See idee jõuab judaismi, ristiusku ja islamisse
”Religioon aitab inimestel muu hulgas leppida tõsiasjaga, et tuleb päev, mil nad peavad surema. Selleks tõotab ta neile kas paremat hauatagust elu, taassündi või neid mõlemaid.” (GERHARD HERM, SAKSA KIRJANIK)
1. Millisele põhiuskumusele rajab enamik religioone oma lubaduse surmajärgse elu kohta?
LUBADES inimestele surmajärgset elu, sõltub peaaegu iga religioon uskumusest, et inimesel on surematu hing, mis pärast tema surma suundub teise ilma või asub elama mõnes muus olendis. Nagu märgiti eelmises osas, on inimhinge surematus olnud idamaiste religioonide lahutamatuks osaks nende tekkimisest alates. Aga kuidas on lugu judaismi, ristiusu ja islamiga? Kuidas sai see õpetus keskse koha neis usundites?
Judaism võtab omaks kreeka mõisted
2., 3. Kas heebreakeelsed pühad kirjad õpetasid hinge surematust, nagu näitab ”Encyclopaedia Judaica”?
2 Judaismi juured ulatuvad Aabrahamini, kes elas umbes 4000 aastat tagasi. Heebreakeelseid pühi kirju hakati kirjutama 16. sajandil e.m.a. ning nende kirjutamine lõpetati ajaks, mil Sokrates ja Platon formuleerisid hinge surematuse teooria. Kas need Kirjad õpetasid hinge surematust?
3 Sellele küsimusele vastab ”Encyclopaedia Judaica”: ”Selge ja kindel usk hinge surematusse võttis võimust .. ning sai üheks juutide ja kristlaste usu nurgakiviks alles piiblijärgsel perioodil.” Seal öeldakse veel: ”Piibli aegadel peeti isikut tervikuks. Sellepärast ei tehtud selget vahet hinge ja keha vahel.” Alguses uskusid juudid surnute ülestõusmisse ja seda ”tuleb eristada usust .. hinge surematusse”, märgib see entsüklopeedia.
4.—6. Kuidas sai hinge surematuse õpetus ’üheks judaismi nurgakiviks’?
4 Aga kuidas siis sai see õpetus ’üheks judaismi nurgakiviks’? Ajalugu annab vastuse. Aastal 332 e.m.a. võttis Aleksander Suur välkkiire vallutusretkega suure osa Lähis-Idast oma valdusse. Kui ta Jeruusalemma alla jõudis, võtsid juudid ta avasüli vastu. Nagu kirjutab 1. sajandil elanud juudi ajaloolane Josephus Flavius, näitasid nad talle koguni Taanieli raamatust sinna rohkem kui 200 aasta eest kirjutatud prohvetiennustust, mis selgelt kirjeldas ”Kreeka kuninga” rollis tegutseva Aleksandri vallutusi (Taaniel 8:5—8, 21). Aleksandri järeltulijad jätkasid tema helleniseerimisplaane ning täitsid kõik impeeriumi osad kreeka keele, kultuuri ja filosoofiaga. Kahe kultuuri — kreeka ja juudi oma — segunemine oli vältimatu.
5 Kolmanda sajandi hakul e.m.a. alustati esmakordselt Heebrea Kirjade tõlkimist kreeka keelde. Seda tõlget nimetatakse Septuagintaks. Selle kaudu said paljud teistest rahvustest inimesed juudi religiooniga tuttavaks ja hakkasid sellest lugu pidama, mõned võtsid selle koguni omaks. Juudid aga õppisid tundma kreeka mõtteviisi, nii et mõned said koguni filosoofideks, mis oli neile midagi täiesti uut. Philon Aleksandriast, kes elas 1. sajandil m.a.j., oli üks selline juudi filosoof.
