Piibli kõlbelised õpetused neile meestele niisugust muljet?
Mäejutlus räägib vaimsuse taotlemisest ning leebusest, rahumeelsusest, halastusest ja õiglusearmastusest. Hukka ei mõisteta seal mitte ainult mõrv, vaid ka teise inimese peale viha kandmine, mitte ainult abielurikkumine, vaid ka himurad mõtted. Selles taunitakse vastutustundetuid abielulahutusi, mis purustavad perekonnad ning toovad ohvriks lapsed. Selles kästakse meil armastada isegi vihamehi, aidata hädasolijaid, lakata mõistmast teisi halastamatult hukka, kohelda teisi, nii nagu me tahame, et meid koheldaks. Kui kõiki neid nõuandeid rakendada, tooks see ääretult palju kasu. Mida rohkem on ühiskonnas neid ellu rakendavaid inimesi, seda paremaks muutub ühiskond!
Jehoova tunnistajad avaldavad just sellesuunalist mõju. Piibel õpetab neid austama abielu. Nende lastele õpetatakse õigeid põhimõtteid. Rõhutatakse perekonna tähtsust. Terved perekonnad on õnnistuseks kogu ühiskonnale, kogu rahvale. Ajalugu on täis näiteid maailmariikide lagunemisest, kui nõrgenesid perekonnasidemed ja kasvas ebamoraalsus. Mida rohkem üksikisikuid ja perekondi saavad Jehoova tunnistajad mõjutada elama Piibli põhimõtete järgi, seda vähem on ühiskonnas õiguserikkumisi, ebamoraalsust ja kuritegusid.
Üheks tõsisemaks nuhtluseks ühiskonnas on rassilised eelarvamused. Ent apostel Peetrus ütles: ”Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.” Ka Paulus kirjutas: ”Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses” (Apostlite teod 10:34, 35; Galaatlastele 3:28). Jehoova tunnistajad on võtnud selle seisukoha omaks. Nii nende peakorteris, harubüroodes kui ka kogudustes elavad ja tegutsevad koos kõigist rassidest ja igasuguse nahavärviga inimesed.
Mõnede Aafrika hõimude vahel toimub alatasa kokkupõrkeid. Ent sealsetel Jehoova tunnistajate kokkutulekutel ilmutavad paljudesse eri hõimudesse kuulujad täielikku üksmeelt ja südamlikku vendlusvaimu, süües, magades ja teenides Jumalat üheskoos. Seda näinud valitsusametnikud on hämmingus. Näide tõsikristluse ühendava mõju kohta oli toodud ära New Yorgi väljaandes ”Amsterdam News” (2. august 1958). Vaadeldes varemmainitud rahvusvahelist kokkutulekut New Yorgis, kus viibis rohkem kui veerand miljonit tunnistajat, oldi sunnitud kommenteerima:
”Kõikjal suhtlesid rõõmsalt ja sundimatult igasugusel ühiskondlikul tasandil ja kõigist maailma paikadest pärit mustad, valged ja asiaadid. [— — —] 120 maalt Jumalat kummardama tulnud tunnistajad elasid ja teenisid Jumalat ühiselt rahumeeles, näidates ameeriklastele, kui hõlbus võib olla seda teha. [— — —] See kokkutulek on ere näide selle kohta, kuidas inimesed saavad tegutseda ja elada koos.”
Paljud võivad öelda, et kristluse põhimõtted ei ole tänapäevamaailmas praktilised. Ent millest muust veel abi on olnud või võiks olla? Kristlikud põhimõtted võivad olla tõeline väärtus, kui neid praegu ühiskonnas rakendada, sealjuures on need kogu maailma ”rahvahõimude ja suguharude ja rahvaste” ühendamise aluseks Jumala Kuningriigi alla, mis hakkab inimkonna üle valitsema (Ilmutuse 7:9, 10).
[Väljavõte lk 23]
Kõigist rassidest ja igasuguse nahavärviga inimesed tegutsevad koos
[Väljavõte lk 24]
Kristlus on praktiline. Millest muust veel abi on olnud?