Austa Jehoovat oma rikkusest

„MA EI OLE rikas; olen vaid noor ja mul on väga vähe vara.” „Ma ei ole head haridust saanud; mida võin ma Jehoovale anda?” „Mul on raske invaliidsus; Jehoova läheb minust mööda.” „Olen aastates inimene; on juba liiga hilja rikkust koguda.”

Kas niisugused mõtted jooksevad läbi su pea, kui vaatled selle artikli pealkirja? Siiski, sa võid olla rikkam, kui arvad. Meenuta Issand Jeesuse sõnu Smürna kogudusele: „Ma tean su viletsust ning vaesust — kuid sa oled siiski rikas.” (Ilmutuse 2:9) Jeesus oli varem öelnud Mäejutluses: „Ärge koguge endile varandusi maa peale . . . Vaid koguge endile varandusi taevasse . . . Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!” (Matteuse 6:19—21) Kas need meie Issanda sõnad julgustavad sind? Jah, ka sinus võib olla midagi, mida meie taevane Isa, Jehoova, ja tema Poeg peavad väga väärtuslikuks. Uurigem seda.

Noorte väärtuseks on jõud ja ind

Kuidas võib noor väärtuslikult Jehoovat teenida? Õpetussõnad 20:29 kinnitab meile, et noortel on suurepärane rikkus — füüsiline elujõud. Kui kosutav on näha noort kogu oma energia ning reipusega andumas meie Jumala teenimisele!

Pöörakem ajaloolehekülgi tagasi 1930-ndatesse aastatesse, mil hulk noori kuulis Piiblis leiduvast tõest. Üks 16-aastane laenas oma sõbralt Piibli uurimist abistava raamatu Loomine, välja antud Vahitorni Ühingu poolt. Kui ta jõudis peatükini „Uus loodu” ja luges pühendumisest, teadis ta, mida ta tahab oma eluga teha. Otsekohe pühendas ta end kõikväelisele Loojale. Järgmisel aastal luges ta teist väljaannet — Vindication (esimest köidet) — ja sai teada võimalusest osaleda Jumala nime ja suveräänsuse õigeksmõistmises. See informatsioon sütitas temas põleva soovi täisaegseks teenistuseks. Selsamal aastal avaldas ta soovi saada eesõigus teenida pioneerina ja kuni tänase päevani jätkab ta täisaegset teenistust. Kuigi hulk tema eakaaslasi on nüüd oma maise teekonna lõpetanud, ilmutavad paljud järelejäänud üha kogu hingest meie taevasele Isale andumise vaimu.

Kas ilmutavad kristlikud noored ka tänapäeval samasugust väärtuslikku omadust? Kindlasti! Yearbook (Aastaraamat) näitab, et praegu ühineb väga suur hulk rahvast otsekui kastepiisad pioneeride riviga. (Laul 110:3) Filipiinlased teatasid, et 13 protsenti kõigist üldpioneeridest on alla 20 aasta vanused. Kas see on nii ka mujal? Jah, on küll. Näiteks väikeste Trinidadi ja Tobago saarte ülevaade näitab, et 1. septembrist 1986 kuni 30. septembrini 1988 registreeriti 282 uut pioneeri. Neist olid 48 alla 20 aasta vanused. Kas sa sooviksid kuulda, mida üks neist räägib?

Saa tuttavaks Charmaine Francisega. Ta ütleb: „Sellest ajast, kui ma olin väike laps, rääkisid mu vanemad mulle Jehoova teenimisest ja temale ustavuse säilitamisest. Kui vanemad minult küsisid, mida ma teeksin, kui nad hea sõnumi kuulutamise pärast vangistataks, vastasin: ’Teenin Jehoovat.’ Pühendusin 13-aastaselt ja mind ristiti, kui olin 14 aastat vana. Kohe pärast seda osalesin igal koolivaheajal abipioneerteenistuses. Aastal 1983 astusin üldpioneerteenistusse. Oma esimesel pioneeriaastal tundsin rõõmu, et võisin aidata ühel koduperenaisel Jehoova sulaseks saada. Praegu viin ma läbi üheksat piibliuurimist. Üks inimene valmistub ristimiseks ja kolm käivad koosolekutel.”