6 Philon pidas väga lugu Platonist ja üritas selgitada judaismi kreeka filosoofia mõistete abil. ”Luues Platoni filosoofia ja piiblilise traditsiooni unikaalse sünteesi,” ütleb raamat ”Heaven—A History”, ”sillutas Philon teed hilisematele kristlikele [aga ka judaistlikele] mõtlejatele.” Ja mida uskus Philon seoses hingega? See raamat jätkab: ”Tema arvates viib surm hinge tagasi selle esialgsesse sünnieelsesse seisundisse. Kuna hing kuulub vaimsesse maailma, pole elu kehas midagi muud kui vaid üürike ja sageli õnnetu episood.” Teiste juudi mõtlejate hulgas, kes uskusid hinge surematust, on 10. sajandil elanud kuulus juudi arst Isaak Israeli ja 18. sajandil elanud saksa-juudi filosoof Moses Mendelssohn.
7., 8. a) Millise pildi annab hingest Talmud? b) Mida räägib hingest hilisem müstiline juudi kirjandus?
7 Raamat, mis samuti on oluliselt mõjutanud juudi mõttemaailma ja elu, on Talmud — kirjalik kokkuvõte niinimetatud suulisest seadusest ning selle seaduse hilisematest kommentaaridest ja selgitustest, mida rabid koostasid 2. sajandist m.a.j. kuni keskajani välja. ”Talmudi rabid uskusid, et pärast surma eksisteerib hing edasi,” ütleb ”Encyclopaedia Judaica”. Talmud räägib isegi sellest, kuidas surnud võtavad ühendust elavatega. ”Encyclopædia of Religion and Ethics” lausub: ”Arvatavasti platonismi mõju tõttu uskusid [rabid] hingede preeksistentsi.”
8 Hilisem juudi müstiline kirjandus, Kabala, läheb koguni nii kaugele, et hakkab õpetama reinkarnatsiooni. ”The New Standard Jewish Encyclopedia” väidab selle uskumuse kohta: ”See idee näib pärinevat Indiast. .. Kabbalas ilmneb see esmakordselt raamatus ”Bahir” ja seejärel ”Zoharist” edasi tunnustasid seda juba üldiselt kõik müstikud, ning see etendab tähtsat rolli hassidistlikes uskumustes ja kirjanduses.” Tänapäeva Iisraelis tunnustavad paljud reinkarnatsiooni judaistliku õpetusena.
9. Milline on praegusel ajal enamiku judaismi voolude seisukoht hinge surematuse suhtes?
9 Seega jõudis hinge surematuse idee judaismi kreeka filosoofia mõjutusel, ja tänapäeval tunnustab seda enamik judaismi voolusid. Aga mida võiks öelda selle õpetuse levimisest ristiusku?
Ristiusk võtab omaks Platoni mõtted
10. Mida järeldas mainekas hispaania õpetlane seoses Jeesuse usuga hinge surematusse?
10 Tõelise kristluse algatas Kristus Jeesus. Mainekas 20. sajandi hispaania õpetlane Miguel de Unamuno kirjutas Jeesuse kohta: ”Tema uskus hoopis juudi kombel lihas ülestõusmisse, mitte [Kreeka] Platoni kombel hinge surematusse. .. tõendeid selle kohta võib näha igast ausast kommentaariraamatust.” Ta järeldas: ”Hinge surematus .. on paganlik filosoofiline dogma.”
11. Millal hakkas kreeka filosoofia kristlusse tungima?
11 Millal ja kuidas see ”paganlik filosoofiline dogma” kristlusse imbus? ”New Encyclopædia Britannica” teatab: ”2. sajandi keskpaigast p. Kr. hakkasid kreeka filosoofiat õppinud kristlased tundma vajadust väljendada oma usku ka vastavate terminitega ja seda nii omaenda intellektuaalseks rahulduseks kui ka selleks, et pöörata usku haritud paganaid. Filosoofia, mis neile selleks kõige paremini sobis, oli platonism.”
12.—14. Milline oli Origenese ja Augustinuse roll platonistliku filosoofia segunemisel kristlusega?
