Ema kiindumus oma poegadesse
TA OLI üks hulkuv madalakarvaline nimetu kass viie pojaga, kes püüdis East New Yorgi räpastel tänavatel hakkama saada. Ta oli asunud elama lagunenud mahajäetud garaaži, kus toimus palju kahtlasi tulekahjusid. Ta otsis lähiümbrusest jäätmeid, et toita oma kasvavat pesakonda.
Kõik see muutus 1996. aasta 29. märtsi hommikul kell 6.06. Üks kahtlane tulekahju haaras garaaži kiiresti enda alla. Kassipere kodu oli leekides. Sellele reageeris tuletõrjeüksus nr. 175 ning peagi oli tulekahju kontrolli all. David Giannelli, üks tuletõrjujatest, kuulis kassipoegade näugumist. Kolm neist leidis ta kohe maja juurest, neljanda teiselt poolt tänavat, selle kolmandalt veerandilt, ja viienda kõnniteelt. Kassipojad olid liiga väikesed, et oleksid suutnud omal jõul põgeneda. Giannelli märkas, et igal kassipojal olid järjest raskemad põletused, kuna mõned olid kauem pääsemist oodanud, kui kassiema neid üksteise järel välja kandis.
New Yorgi ajalehe „Daily News” 1996. aasta 7. aprilli numbris räägiti kassiema asupaigast ja tema hoolitsusest järgnevalt: „Giannelli leidis valust minestanud ema tühjalt naaberkrundilt ning see vaatepilt murdis ta südame. Kassi silmalaud olid suitsust kinni paistetanud. Ta käppadel olid tõsised põletused. Ta näol, kõrvadel ja jalgadel olid kohutavad põletusmärgid. Giannelli leidis ühe pappkasti. Ta pani kassiema ja pojad õrnalt selle sisse. ’Ta ei suutnud isegi oma silmi avada,’ ütles Giannelli. ’Kuid ta luges nad ükshaaval käpaga kompides üle.’ ”
Kui nad Põhjakalda Loomaliitu jõudsid, polnud kindel, et kõik läheb hästi. Jutustus jätkas: „Šokist ülesaamiseks kasutati ravimeid. Vapra kassi kehasse viidi antibiootikumidega täidetud intravenoosne voolik. Tema põletushaavadele määriti õrnalt antibiootilisi kreeme. Seejärel pandi ta hapnikurikkasse kambrisse, et aidata tal hingata, samal ajal kui kogu loomaliidu personal hinge kinni pidades ootas .. 48 tunni pärast tõusis kangelanna istukile. Tema paistes silmad avanesid ning arstid ei leidnud kahjustusi.”
Peatu ja mõtle järele. Võta hetk aega, et näha vaimusilmas, kuidas see julge ema läheb oma loomupärase tulekartuse juures suitsuga täidetud põlevasse majja oma näuguvaid poegi päästma. Juba üks kord sinna oma pisikesi abituid poegi välja kandma minna oleks uskumatu tegu; teha seda aga viis korda, iga kord käppadele ja näole lisandunud põletuste valuga, on lausa kujuteldamatu! Sellele vaprale loomale pandi nimeks Scarlett, sest põletada saanud nahk oli sarlakpunane (inglise keeles tähendab scarlet sarlakpunast värvi).
Kui see liigutav lugu ema kiindumusest oma poegadesse Põhjakalda Loomaliidust välkteatena üle maailma edasi anti, hakkasid telefonid vahetpidamata helisema. Rohkem kui 6000 inimest nii kaugetest paikadest kui Jaapan, Holland ja Lõuna-Aafrika Vabariik helistasid ning küsisid, milline on Scarletti seisund. Umbes 1500 inimest on teatanud, et nad võivad Scarletti koos pesakonnaga oma perre võtta. Üks kassipoeg hiljem suri.
Scarlett puudutas inimeste südant kogu maailmas. Sa tahaksid ehk teada, kas Scarletti eeskuju ema ja ta laste vahelisest sidemest paneb valutama miljonite tänapäeva emade südame, kes hävitavad oma lapsed juba üsas või julma kohtlemisega peagi pärast sündi.
[Pildi allikaviide lk 22]
North Shore Animal League