Jeesus on palvetamises oma järelkäijatele heaks eeskujuks. Maa peal olles palvetas Jeesus sageli. Kuna tal oli väga palju tegemist ja tema ümber oli alati inimesi, pidi ta võtma palvetamiseks eraldi aega. (Mark. 6:31, 45, 46.) Ta tõusis varahommikul, et Jehoovaga segamatult palves rääkida. Ja vähemalt ühel korral palvetas ta öö läbi, kui tal tuli langetada tähtis otsus. (Luuka 6:12, 13.) Ööl enne surma palus Jeesus korduvalt, et ta suudaks täita isa tahet kuni lõpuni. (Matt. 26:39, 42, 44.) Ükskõik kui hõivatud me ka poleks, tuleb meil palvetamiseks aega võtta, nagu Jeesus seda tegi. See võib tähendada, et peame veidi varem tõusma või pisut hiljem magama minema. Kui me seda teeme, näeb Jehoova, et palvetamine on meile väga oluline. w23.05, lk 3, lõigud 4–5

Pööra tähelepanu fraasile „välja valatud”. Ühes teatmeteoses on selle kohta öeldud, et Jumala armastus on nagu vetevoog. See kirjeldab hästi, kui tugev on Jehoova armastus võitute vastu. Ja võitud teavad seda. (Juuda 1.) Apostel Johannes väljendas oma tundeid, öeldes: „Kui väga on küll Isa meid armastanud – meid hüütakse Jumala lasteks!” (1. Joh. 3:1.) Kuid kas Jehoova armastab vaid võituid? Ei, ta on tõendanud, et ta armastab meid kõiki. Ülim tõend Jehoova armastusest meie vastu on lunastus. See on suurim armastusetegu, mis kunagi tehtud. (Joh. 3:16; Rooml. 5:8.) w24.01, lk 28, lõigud 9–10

Sellest salmist ilmneb midagi, mis aitas Taavetil oma kartustest jagu saada. Kuigi tema elu oli ohus, mõtles ta sellele, mida teeb Jehoova tema heaks tulevikus. Taavet teadis, et Jehoova päästab ta just õigel ajal. Oli ju Jehoova lubanud, et temast saab järgmine Iisraeli kuningas. (1. Saam. 16:1, 13.) Taaveti jaoks oli see tõotus samahästi kui täitunud. Mida on Jehoova meile lubanud? Mitte seda, et meil pole praegu ühtki probleemi, vaid hoopis seda, et uues maailmas pühib ta kõik meie raskused minema. (Jes. 25:7–9.) Tal on piisavalt väge, et äratada inimesed üles surmaunest, tervendada haiged ja hävitada kõik oma vaenlased. (1. Joh. 4:4.) w24.01, lk 6, lõigud 12–13