12 Kaks sellist varast filosoofi avaldasid ristiusu doktriinidele suurt mõju. Üks neist oli Origenes Aleksandriast (u. 185—254 m.a.j.) ja teine Augustinus Hippost (354—430 m.a.j.). Nende kohta kirjutab ”New Catholic Encyclopedia”: ”Alles Origenesega Idas ja Augustinusega Läänes sai hing endale kindla koha vaimse substantsina ja selle olemuse kohta formuleeriti filosoofiline kontseptsioon.” Mille põhjal kujundasid Origenes ja Augustinus oma arusaama hingest?
13 Origenest õpetas Clemens Aleksandriast, ”esimene kirikuisa, kes hinge puudutavast kreeka traditsioonist otseselt ideid ammutas”, ütleb ”New Catholic Encyclopedia”. Tõenäoliselt mõjutasid Origenest oluliselt Platoni ideed hingest. ”[Origenes] liitis kristlike õpetustega ulatusliku hingekäsitluse, mille ta laenas Platonilt,” märkis teoloog Werner Jaeger väljaandes ”The Harvard Theological Review”.
14 Augustinust peavad mõned ristiusulised suurimaks vanaaja mõtlejaks. Enne kui Augustinus 33-aastaselt ”kristluse” vastu võttis, oli ta väga huvitatud filosoofiast ja oli saanud uusplatonistiks.a Pärast pöördumist jäi ta mõtteviisi poolest uusplatonistiks edasi. ”Tema mõistus oli nagu katel, kus Uue Testamendi religioon segunes täielikult kreeka filosoofia platonistliku traditsiooniga,” ütleb ”The New Encyclopædia Britannica”. Teos ”New Catholic Encyclopedia” tunnistab, et Augustinuse ”[hinge]doktriin, mis Läänes sai normiks kuni 12. sajandi lõpuni, võlgnes palju .. uusplatonismile”.
15., 16. Kas huvi, mida 13. sajandil tunti Aristotelese õpetuste vastu, muutis kiriku seisukohta hinge surematuse õpetuse küsimuses?
15 Kuid 13. sajandil võitsid Euroopas populaarsust Aristotelese õpetused, ja seda eriti tänu sellele, et Aristotelese kirjutisi põhjalikult kommenteerinud araabia õpetlaste tööd said kättesaadavaks ladina keeles. Katoliiklik õpetlane Thomas Aquinost oli aristotellikust mõtteviisist väga vaimustatud. Thomase kirjutiste tõttu hakkasid Aristotelese vaated kiriku õpetusi veel rohkem mõjutama, kui seda olid teinud Platoni omad. Kuid see suundumus ei mõjutanud hinge surematuse õpetust.
16 Aristoteles õpetas, et hing on kehaga lahutamatult ühendatud ja ei eksisteeri pärast surma omaette edasi ning kui inimeses on üldse midagi igavest, siis on see abstraktne mitteisikuline intellekt. See arusaam hingest ei olnud kooskõlas kiriku usuga isikulistesse hingedesse, kes jäävad pärast surma elama. Sellepärast tegi Thomas muudatusi Aristotelese hingekäsituses, väites, et hinge surematust saab mõistuse abil tõestada. Nii jäigi puutumata kiriku uskumus seoses hinge surematusega.
17., 18. a) Kas 16. sajandil toimunud usupuhastus tõi muutusi hingekäsitusse? b) Kuidas suhtub hinge surematusse enamik ristiusu denominatsioone?
17 Renessansi algusaegadel, 14. ja 15. sajandil, tärkas taas huvi Platoni vastu. Kuulus Itaalia suguvõsa Medici aitas Firenzesse koguni platonistliku akadeemia rajada, soodustamaks Platoni filosoofia õppimist. 16. ja 17. sajandil kahanes huvi Aristotelese vastu. Ka 16. sajandil toimunud usupuhastus ei toonud muutusi hingekäsitusse. Kuigi protestantlikud reformaatorid vaidlustasid puhastustule õpetuse, tunnustasid nad igavese karistuse või õndsuse ideed.
