„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal

2.–8. NOVEMBER

AARDEID JUMALA SÕNAST | 2. MOOSESE 39–40

Otsi vaimseid vääriskive

it-2, lk 884, lõik 3

Hülgenahad

Kust iisraellased neid said? Hülged elavad peamiselt Arktikas ja Antarktikas, kuid neid leidub ka soojemates kliimades. Mõned munkhülged elutsevad tänini Vahemeres ja teistes soojades vetes. Sajandite jooksul on hüljeste arvukus inimtegevuse tagajärjel kõvasti vähenenud. Piibliaegadel võis Vahemeres ja Punases meres olla palju hülgeid. Veel aastal 1832 öeldi ühes teatmeteoses: „Hülgeid leidub Punases meres paljudel Siinai poolsaart ümbritsevatel väikesaartel.” (Calmet „Dictionary of the Holy Bible”, lk 139.)

9.–15. NOVEMBER

AARDEID JUMALA SÕNAST | 3. MOOSESE 1–3

„Ohvrite eesmärk”

it-2, lk 525

Ohvrid

Põletusohver. Loomohver, mis põletati altaril ja kuulus tervikuna Jumalale. Ohverdajale endale ei jäänud sellest loomast mitte midagi. (Vrd Koh 11:30, 31, 39, 40.) Kui põletusohver toodi koos patuohvriga, siis väljendas see ohvritooja soovi, et Jehoova võtaks tema patuohvri vastu. Ka Jeesus andis end justkui põletusohvrina tervenisti Jumalale.

it-2, lk 528, lõik 4

Ohvrid

Roaohver. Roaohver toodi koos rahu-, põletus- või patuohvriga, kuid mõnikord ka eraldi. Ka uudsevili võis olla roaohver. (2Mo 29:40–42; 3Mo 23:10–13, 15–18; 4Mo 15:8, 9, 22–24; 28:9, 10, 20, 26–28; 29:1–40.) Sellega tänati Jehoovat külluslike õnnistuste eest. Roaohvri juurde kuulusid tihti õli ja viiruk. Roaohvriks võisid olla peenjahu, röstitud terad, rõngasleivad või kuivikleivad. Osa roaohvrist pandi põletusohvrialtarile, osa sõid preestrid ja rahuohvri puhul ka ohvritoojad. (3Mo 6:14–23; 7:11–13; 4Mo 18:8–11.) Altarile viidav roaohver ei tohtinud sisaldada haputainast ega mett (mõeldakse ilmselt viigimarjade või muude puuviljade mahla või siirupit), mis oleks võinud käärima minna. (3Mo 2:1–16.)

it-2, lk 526, lõik 1

Ohvrid

Rahuohver. Ohver, mille toomisega taotleti rahu Jehoovaga. Templi õues olid söögiruumid ja pärimuse järgi olid ka telkpühamu õues kohad söömiseks. Seal sõi rahuohvrit ohvritooja koos oma perega. Oma osa said ka ohvritalitust toimetanud preester ja teised teenistuses olevad preestrid. Jehoovale kuulus rasv, mille põlemisel tõusis tema poole meeldiva lõhnaga suitsu, ning veri, mis sümboliseeris elu. Preestrid ja ohvritoojad otsekui viibisid koos Jehoovaga ühisel söömaajal, mis näitas, et nende vahel on rahumeelsed suhted. Kui keegi oli ühissöömaajal ebapuhas või sõi liiga kaua seisnud ohvriliha, rüvetas ta söömaaja ja oli lugupidamatu Jehoova vastu. Ta tuli surmata. (3Mo 7:16–21; 19:5–8.)

