Nad pidasid oma sõna!

ANTONIO, kes õppis keskkooli viimases klassis, soovis oma klassikaaslastele eraviisilist tunnistust anda. Nii tegigi ta oma ajalooõpetajale ettepaneku näidata videofilmi ”Jehoova tunnistajad seisavad kindlalt natside rünnaku vastu”. Õpetaja näis küll kahtlevat, ent oli siiski nõus järgmisel päeval seda videot näitama.

”Esialgu,” jutustab Antonio, ”oli õpetaja filmi vaadates veidi üleolev; ent kui ta aru sai, et Jehoova tunnistajate ajaloost koonduslaagrites jutustavad silmapaistvad ajaloolased, muutus ta väga tähelepanelikuks. Kui film lõppes, tänas ta mind, et olin seda videot soovitanud.”

Järgmise tunni ajal püüdis õpetaja kirjeldada Bibelforscher’ite tööd, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal Saksamaal tunti, ent talle tundus, et parem on lasta Antoniol seda teha. Antonio andis selgitust tunnistajate rolli kohta ühiskonnas ning mõnede nende õpetuste kohta. Ta võttis jutu kokku sõnadega: ”On selge, et inimesed ei saa sellest väärtuslikust sõnumist, mida me neile viime, mingit kasu, kui nad meid ei kuula, meil ukse nina ees kinni löövad ega loe meie väljaandeid.”

Kõik Antonio klassikaaslased olid nende mõtetega nõus ning õpetaja pani klassile ette võtta vastu resoluutne otsus — esimesel võimalusel tunnistajaid kuulata ja neilt kirjandust vastu võtta. Arutelu video teemal kestis klassis veel mõnda aega. Võid kujutleda, millist rahuldust Antonio paari järgmise päeva jooksul tundis, kui mitmed ta klassikaaslased tulid klassi Vahitorni ühingu väljaanded näpus ja laususid naeratades: ”Näe, ma pidasin oma sõna!”