14 Inimesel, naisest sündinul,

on üürike elu+ täis vaeva.+

 2 Ta puhkeb kui lilleõis ja siis närbub*,+

ta kaob nagu vari ja teda pole enam.+

 4 Mu süda on närtsinud ja kuivanud kui rohi,+

leibagi olen unustanud süüa.