Kes me oleme?
PAISTAB, et inimesel on raskusi oma identiteedi leidmisega. Evolutsionist Richard Leakey märgib: ”Sajandeid on filosoofid käsitlenud inimeseks olemise aspekte. Ent üllataval kombel ei ole siiani jõutud inimese olemuse üldtunnustatud definitsioonini.”
Kopenhaageni loomaaed aga avaldas julgelt oma arvamust väljapanekuga esikloomaliste ehk primaatide majas. Väljaanne ”1997 Britannica Book of the Year” selgitab: ”Üks Taani abielupaar seadis ennast sisse loomaaias ajutistes eluruumides, tuletamaks külastajatele meelde nende lähedast sugulust ahvidega.”
Teatmeteosed tunnustavad samuti inimeste väidetavat lähedast sugulust mõningate loomadega. Näiteks ”World Book Encyclopedia” ütleb: ”Inimesed koos inimahvide, leemurite, ahvide ja kandlastega moodustavad imetajate primaatide seltsi.”
Siiski on tõsiasi, et inimesel on väga palju ainuomaseid jooni, mida ei leia üheltki loomalt. Näiteks armastus, südametunnistus, kõlblus, vaimsus, õiglus, halastus, huumorimeel, loovus, ajataju, eneseteadvus, ilumeel, mure tuleviku pärast, võime talletada eelnevate põlvkondade tarkust ja lootus, et surm ei ole eksistentsi täielik lõpp.
Püüdes sobitada neid jooni kokku sellega, mis on omane loomadele, viidatakse mõnikord evolutsioonipsühholoogiale, mis kujutab endast evolutsiooniõpetuse, psühholoogia ja ühiskonnateaduste sulamit. Kas evolutsioonipsühholoogia on heitnud valgust inimese olemuse keerdsõlmele?
Mis on elu eesmärk?
”Evolutsioonipsühholoogia põhieeldus on lihtne,” ütleb evolutsionist Robert Wright. ”Inimese aju, nagu mistahes teine organ, oli mõeldud selleks, et anda geene edasi järgmisele põlvkonnale; ajus sündivaid tundeid ja mõtteid saab kõige paremini mõista just selles valguses.” Teiste sõnadega, kogu meie elu eesmärk, nagu määravad meie geenid ja nagu see nähtub meie aju tegevusest, on paljunemine.
Tõepoolest, evolutsioonipsühholoogia järgi võib ”inimese põhiloomuse kokku võtta halastamatus geneetilise omakasu tagaajamises”. Raamat ”The Moral Animal” ütleb: ”Looduslik valik sunnib mehi olema seksuaalsuhetes lõputu hulga naistega.” Vastavalt sellele evolutsioonilisele käsitusele peetakse ka naiste moraalitust mõningates tingimustes loomulikuks. Isegi vanemlikku armastust käsitatakse kavala abinõuna, millega geenid kindlustavad järglaste ellujäämise. Üks seisukoht niisiis rõhutab pärandatavate geenide tähtsust, tagamaks inimsoo püsimine.
Mõned eneseabiraamatud on nüüd kantud uuest evolutsioonipsühholoogia lainest. Ühes neist öeldakse, et inimese loomus ”ei erine palju šimpansi loomusest, gorilla loomusest ega paaviani loomusest”. Samuti teatab see: ”Mis puutub evolutsiooni, siis .. [selle juures] on eelkõige oluline soo jätkamine.”
Piibel aga õpetab, et Jumal ei loonud inimesi mitte üksnes paljunemise eesmärgil. Me oleme loodud Jumala ”näo” järgi, võimega peegeldada tema omadusi, iseäranis armastust, õiglust, tarkust ja väge. Kui veel lisada varemmainitud ainuomased jooned, saab selgeks, miks Piibel seab inimesed loomadest kõrgemale. Õigupoolest näitab Piibel, et Jumal mitte üksnes ei loonud inimesi sooviga elada igavesti, vaid ta laseb selle soovi tema loodavas õiglases uues maailmas ka täide minna (1. Moosese 1:27, 28; Laul 37:9—11, 29; Koguja 3:11; Johannese 3:16; Ilmutuse 21:3, 4).
Tõekspidamised avaldavad mõju meie elule
Õigele arusaamale jõudmine ei ole kaugeltki vaid akadeemiline probleem, sest see, mida me oma päritolu kohta usume, võib mõjutada seda, kuidas me elame. Ajaloolane Herbert G. Wells märkis, millisele järeldusele tulid paljud pärast Charles Darwini ”Liikide tekkimise” ilmumist 1859. aastal.
”Järgnes tõeline demoraliseerumine. [———] Pärast 1859. aastat kaotasid paljud usu. [———] Üheksateistkümnenda sajandi lõpul võimul olnud inimesed uskusid, et nad on võimu juures tänu Olelusvõitlusele, mis annab tugevatele ja nutikatele ülekaalu nõrkade ja usaldavate üle. [——] Nad jõudsid otsusele, et inimene on ühiseluline loom nagu India ulukkoer. .. neile paistis igati õige, et inimkarja tugevad isendid türanniseerivad ja alistavad nõrgemaid.”
Nagu näha, on tähtis jõuda õigele arusaamale küsimuses, kes me tegelikult oleme, sest nagu üks evolutsionist küsis: ”Kui juba lihtlabane vanamoodne darvinism .. õõnestas Lääne tsivilisatsiooni moraalset tugevust, mis juhtub veel siis, kui see uus [evolutsioonipsühholoogia] arusaam lõplikult maad võtab?”
Kuna see, mida me oma päritolu kohta usume, mõjutab meie põhimisi arusaamu elust ning õigest ja väärast, on oluline kogu seda küsimust lähemalt vaadelda.
[Väljavõte lk 4]
Ajaloolane Herbert G. Wells märkis, millisele järeldusele tulid paljud pärast Charles Darwini ”Liikide tekkimise” ilmumist 1859. aastal: ”Järgnes tõeline demoraliseerumine. [———] Pärast 1859. aastat kaotasid paljud usu.”