Jumala või looma näo järgi?
ESIMEST inimest Aadamat nimetati ”Jumala pojaks” (Luuka 3:38). Selline eriline määratlus ei ole osaks saanud ühelegi loomale. Samas näitab Piibel, et inimestel ja loomadel on ka mitmeid ühiseid jooni. Näiteks nii inimesed kui loomad on hinged. Kui Jumal lõi Aadama, siis ”sai inimene elavaks hingeks”, nagu teatab 1. Moosese 2:7 (meie kursiiv). 1. Korintlastele 15:45 ütleb samuti: ”Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks.” (Meie kursiiv.) Kuna inimesed on hinged, siis ei ole hing mingi viirastuslik olevus, mis pärast keha surma edasi elab.
Loomade kohta ütleb 1. Moosese 1:24 (Suur Piibel): ”Maa toogu välja elavaid hingesid nende soo järgi, lojuseid ja roomajaid ja metselajaid nende soo järgi.” (Meie kursiiv.) Niisiis, ehkki avaldusega, et inimene on loodud Jumala näo järgi, omistati talle eriline väärtus, tuletab Piibel siiski meelde meie madalat seisust samasuguste maiste hingedena nagu loomadki. Kuid on veel midagi, mille poolest inimesed ja loomad sarnanevad.
Piibel ütleb: ”Sest mis sünnib inimlastega, see sünnib lojustega — neil on seesama saatus: nagu sureb üks, nõnda sureb teine, .. inimesel ei ole paremust lojuse ees .. Kõik lähevad ühte paika, kõik on põrmust ja kõik saavad jälle põrmuks!” Jah, ka inimeste ja loomade surm on ühesugune. Mõlemad saavad jälle ”mullaks”, ”põrmuks”, millest nad on võetud (Koguja 3:19, 20; 1. Moosese 3:19).
Aga miks inimesed surma üle nii sügavalt kurvastavad? Miks me igatseme igavesti elada? Miks meil peab elus mingi eesmärk olema? On selge, et meie ja loomade vahel on suur erinevus!
Mille poolest me loomadest erineme
Kas sa oleksid õnnelik, kui sul poleks terve elu jooksul muud eesmärki kui süüa, magada ja sugu jätkata? Seesugune mõte tekitab vastikust isegi kõige tulisemates evolutsionistides. ”Nüüdisaja inimene, see valgustatud skeptik ja agnostik,” kirjutab evolutsionist T. Dobzhansky, ”ei saa jätta kas või salamisi juurdlemast ammuste küsimuste üle: kas mu elul on mingi mõte ja eesmärk peale hinge seeshoidmise ning elu ringkäigu jätkamise? Kas universumil, kus ma elan, on mingi mõte?”
Tõepoolest, Looja olemasolu eitamine ei anna inimesele rahuldavat vastust elu mõtte otsingutel. Tsiteerides ajaloolast Arnold Toynbeed, kirjutab Richard Leakey: ”See [inimese] vaimuand mõistab ta eluks ajaks heitlema ja otsima oma kohta universumis, kuhu ta on sündinud.”
Ja ometi on kõige olulisemad küsimused inimese loomuse, päritolu ja vaimsuse osas siiani lahtised. On ilmne, et inimese ja loomade vahel on suur kuristik. Kui suur?
Kas ületamatult lai kuristik?
Peamine evolutsiooniteooriaga seotud probleem on inimesi ja loomi lahutav hiiglaslik kuristik. Kui lai see õieti on? Vaata, mida evolutsionistid ise on selle kohta öelnud.
Thomas H. Huxley, silmapaistev evolutsiooniteooria pooldaja 19. sajandil, kirjutas: ”Keegi ei või olla minust kindlamalt veendunud hiiglaslikus kuristikus .. inimese ja lojuste vahel .., sest ainult inimesel on imeline arusaadava ja mõistuspärase kõne and [ning] .. see tõstab ta mäevõrra ülemale, kaugelt kõrgemale oma alamatest kaaslastest.”
Evolutsionist Michael C. Corballis märgib, et ”kui minna teiste primaatide juurest inimeseni, ilmneb selgesti, et järjepidevus on katkenud .. ”Meie aju on kolm korda suurem, kui oleks ootuspärane meie kehaehitusega primaadi puhul.”” Ja neuroloog Richard M. Restak lausub: ”[Inimese] aju on meile teadaolevas universumis ainus organ, mis püüab iseennast lahti mõtestada.”
Leakey tunnistab: ”Teadvus kui selline seab teadlased dilemma ette, mis mõningate arvates on lahendamatu. Meie igaühe mina-tunnetus on nii selgelt tajutav, et see annab oma värvingu kõigele, mida me mõtleme ja teeme.” Veel ütleb ta: ”Keel tekitab tõepoolest kuristiku Homo sapiensi [inimeste] ja kogu ülejäänud elusmaailma vahele.”
Juhtides tähelepanu veel ühele inimmõistuse imele, kirjutab Peter Russell: ”Mälu on kahtlemata üks tähtsamaid inimese eripärasid. Selle puudumine teeks võimatuks õppimise, .. mõistusliku tegevuse, keele arengu ja kõik muu, .. mida tavaliselt inimeseks olemisega seostatakse.”
