Särav lind hundkveesal
„ÄRGAKE!” COSTA RICA KORRESPONDENDILT
KUIGI Costa Rica hõlmab maakera pindalast vähem kui 0,03 protsenti, elab seal 875 linnuliiki, mida on ühe allika sõnul rohkem kui Kanada ja Ameerika Ühendriikide linnuliike ühtekokku. Seega pole ime, et Costa Rica on saanud linnuvaatlejate meelispaigaks. Tutvustame nüüd ühte sealset linnuliiki – hundkveesalit, keda me vaatamas käisime.
16. sajandi alguses saabus Mehhikosse Hispaania konkistadoor Hernán Cortés. Sealsed asteegid kinkisid talle hundkveesali sulgedest peakatte. Õigus sellist hinnalist kaunistust kanda oli üksnes asteegi ülikutel. Hundkveesali smaragdrohelisi sulgi võidi pidada isegi kullast kallimaks.
Tänapäeval on selle harukordselt kauni linnu elupaigaks tohutu suur territoorium, mis ulatub Mehhikost Panamani. Hundkveesalid asustavad 1200–3000 meetri kõrgusel asuvaid udumetsi. Pilved, mis sealseid metsi katavad, tekivad kiiresti jahtuvast tõusvast soojast õhust. Tänu sellele kasvavad seal aasta ringi haljad ja lopsakad rohttaimed ning hiiglaslikud puud, mille ladvad on 30 meetri kõrgusel või kõrgemalgi udu sees.
Umbes 200 kilomeetrit San Josést põhja pool asub Santa Elena metsakaitseala, kus hundkveesaleid saab vaadata nende loomulikus elukeskkonnas. Teejuht eesotsas, alustame hundkveesalite otsingut. Seda lindu pole kerge märgata, sest smaragdrohelise sulestiku tõttu sulab ta ühte metsa taimestikuga. Teejuht matkib linnu pehmet häält. Hundkveesali hääl sarnaneb koerakutsika niuksumisega. Ja kui hundkveesal teejuhi kutsele vastab, arvabki üks naine meie grupis, et koer on metsa ära eksinud.
Varsti näeme umbes 15 meetri kõrgusel oksal isast hundkveesalit, kes on tulnud ettevaatlikult olukorda uurima. Binokliga vaadates on tema särav sulestik veelgi uhkem, kui arvanud olime. Tema rind on karmiinpunane, mis on kontrastiks smaragdrohelistele sulgedele. Veelgi uhkemaks teevad linnu valged sabasuled ning kaks küütlevat rohelist saba kattesulge. Need rohelised suled võivad olla isegi 60 sentimeetri pikkused. Hundkveesal, kes istub kõrgel oksal, pikad sabasuled õrnas tuulehoos õõtsumas, on võrratu vaatepilt.
Hundkveesali nägemine on ainulaadne elamus. Meie teejuht mainib, et metsa tulles ei pruugi hundkveesalit sugugi iga kord märgata. Kõige parem aeg nende lindude jälgimiseks on pesitsusperioodil, mis kestab märtsist juunini. Selle aja jooksul võivad nad pesitseda kaks korda, munedes mõlemal korral kaks muna.
Kaitseala kontorisse tagasi jõudes kuuleme teist hundkveesalit. Märkame seda graatsiliselt liuglevat lindu tänu rohelistele sabasulgedele. Ta maandub meie istumiskohast umbes viie meetri kaugusel. Teejuht ütleb, et hundkveesali poeg on pesast kadunud, seepärast otsib isalind teda, lennates ühelt puult teisele. Saame teada, et vaid ligikaudu 25 protsenti munadest koorub. Ülejäänud saavad kõhutäieks oravatele, rohe-piprasööjatele, pruunnääridele, nirkidele ja tairadele. Teiseks ohustab linnupoegi elupaik, mille vanalinnud rajavad vanadesse pehkinud tüvedesse 3–20 meetri kõrgusele. Tugeva vihmasaju korral võivad need õõned veega täituda või sisse variseda.
Peale selle saame teada, et hundkveesali lemmiktoiduks on metsikud avokaadod. Ta istub oksa peal ja silmitseb teise puu küljes rippuvat avokaadot. Siis lendab ta tiibu vehkides puuvilja poole, haarab selle noka vahele ja pöördub oma istekohale tagasi. Puuvilja kugistab ta korraga alla ning väljutab suure avokaadoseemne umbes poole tunni pärast.
Avokaadode otsinguil rändavad hundkveesalid nii ühele kui ka teisele poole kontinentaalset veelahet. Näiteks juulist septembrini elavad nad Vaikse ookeani vesikonnas. Oktoobris, mil avokaadod valmis saavad, lendavad nad aga Kariibi mere poolsetele aladele.
Kui me lähme üle rippsilla, mis asub maapinnast umbes 30 meetri kõrgusel, lendab hundkveesal meile peaaegu otsa. Tundub, et meie teede ristudes jahtis see lind parasjagu lõunasööki. Emalind istub täpselt meie pea kohal ja vaatab meid segamise pärast pahase pilguga.
Teejuht ütleb, et peale avokaadode armastavad hundkveesalid ka murakaid, mis kasvavad ogaliste vartega põõsastel. Kui hundkveesalid murakate järele sööstavad, juhtub mõnikord nii, et nad ogaliste varte tõttu oma pikkadest sabasulgedest ilma jäävad. Õnneks kasvavad nende sulgede asemele uued.
Nii võib lind oma nime vääriliselt elada. Nimi „kveesal” tuleb asteegikeelsest sõnast quetzalli, mis tähendab ’hinnaline’ või ’ilus’. Kahjuks on aga ilu hundkveesali elu ohtu seadnud. See lind on kantud ohustatud liikide nimekirja. Neile on peetud jahti sulgede pärast, mida on müüdud suveniiridena. Mõningaid linde on püütud ka selleks, et neid puurilindudeks müüa. Teejuhi sõnul on aga hundkveesalid sellise jahtimise eest praegu mingil määral seadustega kaitstud.
Veel ohustab selle linnu elu metsade raadamine, kuna seetõttu hävivad nende elupaigad. Selleks et kaitsta seda säravat lindu ja ka muud elusloodust, on 27 protsenti Costa Rica territooriumist võetud kaitse alla.
Meie matk hundkveesaleid vaatama on end tõesti ära tasunud. On tõsi, et Hernán Cortésile kingitud hundkveesali sulgedest peakatet võib näha Londonis Briti muuseumis, kuid hoopis midagi muud on näha neid sulgi elusa hundkveesali enda peal, ja seda metsikus looduses. Vähemalt praegu saavad hundkveesalid Kesk-Ameerika udumetsades elada vabaduses ja suhteliselt turvaliselt.