18 Nii on siis hinge surematuse õpetus siiani täies elujõus enamikus ristiusu denominatsioonides. Sellele tähelepanu juhtides kirjutas üks ameerika õpetlane: ”Tegelikult tähendab religioon valdavale enamikule meist surematust ja ei midagi muud. Jumal on surematuse tekitaja.”
Surematus ja islam
19. Kes rajas islami ja millal?
19 Islam algas sellega, kui Muhamed sai umbes 40-aastaselt prohvetikutse. Üldiselt usuvad muhameedlased, et ta sai ilmutusi 20 kuni 23 aasta jooksul, umbes aastast 610 m.a.j. kuni oma surmani aastal 632 m.a.j. Need ilmutused on kirja pandud Koraani, muhameedlaste pühasse raamatusse. Selleks ajaks, kui tekkis islam, oli platonistlik hingekäsitus juba imbunud judaismi ja ristiusku.
20., 21. Mida usuvad muhameedlased seoses hauataguse eluga?
20 Muhameedlased usuvad, et nende religiooni kaudu on saavutanud kulminatsiooni need ilmutused, mis anti vanal ajal elanud ustavatele heebrealastele ja kristlastele. Koraan viitab nii Heebrea kui ka Kreeka Kirjadele. Kuid hinge surematuse õpetuses läheb Koraan neist kirjutistest lahku. Koraan õpetab, et inimesel on hing, mis elab pärast tema surma edasi. See räägib ka surnute ülestõusmisest, kohtupäevast ja hinge lõppsihist, milleks on kas elu taevases paradiisiaias või karistus põrgutules.
21 Muhameedlased usuvad, et surnud inimese hing läheb barzakh’i ehk ’eraldatusse’, ”paika või seisundisse, kus inimesed on pärast surma ja enne kohtupäeva”. (Suura 23:99, 100, ”The Holy Qur-an”, allmärkus.) Hing viibib seal teadvuse juures ja kogeb niinimetatud hauanuhtlust, kui inimene on olnud kuri, ent kui ta on olnud ustav, viibib ta õndsuses. Kuid ka ustavad peavad mõningat piina tundma oma väheste pattude eest, mida nad elus olles tegid. Kohtupäeval saab igaüks teada, milline igavik teda ees ootab, ja sellega lõpeb vahepealne seisund.
22. Milliseid erisuguseid teooriaid hinge lõppsihi kohta pakkusid mõned araabia filosoofid?
22 Judaismi ja ristiusku tungis hinge surematuse idee platonistlike mõjutuste tõttu, kuid islami juurde on see mõiste kuulunud juba algusest peale. See ei tähenda, et araabia õpetlased pole üritanud islami õpetusi ühendada kreeka filosoofiaga. Tegelikult avaldasid Aristotelese teosed araabia maailmale suurt mõju. Nimekad araabia õpetlased, näiteks Avicenna ja Averroes, kommenteerisid Aristotelese mõtteid ning arendasid neid edasi. Ent püüdes viia kreeka mõtteviisi kooskõlla islami õpetusega hingest, tulid nad välja erisuguste teooriatega. Näiteks Avicenna kuulutas, et üksikisiku hing on surematu. Averroes aga vaidles sellele arvamusele vastu. Neist vaadetest hoolimata usuvad muhameedlased, et hing on surematu.
23. Millisel seisukohal on judaism, ristiusk ja islam hinge surematuse küsimuses?
23 Niisiis on selge, et judaism, ristiusk ja islam õpetavad kõik hinge surematuse doktriini.
[Allmärkus]
a Ta hakkas pooldama uusplatonismi ehk Platoni filosoofia uut versiooni, mida 3. sajandil arendas Roomas Plotinos.
[Pilt lk 14]
Aleksander Suure vallutuste tagajärjel segunes kreeka ja juudi kultuur
[Pildid lk 15]
Origenes (ülal) ja Augustinus püüdsid platonistlikku filosoofiat kristlusega kokku segada
[Pildid lk 16]
Avicenna (ülal) kuulutas, et isikuline hing on surematu. Averroes vaidles sellele vastu