2 Ta* tõuseb tema* ees nagu võrse,+ on kui juur põuases maas.

Ei ole tal väärikat kuju ega hiilgust,+

ei tõmba meid ligi tema välimus.

 3 Teda põlati ja välditi,+

talle oli tuttav valu* ja ta teadis, mis on haigused.

Tema nägu oli otsekui peidetud meie eest.*

Teda põlati ja me ei pidanud teda mikski.+