Piibli seisukoht

Kas Jumalale on tähtis, milline on meie riietus ja välimus?

”Nii nagu aineregister näitab ära raamatu sisu, .. niisamuti annavad inimese välimus ja rõivad, olgu tegu mehe või naisega, märku tema meelelaadist.” (Inglise näitekirjanik Philip Massinger)

KOLMANDAL sajandil m.a.j. koostas kirikukirjanik Titus Klemens pika loendi reeglitest, mis puudutasid riietust ja välimust. Ehted ning luksuslikud või värvikad kangad olid keelatud. Naised ei tohtinud oma juukseid värvida ega ”oma nägu salakavalalt võrgutavate võtetega määrida” ehk ”nägu minkida”. Mehi kästi pea paljaks ajada, sest ”pöetud pea .. tõestab mehe väärikust”, habet seevastu puutuda ei tohtinud, kuna see ”annab näole auväärsuse ja isaliku mõjuvõimu”.a

Sajandeid hiljem kehtestas protestandi usujuht Johann Calvin reeglid, mis määrasid kindlaks selle, mis värvi ja mis tegumoega riideid ta järgijad võivad kanda. Väärisehetele ja pitsile vaadati halvakspanuga ning kui naine oma juuksed ”ebamoraalselt kõrgele” üles sättis, võidi ta vangi panna.

Niisugused äärmuslikud seisukohad, mida usujuhid on aastaid toetanud, on pannud paljud siirad inimesed imestama, kas see on tõesti Jumalale tähtis, mis mul seljas on. Kas ta mõistab teatud riidemoed või minkimisviisid hukka? Mida õpetab Piibel?

Isiklik asi

On huvitav märkida, et teksti Johannese 8:31, 32 kohaselt ütles Jeesus oma jüngritele: ”Kui te jääte minu sõnasse, siis te .. tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” Jah, Jeesuse õpetatud tõed pidid inimesed pärimuste ja valeõpetustega loodud rõhuvatest koormatest vabastama. Need pidid andma hingamise neile, kes on ”vaevatud ja koormatud” (Matteuse 11:28). Ei Jeesusel ega ta Isal Jehoova Jumalal pole mingit soovi inimeste elu niimoodi kontrolli all hoida, et üksikisikud ei saaks enam algatusvõimet ilmutada ning isiklikes asjades ise otsuseid langetada. Jehoova tahab, et meist saaksid küpsed inimesed, kelle ”meeled vilumuse tõttu on harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel” (Heebrealastele 5:14).

Seega pole Piiblis riietuse, välimuse või kosmeetikavahendite kasutamise kohta mingeid üksikasjalikke reegleid, välja arvatud mõned erilised riietust puudutavad nõuded, mis anti juutidele Moosese Seaduse kaudu ja mille eesmärk oli aidata neil ümbritsevatest rahvastest ja nende ebamoraalsest mõjust lahus püsida (4. Moosese 15:38—41; 5. Moosese 22:5). Kristlikus elukorralduses on riietus ja välimus peaasjalikult isikliku maitse küsimus.

Kuid see ei tähenda seda, nagu oleks see Jumalale ükskõik, mis meil seljas on, või nagu kõlbaks kõik. Otse vastupidi, Piiblis on kirjas mõistlikud juhtnöörid, mis annavad meile pildi sellest, milline on Jumala seisukoht riietuse ja välimuse suhtes.

”Häbeliku ja mõistliku meelega”

Apostel Paulus kirjutas, et kristlikud naised peaksid ’viisakalt riietatuna endid ehtima häbeliku ja mõistliku meelega, mitte juuksepalmikutega ega kullaga ega pärlitega ega kalliste riietega’. Ka Peetrus oli ’välispidise juuste palmitsemise ja kulla ümberriputamise’ vastu (1. Timoteosele 2:9; 1. Peetruse 3:3).

Kas Peetrus ja Paulus tahavad sellega öelda, et kristlikud naised ja mehed peaksid oma välimuse parandamisest hoiduma? Üldsegi mitte! Tegelikult mainib Piibel ustavaid mehi ja naisi, kes kasutasid väärisehteid või kosmeetilisi õlisid ja parfüüme. Enne kui Ester kuningas Ahasverose juurde audientsile läks, tuli tal läbi teha ulatuslik iluravikuur, kuhu juurde kuulusid lõhnastatud õlid ja massaaž. Ning Joosepi kohta öeldakse, et tal olid kallid linased riided seljas ja kuldkee kaelas (1. Moosese 41:42; 2. Moosese 32:2, 3; Ester 2:7, 12, 15).

Seda manitsust aitab meil mõista väljend ”mõistliku meelega”, mida Paulus siin kasutab. Vastav algkeelne kreeka sõna tähendab mõõdukust ja enesekontrolli. See annab edasi mõtte, et inimene on tasakaalukas ega tõmba endale kohatut tähelepanu. Teised piiblitõlked annavad selle sõna vasteteks ”taktitundeliselt”, ”arukalt”, ”peenelt” või ”end tagasi hoides”. Kristlike kogudusevanemate puhul on see omadus tähtis nõue (1. Timoteosele 3:2).

Niisiis, kui Pühakiri ütleb, et meie riietus ja välimus peaks olema tagasihoidlik ja viisakas, manitseb see meid hoiduma mistahes äärmusliku stiili järgimisest, mis võiks riivata teiste tundeid ja heita halba varju nii meie endi kui ka kristliku koguduse mainele. Selle asemel, et endale välise ehtimisega tähelepanu tõmmata, peaksid need, kes tunnistavad endid austavat Jumalat, ilmutama mõistlikkust ja panema rõhku ”varjul olevale südame inimesele, tasase ja vaikse vaimu kadumatuses”. Peetrus ütleb kokkuvõtteks, et see ”on kallis Jumala ees” (1. Peetruse 3:4, meie kursiiv).

Kristlased on ”kogu maailmale vaadata”. Nad peavad olema teadlikud muljest, mille nad teistele jätavad, see on eriti oluline, kui pidada silmas nende volitust kuulutada head sõnumit (1. Korintlastele 4:9, EP 97; Matteuse 24:14). Seetõttu ei tohiks nad lubada mitte millelgi, kaasa arvatud enda välimusel, inimeste tähelepanu selle eluliselt tähtsa sõnumi kuulamiselt kõrvale tõmmata (2. Korintlastele 4:2).

Samal ajal kui välimuse osas järgitakse igas paigas erisuguseid stiile, annab Piibel selged ja mõistlikud juhtnöörid, mis aitavad inimestel tarku otsuseid teha. Niikaua, kui inimesed neist põhimõtetest kinni peavad, annab Jumal armastavalt kõigile vabaduse enda riietuse ja välimuse osas oma isiklikku maitset järgida.

[Allmärkus]