Otsi vaimseid vääriskive

it-1, lk 813

Rasv

Miks selline seadus? Moosese seadus sätestas, et veri ja rasv kuuluvad üksnes Jehoovale. Veri kuulub Jehoovale, sest see sümboliseerib elu, mille Jehoova on andnud. (3Mo 17:11, 14.) Rasva peeti looma kõige väärtuslikumaks osaks. Selle ohverdamine kinnitas tõsiasja, et parim kuulub Jehoovale, kes annab kõike külluslikult. Rasva ohverdamisega andis iisraellane Jehoovale oma parima ja seda nimetati „toiduohvriks” ja „meeldivalõhnaliseks tuleohvriks”. (3Mo 3:11, 16.) Kui keegi sõi rasva, omastas ta seadusevastaselt midagi, mis kuulus õigusega Jehoovale. See oli surmaga karistatav. Erinevalt verest võis rasva siiski kasutada muuks otstarbeks, vähemalt juhul kui loom leiti surnuna või teise looma poolt mahamurtuna. (3Mo 7:23–25.)

16.–22. NOVEMBER

AARDEID JUMALA SÕNAST | 3. MOOSESE 4–5

„Anna Jehoovale oma parim”

it-2, lk 527, lõik 9

Ohvrid

Süüohver. Süüohver polnud päris sama mis patuohver. Süüohver tuli tuua Jumalale siis, kui inimene oli rikkunud kellegi teise õigusi või patustanud Jehoova pühade asjade vastu. Süüohvriga hüvitati Jehoovale õiguserikkumine. Kahetsev patustanu sai tagasi seaduselepingust tulenevad õigused, millest ta oli patu tõttu ilma jäänud. Ta ei pidanud oma patu tagajärgede pärast enam kannatama. (Vrd Jes 53:10.)

Otsi vaimseid vääriskive

it-1, lk 1130, lõik 2

Pühadus

Kariloomad, aia- ja põllusaak. Esmasündinud pullid, jäärtalled ja sikud olid pühad ja neid ei tohtinud vabaks osta. Need tuli Jehoovale ohvriks tuua ja osa sellest läks preestritele. (4Mo 18:17–19.) Uudsevili ja kümnis olid pühad nagu kõik ohvrid ja annid, mis olid eraldatud Jehoova teenistuseks. (2Mo 28:38.) Kõik, mis oli pühitsetud Jehoovale, oli püha. Sellesse tuli suhtuda austusega ja seda ei tohtinud kasutada muuks otstarbeks. Üks näide sellest oli seadus kümnise kohta. Oletame, et keegi oli pannud kõrvale kümnise oma nisusaagist. Kui seda hiljem kasutati kogemata millekski muuks, võib-olla toidu valmistamiseks, oli see patt pühade andide vastu. Seadus nõudis, et sel juhul tuleb anni väärtus pühamule korvata, lisada 20 protsenti ja tuua süüohvriks veatu jäär. See õpetas rahvale austust pühade andide vastu. (3Mo 5:14–16.)

23.–29. NOVEMBER

AARDEID JUMALA SÕNAST | 3. MOOSESE 6–7

Otsi vaimseid vääriskive

it-1, lk 833, lõik 1

Tuli

Telkpühamu ja templi altaril. Tuld kasutati nii telkpühamus kui ka templis toimuval jumalateenistusel. Ülempreester pidi põletama suitsutusrohtu iga päev hommikul ja õhtul. (2Mo 30:7, 8.) Jumala seadus ütles, et tuli põletusohvrialtaril ei tohi kustuda. (3Mo 6:12, 13.) Laialt levinud juudi pärimuse järgi süütas selle tule Jumal. Pühakiri seda aga ei kinnita. Jehoova andis Moosesele juhised: „Aaroni pojad, preestrid, tehku altarile tuli ning pangu puid tulle. Nad asetagu ohvri tükid ... altaril põlevatele puudele.” (3Mo 1:7, 8.) Jumal küll saatis tule taevast (arvatavasti telkpühamu kohal olevast pilvest), kuid ta tegi seda alles hiljem, kui Aaron ja ta pojad olid ametisse määratud ja nende eest olid ohvrid juba toodud. Seega, Jehoovalt lähtuv tuli mitte ei süüdanud altaril tuld, vaid neelas põletusohvri ja rasvatükid. Nii segunes Jumala poolt saadetud tuli altaril juba varem põlenud tulega ja seda hoiti püsivalt põlemas. (3Mo 8:14–9:24.) Piiblis on ka teisi juhtumeid, kus Jehoova saadetud tuli on neelanud ohvreid. Näiteks siis, kui Saalomon oli lõpetanud palve templi pühitsemisel. (2Aj 7:1; vt ka Koh 6:21; 1Ku 18:21–39; 1Aj 21:26.)