Peale selle ei kummarda ükski loom Jumalat. Seepärast kirjutab Edward O. Wilson: ”Soodumus religioossetele tõekspidamistele on kõige keerukam ja võimsam jõud inimese mõistuses ning vägagi tõenäoliselt inimloomuse põhiline, lahutamatu osa.”
”Inimese käitumisega seoses kerkib esile palju teisigi darvinistlikke mõistatusi,” tunnistab evolutsionist Robert Wright. ”Mis ülesanne on huumorimeelel ja naerul? Miks inimesed pihivad oma surivoodil? [—] Mis on leina täpne ülesanne? [—] .. kui inimene on kord juba surnud, siis mis kasu on leinamisest geenidel?”
Evolutsionist Elaine Morgan märgib: ”Neli kõige silmapaistvamat inimesega seotud mõistatust on: 1) miks nad käivad kahel jalal?, 2) miks neil pole enam karvkatet?, 3) miks neil on arenenud nii suur aju?, 4) miks nad õppisid rääkima?”
Kuidas evolutsionistid neile küsimustele vastavad? Morgan ütleb: ”Ortodokssed vastused neile küsimustele on: 1) ”Me veel ei tea”, 2) ”Me veel ei tea”, 3) ”Me veel ei tea”, 4) ”Me veel ei tea”.”
Küsitav teooria
Raamatu ”The Lopsided Ape” autor märkis, et tema eesmärk ”oli anda ülevaatlik pilt inimese evolutsioonist aegade jooksul. Paljud järeldused on olnud spekulatiivsed, rajatud põhiliselt mõnele vanale hambale, luule ja kivitükile”. Paljud ei ole nõus isegi Darwini algse teooriaga. Richard Leakey sõnab: ”Darwini versioon evolutsioonist domineeris antropoloogias kuni viimaste aastateni, ning see osutus vääraks.”
Nagu ütleb Elaine Morgan, on paljud evolutsionistid ”kaotanud usu vastustesse, mida nad enda arvates kolmkümmend aastat tagasi teadsid”. Seega ei ole üllatav, et evolutsionistide teooriaid kokku on varisenud.
Hukatuslikud tagajärjed
Mõned uurimused on näidanud, et see, kui mitme emasega isasloom paaritub, on seotud keha suuruse erinevustega sugude vahel. Selle põhjal on järeldatud, et inimese seksuaalkäitumine peaks sarnanema šimpanside omaga, kuna isased šimpansid, nagu nende inimestest sookaaslased, on emastest vaid pisut suuremad. Nii väidavad mõned, et inimestele, nagu šimpansidelegi, tuleks lubada rohkem kui üks seksuaalpartner. Ja paljudel see just nii ongi.
Ent see, mis paistab šimpanside juures end õigustavat, on inimestele üldiselt vaid hukatust toonud. Nagu faktid näitavad, on lodeva moraali kibedad viljad perekondade purunemine, abordid, haigused, psüühilised ja emotsionaalsed traumad, armukadedus, perevägivald ning hüljatud lapsed, kes kasvavad üles, suutmata eluga kohaneda, ja kes lõpuks astuvad samale õnnetusseviivale teele. Kui loomade käitumismall oleks õige, siis millest sellised probleemid?
Evolutsiooniline mõttesuund seab kahtluse alla ka inimelu pühaduse. Mis teeb inimelu pühaks, kui me ütleme, et Jumalat ei ole üldse olemas ja me pole midagi muud kui kõrgemad loomad? Vahest intellekt? Kui nii, siis on väga asjakohane küsimus, mis tõstatati raamatus ”The Human Difference”: ”Kas on õiglane pidada inimesi väärtuslikumaks kui koeri ja kasse lihtsalt sellepärast, et [evolutsiooni] õnnemängus juhtus meil kogu aeg vedama?”
Sedamööda, kuidas see uuem evolutsiooniline mõttesuund levib, ”avaldab [see] moraalitõekspidamistele paratamatult sügavat mõju”, ütleb raamat ”The Moral Animal”. Kuid see on halastamatu moraal, mis on rajatud eeldusele, et me oleme arenenud ”loodusliku valiku” protsessi kaudu, mis ”annab tugevatele ja nutikatele ülekaalu nõrkade ja usaldavate üle”, nagu H. G. Wells lausus.
Väärib märkimist, et paljud evolutsionistide teooriad, mis on aastate jooksul inimeste moraali õõnestanud, on uute mõttesuundade laine ees kokku varisenud. Kuid traagika seisab selles, et taoliste teooriate põhjustatud kahju jääb.
Kas kummardada loodut või Loojat?
Evolutsioon suunab vastuste otsingul meie pilgu alamate loodute, mitte kõrge Looja poole. Piibel aga paneb meid moraaliväärtusi ja elu eesmärki otsides hoopis tõstma pilgu üles tõelise Jumala poole. See teeb ka selgeks, miks väärtegudest hoidumine meilt nii suurt pingutamist nõuab ja miks surm ainult inimesi nii sügavalt painab. Pealegi kõlab Piiblis toodud põhjendus selle kohta, miks me kaldume kurja tegema, usutavalt nii meie mõistusele kui ka südamele. Kutsumegi nüüd sind seda rahuldavat selgitust uurima.
[Pildid lk 7]
Kui suur on kuristik inimese ja looma vahel?