39 Läinud veidi maad edasi, langes ta põlvili, kummardas maani ja palvetas:+ „Mu isa, kui võimalik, siis mingu see karikas*+ minust mööda. Ometi ärgu sündigu mitte minu, vaid sinu tahtmine.”+

36 Ta ütles: „Abba,* isa,+ sinul on kõik võimalik. Võta see karikas minult ära. Ometi ärgu mingu mitte nii, nagu mina tahan, vaid nagu sina tahad.”+

30 Mina ei saa omapead midagi teha. Ma mõistan kohut selle järgi, mida Isa mulle ütleb. Minu kohtumõistmine on õiglane,+ sest ma ei taha teha oma tahtmist, vaid selle tahtmist, kes on mu läkitanud.+