Me ei tea täpselt, kuidas piibli ennustused täituvad. (Taan. 12:8, 9.) Kuid seepärast me veel ei arva, et need ei täitugi. Me usaldame Jehoovat ja oleme kindlad, et ta annab õigel ajal meile teada kõik, mis tarvis, justnagu ta on seda teinud ka varem. Peagi ütlevad inimesed: „Rahu ja julgeolek!” (1. Tess. 5:3.) Seejärel pöörduvad poliitilised võimud vääruskude vastu ja hävitavad need. (Ilm. 17:16, 17.) Pärast seda asuvad nad ründama Jumala rahvast. (Hes. 38:18, 19.) Need sündmused päädivad Harmagedooni sõjaga. (Ilm. 16:14, 16.) Seni aga näidakem oma tänulikkust Jehoovale, uurides piibli ennustusi ja aidates ka teistel neid mõista. w23.08, lk 13, lõigud 19–20

Kui Paulus rääkis usust, lootusest ja armastusest, võttis ta oma arutelu kokku sõnadega: „Suurim neist on armastus.” (1. Kor. 13:13.) Miks jõudis ta sellisele järeldusele? Tulevikus pole meil enam tarvis uskuda ja loota, et Jumala tõotused uue maailma kohta täituvad, sest need kõik on siis juba täide läinud. Kuid meil tuleb alati armastada Jehoovat ja inimesi. Tegelikult saame kasvatada armastust nende vastu läbi kogu igaviku. Armastus on ka tõeliste kristlaste tundemärk. Jeesus ütles oma apostlitele: „Selle järgi tunnevad kõik ära, et te olete minu jüngrid, kui teie keskel on armastus.” (Joh. 13:35.) Lisaks aitab armastus usukaaslaste vastu meil ühtsed olla. Paulus ütles, et armastus on „ühtsuse täiuslik side”. (Kol. 3:14.) Johannes kirjutas usukaaslastele: „Kes armastab Jumalat, peab armastama ka oma venda.” (1. Joh. 4:21.) Seega, kui me armastame oma vendi-õdesid, siis näitab see, et armastame ka oma Jumalat. w23.11, lk 8, lõigud 1, 3

Piibel võrdleb kristlaste elu võidujooksuga. Need, kes finišisse jõuavad, saavad tasuks igavese elu. (2. Tim. 4:7, 8.) Meil tuleb pingutada, et jooksu jätkata, eriti nüüd, kui finiš on juba nii lähedal. Apostel Paulus tõi välja, mis aitab meil seda teha. Ta ütles, et meil tuleks heita „endalt ära kõik, mis meid koormab”, ja joosta „vastupidavusega võidujooksu, mis meile joosta on antud”. Paulus ei mõelnud, et kristlased ei peakski mingit koormat kandma. Ta pidas silmas hoopis seda, et me ei tohiks end koormata millegi ebavajalikuga, mis võiks meid takistada ja väsitada. Et jooksu jätkata, tuleb meil kindlaks teha, kas meie koorma hulgas on midagi üleliigset, ja kui on, siis sellest viivitamata vabaneda. Samal ajal aga ei taha me kõrvale heita koormat, mida meil tuleb kanda. Kui seda teeksime, võib juhtuda, et meil jääb elu võidujooks pooleli. (2. Tim. 2:5.) w23.08, lk 26, lõigud 1–2