Noored, kas te nõustute nüüd, et ka teil on midagi väärtuslikku, millega te võite Jehoovat austada? Muidugi on! Kui te ehk praegu polegi täisaegses teenistuses, võite austada Jehoovat oma võimaluste piirides. Teil võib olla ees palju kooliaastaid. Siiski on teil hinnaline võimalus ülistada Jehoovat oma õpetajate ja klassikaaslaste ees. Kümneaastane Christian Kalloo võttis oma raamatu Life—How Did It Get Here—By Evolution or by Creation? (Elu maa peal — kas evolutsiooni või loomise tulemus?) kooli kaasa. Tagajärg? Ta andis ära seitse raamatut sellest teemast huvitatutele. Ühe andis ta ära majast majja teenimisel. Sina võid teha sama. — Võrdle Matteuse 21:15, 16.

Meie Suur Õpetaja annab meile hariduse

Prohvet Jesaja ütles: „Issand Jehoova on mulle andnud õpilaste [„õpetatute”, NW] keele.” Oma kõnevõime eest austas ta Jehoovat. Ta pani kirja ka Jehoova tõotuse: „Minu Vaim, mis on su peal, ja minu sõnad, mis ma olen pannud sulle suhu, ei lahku sinu suust ega sinu järglaste suust ega sinu järglaste järglaste suust.” (Jesaja 50:4; 59:21) Samamoodi nagu tavalised kirjaoskamatud mehed said Jeesuse apostliteks ning Jumal tegi nad targaks vaimsetes asjades, nii on Jehoova ka tänapäeval tavalisi inimesi targaks teinud.

Raamat Yearbook 1986 sisaldab julgustavat teavet neile, kellel on vähe või üldse mitte korralist kooliharidust. Paljudes maades organiseerivad Jehoova tunnistajad lugemisklasse, et õpetada täiskasvanuid lugema. Kuidas küll on Jehoova neid õnnistanud! Aastatel 1962 kuni 1984 on Nigeerias 19238 inimest teinud suurepäraseid edusamme, õppides lugema ja kirjutama, ning on nüüd tõepoolest võimelised lugema Piiblit, kasuks endale ning samuti ka neile, kellele nad tunnistust annavad. Kui rikkalikult on nad õnnistatud! Üks vend oli nii edukas, et sai juhatajaks oma koguduse lugemistundides.

Vaadelgem ka Ezekiel Ovbiagele kogemust. Kui ta 1940. aastal ristiti, ei osanud ta lugeda. Pärast lugemaõppimist tegi ta edusamme, kuni temast sai pioneer ning hiljem, 1953. aastal, määrati ta reisivaks ülevaatajaks.

Vanus ei takista õppimist. Mõned võivad viidata iidsele vanasõnale: „Vana karu tantsima ei õpeta.” See võib ju karude puhul paika pidada, kuid inimesed ei ole loomad. Ka eakad võivad õppida ja õpivadki, kui nad tõeliselt soovivad tunda ja teenida Jehoovat. Sa võib-olla tunned mõningaid, kes on nii teinud. Näiteks Alice Okonit Nigeerias julgustati lugema Piiblit ja õppima tundma lootust, mida see pakub. Ta tegi seda ning tundis rõõmu eelseisvast lootusest. Ta ei olnud õppimiseks liiga vana, olles 80-aastane. Kas sa arvad, et ta ei rõõmustanud Jehoova südant? Ta on rikas usust. Õpetussõnad 3:14 kinnitab meile, et tarkusest „on rohkem kasu kui hõbedast ja rohkem tulu kui kullast”. Kui keegi suudab õigesti tõde edasi anda, on ta sõnad otsekui „kuldõunad hõbevaagnail”. — Õpetussõnad 25:11; Koloslastele 3:16.

Rikas usus ning heas töös isegi invaliidina

Isik, kes on sündinud füüsiliste puuetega, võib tunda end väga aralt, kui ta kasvab ja saab teadlikuks oma olukorrast. Ka täiskasvanuna invaliidistumine on traumeeriv. Kas niisuguste inimeste olukord on lootusetu? Ei, see võib isegi avada tee igavesse ellu.

Esimese maailmasõja ajal pidas Edward Stead väikeses linnas Arvadas Wyomingis USA-s hobusetalli ning ta naine tegeles väikese hotelliga. Jäänud kohutavasse hispaania grippi, murdis see ta vastupanuvõime ning ta langes liigesereuma ohvriks, mis tegi ta liigesed nii jäigaks, et ta keha moondus asendisse, milline tal oli ratastoolis istudes. Vaatamata üldisele abitusele, võis ta ikkagi rääkida ja natuke käsi liigutada. Teatud ajal kaalutles ta enesetapu sooritamist. Siis puutus ta kokku tõega ning haaras sellest innukalt kinni.

