11 Kogu ta rahvas ohkab, otsib leiba,+

on andnud oma kalli vara toidu eest, et elus püsida.

Näe, Jehoova, minust* on saanud justkui kõlvatu naine!

11 Mu silmad on pisaraist kurnatud,+

mu sisemus käärib.

Mu maks on valatud maa peale mu rahva tütre* langemise pärast,+

sest linnaväljakutel nõrkevad lapsed ja imikud.+

12 Nad küsivad oma emalt: „Kus on vili ja vein?”,+

kui kukuvad linnaväljakuil kokku nagu haavatud,

heidavad hinge ema käte vahel.