si, lk 27, lõik 15

3. Moosese raamat

¹⁵ 3) Patuohver toodi tahtmatu või inimlikust nõrkusest tehtud patu eest. Seadus sätestas, mida tuli ohvriks tuua, kui pattu oli teinud preester, terve Iisraeli kogudus, mõni rahvajuht või tavainimene. Erinevalt põletus- ja rahuohvrist oli patuohver kohustuslik. (3Mo 4:1–35; 6:24–30.)

30. NOVEMBER – 6. DETSEMBER

AARDEID JUMALA SÕNAST | 3. MOOSESE 8–9

„Tõend Jehoova õnnistusest”

it-1, lk 1207

Ametisseseadmine

Mooses lasi Aaronil ja ta poegadel Naadabil, Abihul, Eleasaril ja Iitamaril ette astuda ning nad pesid end veega telkpühamu õues. Seejärel pani Mooses Aaronile selga ülempreestri ametirõivad. (4Mo 3:2, 3.) Aaroni kaunid rõivad rõhutasid tema ameti erilisust ja vastutusrikkust. Siis võidis Mooses telkpühamut ja kõike, mis seal oli, altarit ja selle riistu ning pesemisnõu. Nii need pühitseti ehk eraldati ainult Jehoova teenistuseks. Lõpuks valas Mooses osa võideõlist Aaroni pea peale, et teda pühitseda. (3Mo 8:6–12; 2Mo 30:22–33; L 133:2.)

it-1, lk 1208, lõik 8

Ametisseseadmine

Kaheksandaks päevaks olid preestrid täies varustuses ja ametisse pühitsetud. Siis täitsid nad esimest korda oma ülesannet ilma Moosese abita. Nad toimetasid lepitust Iisraeli rahva eest. Iisraellased vajasid lepitust, sest lisaks ebatäiusele olid nad hiljuti tõsiselt patustanud, kummardades kuldvasikat. (3Mo 9:1–7; 2Mo 32:1–10.) Kui äsja ametisse seatud preesterkond esimese teenistuse lõpetas, väljendas Jehoova oma heakskiitu ja tunnustas nende uut ametit. Jehoova saatis pilvesambast tule, mis neelas altarilt ohvri järelejäänud osa. (3Mo 9:23, 24.)

Otsi vaimseid vääriskive

it-2, lk 437, lõik 3

Mooses

Jumal määras Moosese seaduselepingu vahemeheks. Nii erilist rolli pole olnud kellelgi peale Jeesus Kristuse, kes on uue lepingu vahemees. Mooses piserdas loomohvrite verd lepinguraamatu ja Iisraeli rahva esindajate peale. Lepinguraamat esindas Jehoovat kui üht lepingu osapoolt ja vanemad esindasid rahvast kui teist osapoolt. Mooses luges lepinguraamatu rahvale ette ja rahvas vastas: „Me oleme valmis tegema kõike, mida Jehoova on öelnud, ja me kuuletume talle.” (2Mo 24:3–8; Heb 9:19.) Vahemehena sai Mooses Jumalalt juhendid telkpühamu ja selle riistade valmistamiseks ning oli selle töö ülevaataja. Ta pidi ka seadma ametisse preestrid ning võidma telkpühamut ja ülempreester Aaronit erilise võideõliga. Seejärel oli Mooses äsja ametissepühitsetud preesterkonna esimese teenistuse ülevaataja. (2Mo 25–29; 3Mo 8–9.)