Algul istus ta hotelli sissepääsu ees ning jutustas külalistele oma äsjaleitud usust. Ta oli võimeline liigutama oma käsi niivõrd, et suutis avada mõnda piiblilist väljaannet, näitamaks seda neile, kes peatusid, et kuulata. Mõned, kes hindasid tema jõupingutusi, kutsusid teda vigaseks preestriks. Järgnevalt otsustas ta, et on võimeline andma tunnistust ka teistes linnades, kui tema jaoks lahtisesse kaubaautosse spetsiaalne kabiin ehitataks. Nii tehtigi, ja paljude aastate vältel teenis ta pioneerina oma ebatavalisel moel, kattes tuhandeid kilomeetreid Wyomingi ja Texase vahel kahe või kolme tema eest hoolitseva noore pioneeri saatel. Nii kaua kui ta elas, oli ta suureks julgustuseks kõigile, kes teda tundsid.

Kui sa tunned end arana füüsiliste puuete pärast, loe kogemusi näiteks 1986. aasta 15 novembri Vahitornist, lehekülgedelt 22—25, inglise keeles. Kõik mehed, keda seal mainitakse, on vanemad, vaimsed nõuandjad, võimelised trööstima oma vendi, kes võivad olla kehaliselt terved, kuid vajavad vaimset ülesehitust. Kui rikkad nad on Jumala silmis! — 1. Timoteosele 6:18.

Esterleta Dick on 63-aastane ja on olnud ristitud tunnistaja 16 aastat. Aastal 1978 kaotas ta oma nägemise, kuid ta on kahel viimasel aastal teeninud üldpioneerina. Kuidas on see võimalik? Laskem tal endal vastata.

„Ühel päeval,” jutustab ta, „küsis noor pioneerist õde minult: ’Õde Dick, sa saavutad alati oma eesmärgi abipioneerina. Miks mitte proovida olla üldpioneer?’ ”

Esterleta kartis, et ta on vaevaks vendadele, kuid tal oli meeles, et ringkonnaülevaataja oli julgustanud pioneerteenistuses osalema. Ta ütleb: „Hakkasin peale ning nüüd olen veetnud kaks aastat pioneerteenistuses. Ma teen tunnistustööd tänaval ja mul on üsna palju korduskülastusi. Peale selle viin ma läbi kuut kodust piibliuurimist. Kuidas? Enne korterivaldaja külastamist loetakse kogu uuritav materjal koos tsiteeritud pühakirjakohtadega mulle kodus ette, nii et olen võimeline seda uurimisel kommenteerima. Piibliõppijatest kolm külastavad koos minuga koosolekuid ning üks on ristitud.”

Igaüks võib ’täita oma käe’ andidega

Kas andmine on piiratud vaid vaimse valdkonnaga? Ei. Kui muistne kuningas Taavet tegi templiehitamiseks ettevalmistusi, küsis ta: „Kes tahaks täna vabatahtlikult ka oma kätt Jehoova heaks täita?” (1. Ajaraamat 29:5) Igaüks võis seda teha. Ka tänapäeval soovivad paljud — vanad ja noored, terved ja haiged — anda vabatahtlikke materiaalseid annetusi Kuningriigi huvide heaks. Seda võib teha oma maa harubüroo või kohaliku koguduse kaudu. Selliselt võib igaüks, vastavalt oma võimetele, aidata kanda kulutusi selle eest hoolitsemisel, et head sõnumit kuulutataks kogu asustatud maal. See on eesõigus. — 2. Korintlastele 9:8—12.

Aga veelgi tähtsam on vaimne rikkus, millega sa Jehoovat austada võid. Noortel on nooruse elujõudu ja värskust. Koolitamata inimesed võivad õppida ohverdama Jehoovale oma huulte vilja. Invaliidid suudavad ja teevad edusamme teadmistes, tarkuses ning arusaamises, nii et paljud neist on mitte ainult täisaegsed Jehoova ülistajad, vaid ka nõuandjad ja karjased kristlikus koguduses. Kas pole sa rikkam kui arvata oskasid? Niisiis, austa Jehoovat oma rikkusest. — Heebrealastele 13:15, 16.