Kuidas Kolmainsust selgitatakse?
ROOMAKATOLIKU kirik ütleb: „Väljendit Kolmainsus tarvitatakse kristliku religiooni keskse doktriini märkimiseks . . . Seega on Athanasiose usutunnistuse sõnad: ’Isa on Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal, siiski pole nad kolm Jumalat, vaid üks Jumal.’ Selles Kolmainsuses . . . on need Isikud ühtmoodi igavesed ja võrdsed: ühtki neist pole loodud ja kõik nad on kõikvõimsad.” — The Catholic Encyclopedia.
Peaaegu kõik teised ristiusumaailma kirikud on sama meelt. Näiteks nimetab ka kreeka õigeusu kirik Kolmainsust „kristluse fundamentaaldoktriiniks”, öeldes isegi: „Kristlased on need, kes tunnustavad Kristust Jumalana.” Raamatus Our Orthodox Christian Faith (Meie õigeusklik kristlik usk) teatab sama kirik: „Jumal on kolmainus. . . . Isa on täielikult Jumal. Poeg on täielikult Jumal. Püha Vaim on täielikult Jumal.”
Kolmainsus arvatakse seega olevat „üks Jumal kolmes Isikus”. Igaühe kohta öeldakse, et ta on ilma alguseta ja on eksisteerinud igavesti. Igaühe kohta öeldakse, et ta on kõikvõimas ning et ükski ei ole teistest suurem ega vähem.
Kas sellist selgitust on raske jälgida? Paljud siirad usklikud leiavad, et see on segane, normaalse loogikaga vastuolus ja midagi sellist, mida nad pole ealeski kogenud. Nad küsivad, kuidas on võimalik, et Isa on Jumal, Jeesus on Jumal ja püha vaim on Jumal ning siiski pole kolme Jumalat, vaid ainult üks Jumal?
„Inimmõistusele käsitamatu”
SELLINE segadus on laialt levinud. Teos The Encyclopedia Americana märgib, et Kolmainsuse doktriini vaadeldakse kui „inimmõistusele käsitamatut”.
Paljud, kes tunnustavad Kolmainsust, vaatavad sellele samal viisil. Monsignore Eugene Clark ütleb: „Jumal on üks, ja Jumal on kolm. Kuna looduses ei ole midagi sellesarnast, ei suuda me seda mõista, vaid peame selle ainult vastu võtma.” Kardinal John O’Connor ütleb: „Me teame, et see on väga keeruline müsteerium, mida me ei hakkagi mõistma.” Ja paavst Johannes Paulus II räägib „Jumal-Kolmainsuse salapärasest müsteeriumist”.
Nii ütleb ka A Dictionary of Religious Knowledge (Religioossete teadmiste sõnaraamat): „Kolmainsuslased ei ole omavahel ühel meelel selles, milline see doktriin täpselt on, ega ka selles, kuidas seda täpselt seletada.”
Me võime siis mõista, miks teos New Catholic Encyclopedia märgib: „Roomakatoliku seminarides on vaid väheseid kolmainuteoloogia õpetajaid, keda pole aeg-ajalt vaevanud küsimus: ’Kuidas siis Kolmainsust kuulutada?’ Ja kui see küsimus on õpilaste seas valitseva segaduse tunnuseks, on see võib-olla mitte vähema segaduse tunnuseks nende professorite seas.”
Selle tähelepaneku tõepärasust võib kinnitada, kui minna raamatukogusse ja uurida Kolmainsust toetavaid raamatuid. On kirjutatud lugematul hulgal lehekülgi, üritades seda seletada. Kuid pärast segaste teoloogiaterminite ja selgituste labürindi vaevalist läbimist ei leia uurijad lahkudes ikka rahuldust.
Selles suhtes märgib jesuiit Joseph Bracken oma raamatus What Are They Saying About the Trinity? (Mida nad ütlevad Kolmainsuse kohta?): „Preestrid, kes märkimisväärsete pingutustega õppisid . . . oma seminariaastate jooksul Kolmainsust, hoidusid iseenesestmõistetavalt seda kantslist inimestele esitamast, ja seda isegi Kolmainupäeval. . . . Miks peaks inimesi tüütama millegi sellisega, millest nad lõpuni nagunii õigesti aru ei saa?” Ta ütleb ka: „Kolmainsus on formaalne usk, aga sellel on vähe või üldse mitte mingit [mõju] igapäevasele kristlikule elule ja kummardamisele.” Kuid ikkagi on see kirikute „keskne doktriin”!
Katoliku teoloog Hans Küng märgib oma raamatus Christianity and the World Religions (Kristlus ja maailma religioonid), et Kolmainsus on üks põhjusi, miks kirikud ei ole olnud võimelised mittekristlike rahvaste seas märgatavalt kanda kinnitama. Ta ütleb: „Isegi paljude teadmistega muhameedlased lihtsalt ei suuda mõista Kolmainsuse ideed, nagu juutidelgi ei ole see siiani õnnestunud. . . . Need erinevused, mida kolmainsuse doktriin seab ühe Jumala ja kolme põhiosa vahele, ei rahulda muhameedlasi, kes on süüria, kreeka ja ladina keelest tuletatud teoloogiaterminitest segaduses, selle asemel et olla valgustatud. Muhameedlased peavad seda kõike sõnademänguks. . . . Miks peaks kellelgi olema soov lisada arusaamisele Jumala ainuisikulisusest ja ainulaadsusest midagi, mis seda ainuisikulisust ja ainulaadsust ainult nõrgendab või selle kehtetuks teeb?”
„Mitte segase asja Jumal”
KUIDAS võis selline segane doktriin alguse saada? The Catholic Encyclopedia väidab: „Nii müstiline dogma eeldab jumalikku ilmutust.” Katoliku õpetlased Karl Rahner ja Herbert Vorgrimler ütlevad oma teoses Theological Dictionary (Teoloogia sõnaraamat): „Kolmainsus on müsteerium . . . selle kitsas mõttes . . . , mida polnud võimalik teada saada ilmutuseta ja mis isegi pärast ilmutust ei või saada täielikult mõistetavaks.”
Kuid väide, et kuna Kolmainsus on nii segane müsteerium, pidi see kindlasti tulema jumaliku ilmutuse kaudu, tekitab ühe teise suure probleemi. Miks? Sest jumalik ilmutus ise ei anna Jumalast sellist pilti: „Jumal ei ole mitte segase asja . . . Jumal.” — 1. Korintuse 14:33, VP.
Kas selle väljenduse valgusel võiks Jumal olla vastutav sellise doktriini eest, mis käib tema kohta, kuid on nii segane, et isegi heebrea, kreeka ja ladina õpetlased ei suuda seda tegelikult selgitada?
Ja veel, kas inimesed peaksid olema teoloogid, et ’tunda ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, keda ta on läkitanud’? (Johannese 17:3) Kui see oleks nii, siis miks nii vähesed haritud juudi religioonijuhid tunnustasid Jeesust Messiana? Tema ustavad jüngrid olid aga hoopis alandlikud põllumehed, kalamehed, maksukogujad, koduperenaised. Need tavalised inimesed olid nii kindlad selles, mida Jeesus õpetas Jumala kohta, et nad võisid õpetada seda teistele ja nad olid oma usu pärast valmis isegi surema. — Matteuse 15:1—9; 21:23—32, 43; 23:13—36; Johannese 7:45—49; Apostlite teod 4:13.
[Pilt lk 4]
Jeesuse jüngrid olid alandlikud ja tavalised inimesed, mitte religioonijuhid