Toidusedel — asi, mille pärast tuleks muret tunda

„MINE söö rõõmuga oma leiba,” ütleb Piibel tekstis Koguja 9:7. Tõepoolest, söömine pole mitte ainult hädavajadus, vaid on ka suurimaid naudinguid elus.

Mõelgem näiteks 34-aastase Thomase peale. Talle meeldib süüa liha ja ta sööbki seda iga päev — tihti isegi mitu korda päevas. Tema tüüpiline hommikueine koosneb piimast, mitmest munast, võiga kaetud leivaviilust või röstsaiast ning vorstist või peekoniviilust. Kiirsöögikohas tellib ta juustuburgereid, friikartuleid ja piimakokteile. Välja sööma minnes valib ta pearoaks biifsteegi. Tema lemmikrestoranis pakutakse just talle meelepärast rooga: 680-grammist praelõiku koos küpsekartulitega, mis on valatud üle hapukoorega. Lemmikmagustoiduks on tal šokolaadikook, mille peal troonib šokolaadijäätis.

Thomas on 178 sentimeetrit pikk ning kaalub 89 kilo; vastavalt Ameerika Ühendriikide valitsuse 1995. aasta toitumisjuhenditele on tal 9 kilo ülekaalu. „Kaal ei tee mulle muret,” ütleb Thomas. „Tervis on mul suurepärane. Ma pole viimase 12 aasta jooksul mitte päevagi töölt puudunud. Enamiku ajast tunnen end hästi ja olen täis energiat — loomulikult välja arvatud aeg, mil olen söönud 680-grammise praelõigu.”

Kas ehk ei mõju Thomasele tema toidusedel halvasti, nii et ta pikapeale südameataki kandidaadiks võib saada? Oma raamatus „Kuidas me sureme” („How We Die”) kõneleb dr. Sherwin Nuland ’eluviisidest, mis on enesetapjalikud’, ning arvab nende hulka ka toidusedeli, kuhu kuuluvad ’punane liha, paksud peekoniviilud ja või’.

Kuidas toovad mõningad toiduained paljudele kaasa südame-veresoonkonna haiguse? Milles kätkeb nende oht? Enne nende küsimuste arutamist vaadelgem lähemalt, millised on ülekaaluga kaasnevad haigestumisriskid.

[Pilt lk 3]

Miks peaks sellise toidusedeli pärast muret tundma?