7 Kui ma teatan mõnele rahvale või kuningriigile, et ta juuritakse välja, lõhutakse maha ja hävitatakse,+ 8 aga see rahvas jätab maha oma kurjad teod, millest ma rääkisin, siis ma muudan meelt* ega too tema peale seda õnnetust, mida ma olen kavatsenud tuua.+

21 Kui aga jumalatu pöördub ära kõigist oma pattudest ning toimib mu määruste järgi ja teeb, mis õige ja õiglane, siis ta jääb elama, ta ei sure.+ 22 Ühtki tema üleastumist ei tuletata meelde.+ Tänu oma õigetele tegudele jääb ta elama.+

23 Kas tunnen ma vähimatki heameelt jumalatu surmast,+ küsib kõrgeim valitseja Jehoova. Eks meeldi mulle hoopis see, kui ta pöördub oma teedelt ja jääb elama?+

2 Ta palvetas Jehoova poole: „Oh, Jehoova, kas ma ei mõelnud seda juba siis, kui olin oma maal! Seepärast ma püüdsingi algul Tarsisesse põgeneda.+ Ma ju teadsin, et sa oled kaastundlik ja halastav Jumal, et sa ei vihastu kergesti, vaid oled tulvil truud armastust+ ning tunned õnnetuse pärast kurbust.