35 Kui Jefta oma tütart nägi, rebis ta oma riided lõhki ja ütles: „Oh häda, mu tütar! Sa murrad mu südame, sest just sinu pean ma ära saatma. Ma andsin Jehoovale tõotuse ega saa seda enam tagasi võtta.”+

24 Aga Iisraeli mehed olid sel päeval kurnatud, sest Saul oli rahvast vannutanud: „Neetud olgu mees, kes sööb enne õhtut, enne kui ma olen oma vaenlastele kätte maksnud!” Ja mitte keegi rahva seast ei söönud midagi.+

33 Samuti olete kuulnud, et muistsel ajal öeldi: „Sa ei tohi vannet murda,+ vaid sa pead pidama Jehoovale antud tõotusi.”+